pühadpühadpühad

jõul läbi, aastavahetus ees ja sinna vahele jäävad paar tööpäeva, mille mõttekusest ma hetkel siin kabinetis laua taga istudes üldse aru ei saa...


jõulud olid just nii helged ja armsad, nagu ühed õiged jõulud olema peavad. oma pere ja natuke suurema pere seltsis, maitsvat toitu nautides ja üldsegi mitte kingitustekoorma alla mattudes, vaid lihtsalt koosolemisest rõõmu tundes.

kuused said ehitud seekord koguni kaks korda: väiksem kuusk hõbedaste kuulidega lastetuppa

ja suurem kuusk traditsiooniliste punaste-kuldsete kuulidega elutuppa.

kui oli just täpselt õige aeg, saatis jõuluvana päkapikkudega ka kingitused kuuse alla.

lapsed olid tublid, lugesid luuletusi ja laulsid  ja olid saadud kinkide üle õnnelikud.

eriti tore oli muidugi Ama-Asa juures, kus kingiootamiserõõmu sai väikeste sugulastega koos kogeda - juhhuu!!! :)

pikad pühad vanematekodus andsid võimaluse lihtsalt puhata, lastekasvatamist emaga jagada ja tõeliselt pühadeaega nautida. suurepärane!


ühe kingi meile kõigile tegi ka loodus, tuues valged jõulud.

meie õue jõulukuusk

isegi nii valged, et peale pikki pühi lõunaosariikidest koju sõites tahtis teekonna viimane ots valgesse lumetuisku täiega ära kaduda.

vahva oli! :)

jõuluime!!!

jõuluime just, sest kuidas muudmoodi saab nimetada seda, mis juhtus täna lasteaias poja rühma jõulupeol - KD(5), kes on seni keeldunud igasugustest esinemistest, kelle jaoks publiku ees laulmine/luuletuse lugemine/etenduses osatäitmine on seni tähendanud pisaraid ja peaaegu hüsteerilist nutmist - osales julgelt ja naeruse näoga rühma pikas ja keerulises jõulunäidendis "12 kuud", laulis kaasa kõik laulud, tantsis tuisupoiste tantsu, luges ühe luuletuse päris üksi! ja hüüdis laste seast julgelt vastuse jõuluvana küsimusele!

veel neli päeva tagasi teatas poja, et neljapäeval tema lasteaeda ei lähe ja et tema ei esine (mis kõiki eelnevaid kordi arvestades oli üsna ootuspärane). esmaspäevane peaproov teistele rühmadele läks kenasti, KD tegi kõik kaasa ja see andis lootust ka tänase kontserdi osas, aga siiski polnud see mingi garantii, et poja ikkagi esineb. ja siis kui pidu algas ... uskumatu! mida iganes õpetajad selle lapsega tegid, kandis see vilja ja tänasin neid peale pidu südamest.

seda, et Piiga(4) armastab esineda, teadsime me juba varem, aga tänu poja vaprusele ja oma esinemishirmust ülesaamisele saime täna nautida kahte imelist pidu ja kahe tubli lapse esinemist. lihtsalt nii nii õnnelik! :)

rahulikult

selle pühadehooaja ilmselt kõige tihedam nädalavahetus - 4 sünnipäevapidu kolmel päeval - saab tänasega ühele poole ja tunne on ka vastav ehk et mitte midagi ei viitsi teha. õnneks on töö juures kiired ajad enam-vähem seljatatud ja võibki vähe rahulikumalt võtta. tänase tööpäevahommiku tegi eriliseks ka see, et suured ülemused käisid 15-nda tööaasta täitumise puhul tänamas (ja ohhetamas, et ei ole ju võimalik, et seda aega on nii palju olnud ja et ma pole ju üldse nii vanagi, et saaks olla 15 aastat osakonnas töötanud ja muud ilusad meelitussõnad :) ja siis ongi tunne, et imetlen kingiks toodud lillekimpu ja puhkan tehtud tööst.


kuigi nädalavahetus oli hirmtihe, sai Piiga sünnipäev vääriliselt peetud. nojah, eks ta natuke palju on, kui 4-ndat sünnipäeva tervelt kolme peoga tähistatakse -

sünnipäeva hommikul üleslaulmine, kink ja tordilt küünalde puhumine

ning õhtul tädi M. õnne soovimas, järgmisel õhtul Ama-Asa ja tädi K. õnnitlemas ning veel järgmisel hommikul tädi P. ja onu K. perega seda kõige suuremat kinki üle andmas

- aga mis teha, kui head sõbrad ja kallid sugulased üle ilma laiali ning kuidagi ei õnnestunud kõigile sobivat ühte aega pidutsemiseks leida. peale laupäevahommikust tähistamist meie juures saatsime külalised ära, pakkisime ka endid autosse ja sõitsime pealinna, et väikest sugulast M.-i tema sünnipäeval meeles pidada ja alles seal sai tegelikult Piiga sünnipäev ametlikult lõpetatud, kui Tallinna-Ama koos Papaga ja tädi G. perega viimased õnnesoovid ja kingid edasi andsid.


sünnipäeva-Piiga säras nagu alati ja oli üldse üks imearmas tähtpäevaline, siiralt rõõmus iga õnnesoovi ja saadud kingi üle. armas nädalavahetus oli.


ja nüüd ootab ees veel viimaste kinkide üles leidmine kaubanduse jõulurägastikust, kuuse toomine-ehtimine ja otsast juba jõulupidudega alustamine. kuigi on kiire, hakkab helge jõulutunne juba tekkima.

otsaga lõpus

päris tavapärane aastarütm hakkab juba otsa saama, samas päris pühadeaegne segadus pole ka veel peale hakanud... selline kahe vahel olek.

aastalõpureis kolleegidega on juba tehtud (pole ammu sellist kõikumist merel tunda saanud), jõuluõhtusöök veidi laiema ringi kolleegidega ootab alles ees. siis juba Piiga sünnipäev ja kolmel järjestikusel päeval neli erinevat sünnipäevapidu - Piiga pidu laupäeva ennelõunal, Kalli Kaasa õepoja pidu laupäeva pärastlõunal (jah, kiire sõit päälinna ja õhtul kohe tagasi), pühapäeval KD ühe lasteaiakaaslase peol ja esmaspäeva õhtul KD teise lasteaiakaaslase peol. päris hullumeelne tempo, aga eks see on pühade ajal ikka nii. palju sebimist, palju sõitmist, aga ka palju toredais koosolemise hetki.

Kallis Kaasa läks eile õhtul üle mere "sõtta" ja vahelduseks on siis minul võimalus üksikvanem olla. päris õiglane, arvestades, et viimasel ajal on see roll pigem Kaasa õlgadel olnud. eile õhtul toimus lasteaias traditsiooniline jõululaat ja kuigi rahvast oli palju ja ringisebimist piisavalt, sain ka üksi kaks põngerjat kantseldatud ja üht-teist ka müügilettidelt soetatud. oleks muidugi abiks olnud, kui Kaasa ka kohal oleks olnud - ta oleks kindlasti osanud mõned vahvad hoidised lettidelt üles leida ja ära osta, minul selle peale silma ei olnud. sellegi poolest said lapsed suud magusaks, päkapikusussi sisse paar pisikest üllatust ja ka jõuluvanakotti üks vahva kink. lisaks olid lapsed rõõmuga nõus kaasa lööma nii piparkookide kaunistamise töötoas kui 3D lumememme meisterdama. tore oli.

täna on vaikne laupäev kodus ja homme pean selgusele jõudma, kas võtan lapsed kooriproovi kaasa lootuses, et nad suudavad kaks tundi vaikselt paigal püsida või jätan proovi minemata. seda viimast küll kuidagi ei tahaks, sest eelmine proov jäi tööreisi tõttu nagunii vahele ja jõulukontserdini pole enam palju aega jäänud. eks tuleb homme õunte pealt vaadata, mis tujud ja meeleolud on...

tegelikult tahan, et pühad oleks käes. kodus koos kallitega.

märgatud ja tänatud

tehes oma tööd iga päev püüdega olla hea, parem ja veel parem, on siiralt hea meel, kui seda märgatakse - ehk siis meie osakond on Pärnumaa Vabakonna aasta tegija nominent toetava omavalitsuse kategoorias. laureaadiks sel' aastal ei saanud, aga juba fakt iseenesest, et vabaühendused ja kodanikualgatus tunnustab ametnikke, teeb südame soojaks.
püüame edasi!

taas laval!

nojah, kõlab suurustlevalt, aga nii ta ju on - peale 20 aastat esinesin taaskord koorilauljana laval :)

väga tore õhtu oli!

puhkus

meie hilis-sügisene minipuhkus Kalli Kaasaga, seekord Pühajärve kaldail, oli suurepärane! tavapärase hotellitoa asemel ootas meid hoopis luksuslik külaliskorter - kaasaegne sisustus, kõik vajaminev privaatseks äraolemiseks ....

seekord ei panustanud me spa-hoolitsustele või veeprotseduuridele, vaid võtsime lihtsalt aega koosolemiseks ja puhkamiseks - jalutuskäik Pühajärve ääres, maitsev õhtusöök restoranis, privaatsete hommikusöökide nautimine oma luksuskorteris - ehhh, see oli lihtsalt nii mõnus!

tagasi vanematekoju jõudes, kuhu lapsed hoida jätsime, ootas ehmatav "üllatus" - Piigal oli eelmisel päeval pea terve päev kõrge palavik (üle 39,5) olnud, mis meie tagasijõudmise ajaks küll õnneks möödas oli. nii armas oli emast, et ta ei hakanud meile helistama, vaid võttis rohuga lapsel palaviku maha ja kuna hullemaks ei läinud, siis arvas, et mis ta paneb meid niisama oma kõnega muretsema. loomulikult ei oleks ma pooltki nii rahulikult saanud meie koosolemise-nädalavahetust nautinud, kui oleksin teadnud, et Piiga haige on, samas poleks ma ju kuidagi saanud ka aidata ning ega minu kohaleminek ja selletõttu puhkuse katkestamine poleks ka miskitmoodi tüdruku paranemisele kaasa aidanud. nojah, seega saime meie puhata ja ema veidi tõbist last tohterdada, aga ei midagi ülemäära hullu.

koju jõudes tundus kõik kõige paremas korras ja olime valmis lapsed järgmisel hommikul lasteaeda viima, et paar päeva kodus veel kahekesi Kalli Kaasaga puhkuse jätkumist nautida, kui öösel tõusis pojal palavik, mis hommikuks oli nähtav kraadiklaasi näiduna 39,6. seega tavapärane asjade käik - puhkus tähendab meie peres seda, et keegi jääb haigeks. võisin vaid taaskord tänulik olla, et polnud vaja hakata tööasju ja haige lapsega kodusolemist kombineerima ning nii me siis kogu perega ühe lisa puhkuse/haiguspäeva saime. õnneks on ka poja haigus tähendanud 24-tunnist palavikku, ei enamat, nii et enne nädala lõppu saab ta siiski taaskord lasteaeda.

ja siis ongi puhkus läbi.

kiire elu

tänasest algas ametlikult puhkus. sellele eelnenud 6 päeva on olnud pehmelt öeldes hirmkiire, kusjuures tavapärasel kontritööl pole osalenudki....

* neljapäeval-reedel viibisin Tartus valdkonna aastakonverentsil, sõit tööandja väikebussiga sinna ja tagasi, mina roolis;
* laupäeval kogu perega Kalli Kaasa vanaisa 87-nda sünnipäeva tähistamisel Paides, tagasi sõites olin mina roolis;
* pühapäeval peaaegu pool päeva linnas kooriproovis;
* esmaspäeval-teisipäeval Rootsis Södertäljes kolleegide tööga tutvumas, kohaleminek lennukiga ehk et esmaspäeva varahommikul tööandja autoga pealinna lennujaama ja teisipäeva õhtul tagasi, taaskord mina roolis.

huuhhhh, täna oleks tahtnud ainult voodis lebotada ja kõiksugu väsimust välja puhata, aga polnud võimalus - hommikul osalesin Piiga rühmas õppetegevuses, siis töö juures paar toimetust lõppenud välislähetuse ja alanud puhkusega seoses, kiire poeskäik, kodus ettevalmistused õhtusöögiks ja siis lasteaia hoolekogu koosolekule, mis lõppes õnneks just õigel ajal, et jõuda õhtusöögi valmistamise ajaks koju tagaasi.

homme õhtul ootab ees isadepäeva pidu poja rühmas (Piiga rühmas oli pidu esmaspäeval ja kuigi ma seal kohal olla ei saanud, siis Kallis Kaasa filmis ja tegi pilti, nii et sain ka sellest veidi osa) ja reede hommikul võtame suuna lõunaosariikidesse, et anda lapsed Ama-Asa hoolde ja võtta ise koos Kalli Kaasaga aeg maha sügiseseks spa-lõõgastuseks.

seekord tunnen, et eelkõige on selle lõõgastuse ära teeninud minu kallis abikaasa, kes on viimastel aegadel olnud rohkem koduperemees ja superisa kui mina koduperenaine ja armastav ema, sest erinevatel põhjustel olen ma rohkem kodust ära kui kodus olnud, mistõttu koduse elu koorem on suures osas just Kalli Kaasa õlgadel olnud. kui püüan ette kujutada, kuidas mina toime tuleksin, kui peaksin ÜKSI kantseldama kahte last, korraldama nad hommikul lasteaeda ja õhtul koju ning lisaks nt niitma muru, kütma ahju, tegema saunapuid  - ehk et kolme viimasena nimetatu osas toimetama tavapäraste Kaasa ülesannetega, millega ma vajadusel hakkama saan, aga mida ma enamasti siiski tegema ei pea, täpselt nagu söögitegemine ja nõudepesemine, millega Kallis Kaasa tavapäraselt ei tegele, aga millega ta viimasel ajal on pidanud väga palju kokku puutuma - siis arvan, et küllap ma saaks ka hakkama, aga eks see oleks pisut kurnav ja väsitav. minu mees on kogu selle olude sunnil tema õlgadele langenud koormaga suurepäraselt ja nurisemata hakkama saanud ning ma imetlen teda säravate silmadega, sest jah, olen taaskord väga kindel, et minu Kallis Kaasa on maailma parim mees, abikaasa ja isa!

eriline hetk

käisime täna Kalli Kaasa vanaisa sünnipäeva tähistamisel. tavapärane koosistumine suguseltsiga, kes sugugi ei taha enam vana maja kitsukesse tuppa ära mahtuda, kuid ütlus "häid lambaid mahub palju ühte lauta" leidis taaskord kinnitust - 87-aastane tähtpäevaline koos vanaemaga, nende 2 järeltulijat oma kaaslastega (pluss neist ühe endine kaaslane oma praeguse kaaslasega), 3 lapselast oma kaaslastega ja 4 lapselapselast. soe ja armas pärastlõuna.

ühel hetkel tõusis Vanaisa püsti ja ütles, et tahab ühe loo rääkida. ta alustas:
"suvel käisid meil A ja K (need oleme mina ja Kallis Kaasa) koos lastega külas. istusime õues sarapuu all pingil, lapsed mängisid ukse ees. ühel hetkel hõikas KD, kivi käes, emale, et leidis kivi alt vihmaussi. ema vastas talle, et vahva, pane see kivi nüüd tagasi, sest see on vihmaussi kodu. vihmaussi kodu. ma ei oleks ise kunagi niimoodi osanud mõelda. niimoodi õpetatakse lapsi hoidma loodust ja mõistma elu..."

umbes nii see kõlas. rohkem ma täpselt ei mäleta, sest mul olid pisarad silmis ja sõnad ei kostnud enam minuni...
et Vanaisa oli jätnud meelde sellise lihtsa ja tavapärase hetke.
et ta pidas seda nii oluliseks, et teistega jagada.
et ta pani seda tähele.

Vanaisa on väga eriline vana mees. ja see oli väga-väga eriline hetk minu jaoks.

hirmus

koolitulistamine jõudis Eestisse. eile Viljandis. õpetaja sai surma.


...


ei saa teha illusioone, et suure ilma pahed meie pisikesse koduvabariiki ei jõua, aga ikka tahaks uskuda, et jõuavad pigem hiljem kui varem. eilne tundub liiga vara, kaugelt liiga vara.


kurb ja kõle sügis on meie ümber.


(ps. olen väga väga õnnelik, et minu pere ümber on armastus ja hoolimine. ka sel' kurval sügisel)

ilus laupäev

kui Kallis Kaasa valmistab hommikusöögi samal ajal, kui mina alles voodis hommikut naudin (no olgem ausad, Piiga öine "trall" röövis ka ligi tunni kallist uneajast),
kui vihmasadude vahele on just puhkepäev päikeseline ja soe ja see tähendab, et masinatäis pesu saab õues päikese ja tuule käes taheneda,
kui üle nädalate on minus viitsimist ja tahtmist koduaias üht-teist toimetada (loe: suurema osa peenardest tühjaks teha ja talveks valmis seada)
kui kogu perega ette võetud jalutuskäik kohalikus metsas möödub mõnusas sügise avastamise meeleolus
ja kui enne päeva lõppu jõuab veel ka randa mänguväljakule lustima,

siis just selline peabki üks õige sügisene laupäev olema - päike, pere, loodus, liikumine. võrratu!

natuke kurb. aga ikkagi õnnelik

hirmus kurb, kui väsimus ja pinge ja täiskuu panevad oma lapse peale häält tõstma. nagu mina täna õhtul tegin... palusin hetk hiljem Piigalt andeks ja püüdsin selgitada, et väsinuna ei oska isegi emme mõnikord muudmoodi, kui kõva häält tehes, aga piinlik on ikkagi. ja kurb.

kurb, et väsimus võtab võimust ja igal hommikul äratushelina peale on tunne - juba??? ning tööpäeva lõppedes tahaks kohe voodisse pugeda.
kurb, et tööalased toimetused on viimasel ajal nii pingeliseks kujunenud, et ei suuda kontoriust kinni pannes tööasju selle kinnise ukse taha jätta, vaid pinge (konkreetselt peavalu kujul) tuleb koju kaasa.
ja täiskuu on ka.

südametunnistuspiinade leevendamiseks istusin tervelt tund aega laste voodite kõrval, oodates nende uinumist. et laste jaoks olemas olla. vaikselt ja turvatunnet pakkudes. ma vähemalt väga loodan, et nad tajuvad seda nii. kuskil alateadvuses.

ja seal vaikselt istudes ja oma mõttetu ärritumise peale mõeldes hakkasid pisarad voolama. sellised vabastavad, rahulikud, vaiksed pisarad. ju siis oli vaja. väsimust ja pinget välja nutta. natukene. sest kus siis veel, kui mitte omas kodus, mis on minu jaoks minu turvapaik. kindel ja hea. isegi kui töised pinged ja sügisväsimus võimust tahavad võtta, siis on minu jaoks üks helge laik - minu pere ja minu kodu. no loomulikult suudavad pereliikmed vahel täiega närvi ajada (ikka tuleb ette, ka paremates peredes :) ja kodused tööd-toimetamised surmani ära väsitada, aga see on teistmoodi. ja vot selle eest olen lõpmata tänulik - et saan olla väsinud ja närviline ja siiski samal ajal õnnelik!

pärast pausi

kahetsusväärsel kombel on seekord koguni kaks nädalat nii mööda läinud, et blogi täiendamiseni polegi jõudnud. eks on ka meeletult kiire aeg olnud töö juures ja päevad on kulunud täiesti märkamatult, peamisteks teemadeks uus õpilaste sõidusoodustus ja valdkonna arengukava. tundub, et nüüd on ehk natukene rahulikum (sõidusoodustuste süsteem vist isegi enam-vähem toimib ja arengukava on volikokku suunatud) , aga see tunne võib ka petlik olla...


nädalavahetusel oli koorilaager. minu esimene. väga tore oli. ja väga raske. kui mõelda, et ma ei ole juhendaja käe all laulnud 20 aastat, siis on ilmselge, et oli raske. lisaks väga pikale pausile koorilaulmises tegi asja minu jaoks raskeks ka see, et varasemalt olen ma olnud sopran ja laulnud meloodiat, nüüd olen aga hoopis aldi häälerühmas ja laulan seega saate-partiid. oi kui raske on minu jaoks seda teist häält kuulda ja meeles pidada. aga ikkagi - väga põnev oli! et kunagi oleks meeles, millise looga ma taasalustasin oma koorilaulja (loodetavasti pikka) karjääri, siis olgu see siinkohal ka ära märgitud - Bob Chilcott "A Little Jazz Mass". väga vahva lugu, mis seob klassikalise kirikumuusika kergemasse jazzirütmi.


ja ohhoo, praegu selle lingi otsimisega sattusin netiavarustes lehele, kus just selle Jazz Missa erinevad partiid on häälerühmade kaupa ära toodud - halleluuja! nüüd ainult noot ette ja kõrv kikki :)

matkasellid

ilmateate kohaselt kestab viimane vananaistesuvenädalavahetus - ilm on soe ja päikeseline. seega ideaalselt sobiv, et väikene jalutuskäik ette võtta. koos lastega (Kallis Kaasa jäi koju töiseid toimetusi tegema). asja konks selles, et laste seisukohast võttes ei olnud minu mõtetes mõlkuva matka osas tegemist hoopiski mitte väikese jalutuskäiguga - nimelt plaanisin jalutada koos põngerjatega kohalikel külateedel suunaga jõeäärsele rmk matkarajale, teha väike pikniku-paus metsaraja lõkkekohal ning siis mööda maanteeäärset alles valmimisjärgus kergliiklusteed koju tagasi. umbes-täpselt 9 ja pool kilomeetrit.

niipalju, kui mina tean, et ei ole KD (hetkel 5a 1 k) ega Piiga (hetkel 3a 9k) varem nii pikka maad järjest maha kõndinud, seega olin veidi kahevahel, kas põngerjad ikka jõuavad kogu retke kaasa teha. liikuda meeldib meie tegelastele küll ja paari-kolme kilomeetrised jalutuskäigud ei ole nende jaoks mingi küsimus, aga peaaegu kümme kilomeetrit... varuplaan nägi ette, et kui peale poolel maal olevat pikniku-pausi lapsed enam jalutamise osas entusiasmi üles ei näita, siis saab maantee äärde jõudes ühistranspordiga koju sõita või hoopis Kalli Kaasa autoga järgi kutsuda. esialgu aga varuplaanist lastele ei rääkinud, vaid käisin välja idee vahvast metsa-retkest ja lapsed olid rõõmuga nõus ilusat ilma jalutades nautima!

nad said sellega hakkama! kolm tundi peale koduväravast väljumist olime tagasi ja täiesti omil jalgeil. kaks ja pool tundi pidevat kõndimist, sekka pooletunnine kehakosutuspaus. Piiga oli viimase kolmandiku peal küll korduvalt väljendanud, et tema enam ei jõua, aga päris jonniks asi kätte ei läinud ja koju jõudes olid lapsed asjaolusid arvestades siiski täiesti rõõmsad ja rõõsad. KD oli nagu vana matkasell ise, ei mingit virisemist või väsimuse üle kurtmist ja tegelikult pidas ka Piiga suurepäraselt vastu.

kõige toredam oli minu jaoks see, et lapsed tundsid siirast huvi sügisese metsa vastu, uudistasid puid ja põõsaid ja loomulikult praktiliselt igal pool laiutavaid seeni. nad oskasid märgata ja tähele panna ja küsida ja huvi tunda. hetkekski ei kostnud kummagi tegelase suust, et oleks igav või ei viitsi või ei taha. kui umbes pool maast selja taha oli jäänud ja lõkkekohas söögi-joogi pausi tegime, siis jõudsid lapsed ringi joosta, puu otsas turnida ja täiega vabadust nautida ning väsimusest polnud märkigi. kodus olevale issile korjati kingiks kirju sügisene tammeoks ja punetav pihlakobar ning nagu õigetele matkasellidele kohane haarati metsa alt kätte ka korralikud toikad jalutuskeppideks.

koju jõudes oli kell just täpselt niipalju, et lõunauinakuks voodisse pugeda ja kui tavaliselt meie lapsed kodus lõunaund ei maga, siis seekord ei hakatud isegi eriti protesteerima ning veerand tundi peale voodisse vajumist nohisesid mõlemad sügavas unes. seega - kui tahan lapsi kiirelt lõunaunne saada, tuleb esmalt kümnekilomeetrine jalutuskäik ette võtta :)

ilus sügis

ilusa sügise ilusad märksõnad:


* koduaed jagab lahkelt oma ande - tomat, kurk, paprika, sibul, arbuus, pirn, viinamari... mmmm, suurepärane!

* reedel tähistati KD-i rühmas vanavanemate päeva ja laste suureks-suureks rõõmuks said maa-Ama ja Asa isiklikult kohale tulla! kuna nende tulek polnud kuni viimase hetkeni kindel, siis eelnevalt sellest võimalusest lastele teada ei andnud ja nende ehe üllatus oli väärt nägemist. Piiga sõna otseses mõttes hüppas rõõmus ja KD-il jäi üllatusest peaaegu hing kinni :) lihtsalt nii nii tore, kui vanavanemad on laste elust suur ja tähtis ja imeline osa.


* nädalavahetusel sai ära nähtud ja mõnusalt koos aega veedetud kogu lähedasema osaga suguvõsast. ehk siis reede õhtul minu vanemad meil, laupäeval kõik koos pealinna keskmisele õele sünnipäevaks õnne soovima, seal olid ka vend tütrega ja noorem õde ning pühapäeval Kalli Kaasa õe juurde sünnipäevaõnnitlusi viima, kus lapsed päris õigel vanavanemate päeval ka Tallinna-Ama'le ja Papale said head soovid edasi öelda. Piiga võttis pühapäeva õhtul tagasi kodu poole sõites autos suguseltsi laste osa kenasti kokku - meid on ju viis last: venna on üks, mina olen kaks, L. on kolm, K. on neli ja M. on viis! täpselt nii ongi ja nii vahva, et lisaks jõuludele leiab siiski ka muul ajal mõnikord selle hetke, et kõik kallid sugulased ühte nädalavahetusse mahutada.


* Kallis Kaasa jooksis pühapäeval esimest korda elus Eesti suurima osalejate arvuga SEB Tallinna maratoni ja tegi oma elu teist maratoni läbides uue parima (neto)aja 3.45:58! ta on lihtsalt nii tubli!!!

* ja lõpetuseks - suutsin oma hääle aastatepikkuse tolmukorra alt puhtaks köhatada ja ennast kammerkoori ridadesse laulda! olen enda üle uhke - et julgesin selle sammu astuda, et tegin otsuse lisaks perele/tööle/kodule ka iseendale aega võtta ja et peale esimest tagasilööki (esimene koorivalik osutus siiski liiga suureks suutäieks ja ettelaulmise järel koorikõlbulikuks ei tunnistatud) ei loobunud, vaid siiski edasi proovisin ja hakkama sain. kooriproovis näeme! :)

JJ2silda - lastejooksud ja suurte jooksud

traditsioonid on minu hinnangul tähtsad. tekitavad teatud ajalise pidepunkti erinevate hetkede vahel ja õpetavad lastele järjepidevust. septembrikuus traditsiooniks on jj2silda (perega fotograafi juures käimine ka, aga see on alles tulemas).

selleaastane traditsiooniline sportlik nädalavahetus on tänaseks seljataga. lapsed olid supertublid (isegi 2-aastane õetütar K., kes meie hoida oli ja väikeste tüdrukute jooksu vapralt kaasa tegi) ja Kallis Kaasa oli isegi nii tubli, et oleks peaaegu suure pingutusega endale liiga teinud... no et kui juba sporti teha ja võistlema minna, siis ikka täiega :)

kuna jooks pole minu teema, siis jäi minu hooleks suurem osa pildimaterjali tekitamisest ja see sobib mulle täiesti.

 pisikesed piigad auhinnakoormaga

 

KD saab numbri rinda

 

KD peale finišit

 õhupalle püüdmas

 

enne starti head soovid issile

 

...ja peale finišit kuldsed medalid, ise korjatud!

 peale kurnavat jooksu kosutava supi järele

oli vahva päikeseline soe nädalavahetus täis sporti ja melu.

minu ema

mul on parim ema. see ei ole niisama sõnakõlks või klišee, vaid ma tõesti olen selles täiesti kindel. parim ema mulle ja minu õdedele ja vennale. meie hea ema.


nädalavahetusel pidas ema juubelit, kuuekümnendat (ta on nüüd noor pensionär :) oli suurepärane pidu! olin nii õiges meeleolus kui üldse ühe peo jaoks olla saab ja kogu õhtu oli lihtsalt imeline! meie õdede-vennaga esitatud ühine laul emale tervituseks kõlas kenasti (vaatamata asjaolule, et tegemist oli esmaettekandega, millele ei eelnenud ühtegi proovi); meie ühiselt koostatud kink - fotoraamat - sai just sellise reaktsiooni, nagu me ootasime ehk siis meeldis juubilarile väga; lapsed, keda suguvõsa peale kokku oli tervelt kuus põngerjat vanuses kaks-ja-pool kuni viis, pidasid ennast terve pika õhtu väga hästi üleval (loe: Piiga tormas ringi nagu tuulispask ja tantsis tundide viisi, KD vaatas pigem eemalt) ja tantsuks mänginud bänd oli super! lisaks tantsutas Kallis Kaasa mind päris piisavalt, mis arvestades tema vähest tantsulembust oli eriti armas ja üleüldse tundus mulle, et me olime kõige armunum paar tantsuplatsil... ehhh, lihtsalt ülivõrdes õhtu oli!

on hea olla ümbritsetud kallitest inimestest :)

haige.

haige on väga vastik olla. no ikka täiega. eriti kui väga tihti ei ole ja siis äkki oled kohe korralikult. nagu mina praegu.


angiin tahab jalust maha niita. justnimelt tahab, sest ega ma ei taha haigusele väga võimalust anda ja tööl tuleb ka käia ja laste rühmades on õppeaasta-alguse-koosolekud ja nädala lõpus ootab armsa ema juubelipidu. nii et pole siin aega siruli maas olla midagi. aga päris triksis-traksis püsti olla ka ei jõua...


oehhh, väga vastik on. tänase päeva teen lühema ja lõunast proovin kodus veidike lamamisrežiimiga olukorda parandada, ehk siis homme on juba parem. lootus jääb.

lasteaeda. koos.

laste suvevaheaeg, mis sellel aastal kestis peaaegu täpselt kaks kuud ja vähemalt lapsevanema mätta otsast vaadates oli suvepuhkus nagu olema peab, on otsas. sellel nädalal algas taas tavapärane töörütm. meie pere mõlemad lapsed käivad nüüd ühes ja samas lasteaias. meie oma külas, koduvalla lasteaias. maailma parimas, kui keegi tahab minu isiklikku subjektiivset arvamust teada.


Piiga on põhimõtteliselt juba kaks aastat oodanud, millal saaks ka sinna vahvasse lasteaeda, kus venna käib. kõik peod ja üritused venna lasteaias olid erilised rõõmupäevad, sest siis sai tema ka sinna lasteaeda minna. nüüd on siis lapse suur soov ja ootus täitunud ning Piiga reageering on olnud vastav - ta ei taha sealt ära tulla :) juba esimese lasteaiapäeva õhtul pidi õpetaja mitu head minutit veenma, et tüdruk mängu lõpetaks ja soostuks minuga koos koju tulema, kuna laps lihtsalt keeldus lahkumast! alles peale mitmeid kinnitusi, et ta tegelikult ka saab homme jälle tulla, oli Piiga nõus lahkuma. teisel õhtul olin ma vaevalt lasteaia väravast sisse hõudnud, kui õue peal mängivate laste hulgast kostus Piiga hääl: "ma ei taha koju minna!!!"


poja jaoks tähendas suvepuhkuse lõpp suvise rutiini muutust ja lasteaia rutiiniga taasharjumist ja ka tema reageering on olnud vastav - hommikused nutuhood rühma jäämisel. jah, igasugune muutus on meie poja jaoks raske ja seekordne lasteaia-perioodi algus ei ole erand olnud. kummaline on, et esimene lasteaia-hommik tõi kaasa nutu, kuid teine hommik möödus täiesti normaalselt ja rahulikult. poja ise arutles olukorra üle umbes nii, et ma ei olnud ju ammu lasteaias käinud ja siis see oli mulle esimesel päeval natukene hirmutav. väike filosoof :) kuna esimese lasteaianädala poolitas vabariigi taasiseseisvumispäev, mistõttu kolmapäev oli ebatraditsiooniliselt puhkepäev, siis neljapäeva hommik algas KD-i jaoks taas nö harjumisega. ehk siis nutuga rühma jäämisel. oehhh, küll on raske ühe väikese lapse elu...


põhimõtteliselt on siiski mõlemad lapsed rahul, et saavad koos lasteaias käia - hommikul koos minna, õhtul koos tulla, päeval koos õues mängida. lapsevanemad on ka rahul, sest aeda viimise-toomise logistikat on hoopis lihtsam planeerida ja enam pole vaja muretseda, ega äkki peod-koosolekud-üritused erinevates lasteaedades samale ajale ei satu. ei satu - järgmisel nädalal on KD-i rühma koosolek kolmapäeval ja Piiga rühma koosolek neljapäeval. sobib.

augustiunetus vol 2

see on peamine märksõna möödunud nädalast - augustiunetus! kindlasti toimus midagi veel ja ehk see tuleb mul hiljem meelde ka, aga peamine oli siiski unetu laupäevaöö.


eelmisel aastal sattusime üsna puhtjuhuslikult augustiunetusele ja kindel plaan oli seda suurepärast imelise meeleolu ja auraga ettevõtmist uuesti külastada, korraldades õhtuseks ajaks ka lastele hoidja, et vahvat üritust kahekesi nautida. oh seda rõõmu, et kallis ämm sai laupäevaks meile tulla ja oli nõus õhtul lapsi hoidma! pärastlõunal käisime unetuse meeleolusid koos kogu perega kaemas, aga päris õhtuks viisime lapsed ja vanaema koju ning tulime kahekesi, Kalli Kaasaga koos, linna peale promeneerima :)


oli super! täiega suurepärane!!! kogu see melu ja inimesed ja meeleolu ja kulgemine suviste tänavakohvikute vahel - imeline! jah, nautisin kogu õhtut/ööd täiega - koos Kalli Kaasaga käsikäes jalutamist, paljude sõprade-tuttavate kohtamist, sõbrannade laulukoori "puhvetis" laulmist ja iga muud hetke sellest üritusest!


nojah, tõele au andes tuleb mainida, et nautimise viimane osa läks pisut (või natuke rohkem...) käest ära, aga see kõik oli seda väärt! üsna harjumatus seisus koju suundudes võisin vaid kiita oma abikaasa hoolimist ja härrasmehelikkust ja tuge ja mõistmist... m.a.s.


järgmisel aastal jälle - pole kahtlustki!

koguperematk ehk kahe väikelapse ja koeraga suvesoojal Eestimaal

käisime perega matkamas. kogu perega ehk et lisaks lastele ka koer kaasas. mõte oli kodust lahkuda reede õhtupoolikul ja tagasi tulla kunagi pühapäeva pärastlõunal. sihiks oli Läänemaa, täpsemalt Nõva puhkeala ja lootsime telkimiskohtade leidmisel rmk lõkkekohtadele.

kokkuvõtteks võib öelda, et
* rmk on teinud ära imelise töö, valmistades ette piisaval hulgal telkimis- ja lõkkekohti kõige uskumatumates ja peaaegu et ligipääsematutes kohtades, andes matkajale võimaluse nautida kodumaa kaunist loodust, teha lõket turvaliselt ja ettevalmistatud küttepuid kasutades, jätta prügi kohapeal prügikasti ja kergendada ihuhädasid viisakates kõige vajalikuga varustatud kuivkäimlates;
* 3- ja 5-aastane suudavad automatkast ja telkimisest täiega rõõmu tunda, kui teha piisavalt söögipause ja kui vahepealsed sõidukilomeetrid liiga pikaks ei veni;
* keskmisest suurema koeraga sobiva (st inimtühja :) telkimiskoha leidmine on peaaegu võimatu, sest rmk telkimiskohad on populaarsed ja kaunite suveilmadega ilmselt hommikust õhtuni matkajate poolt hõivatud, mistõttu meie energilise ja pisut äreva koduloomaga sobiva peatuskoha leidmine osutus matka kõige keerulisemaks ülesandeks.

seega kujunes meie kahe ööbimisega plaanitud matk tegelikkuses ühe telkimisega umbes-täpselt 24-tunniseks seikluseks, millest teine päev kulus suuremas osas sobiva telkimiskoha otsimisele ja vaatamata mitmete erinevate kohtade ülevaatamisele lõppes siiski koduhoovis lõkkeõhtu ja piknikuga.

kuigi matk jäi veidi lühemaks, kui esilagu mõelnud olime, jõudsime ja nägime siiski üllatavalt palju:


esimene peatuspaik ja ööbimine Nõva puhkealal Veskijärve lõkkekohal,

hommikul jalgsimatk Veskijärv-Tänavjärv-Veskijärv läbi imelise rabamaastiku, millele oma õõvastavalt ilusa pitseri oli jätnud 2008.a lõõmanud metsatulekahju,

ideaalse peatuspaiga leidmine laulvate liivadega Keibu rannas, mis kahjuks oli juba hõivatud ja kuhu me seetõttu pikemalt ei jäänud,

kiire peatus rmk Nõva looduskeskuses, et saada infot võimalike sobivate telkimiskohtade osas ja kus oleks võinud oluliselt rohkem aega veeta, kui koer poleks nii närviline olnud,

lõunapaus Noarootsi poolsaarel mandri kõige loodepoolsemas tipus Telise neemel,

kuhu vaatamata esialgsele plaanile me siiski ka pikemalt peatuma ei jäänud, sest herilased tulid kiusama (poiss sai sutsaka kirja), telgile polnud head varjulist kohta ja ka mererand polnud ujumiseks sobiv

ning peale paarisajakilomeetrist ringisõitmist ja meie (loe: koera seatud) tingimustele vastava lõkkekoha mitte-leidmist matka lõpetuseks lõkkeõhtu ja piknik oma koduaias

kuigi eile päeval tekkis mingil hetkel üsna närviline hetk, kui lapsed olid väsinud ja kui sobivat telkimiskohta ei õnnestunud ega õnnestunud leida, siis täna julgen öelda, et lõpp-kokkuvõttes oli täiega vahva ja mingil hetkel võtame sellise koguperematka kindlasti jälle ette. nt järgmisel suvel :)

tegus lõunapaus

tänase lõunapausi ajal:
* käisin kiirelt kodus, et tellitud puukoorma saabudes oleks sularaha, millega maksta;
* poja filosofeeris teemal "miks on vaja tööpäevi?" ja vastas ise: "selleks, et saaks raha teenida" - me oleme kodus vist liiga vähe töörõõmust rääkinud :) ;
* jõudis sadada kaks sahmakat päris korralikku paduvihma;
* Kallis Kaasa koos lastega nautis terassil suvist vihma jahutava duššina;
* äike kõmistas-müristas lähemal ja kaugemal ja üks kärgatus oli nii maja kohal, et poja ülemiselt korruselt hirmunult "emme!" hüüdes alla tormas;
* kolmveerand tunni jooksul, mis kodus olin, jõuti teetööde käigus üles kaevata meie kodutee algus, nii et linna tagasi sõites pidin esmalt kümmekond minutit teeotsas ootama, enne kui mehed kraavi uuesti täis ajasid ja sain maanteele välja sõita.


oli tegus tunnikene.

hiljem: KD-i ehmatanud äikesekärgatus lõi sisse u kilomeeter meie majast eemal asuvasse palkmajja, mis põhimõtteliselt maani maha põles... looduse vägi on ettearvamatu...

suvepuhkus läbi...

... ja oi kui depressiivne oli eile õhtul mõelda, et hommikul algab taas tööinimese elu. aga tänane puhkusejärgne-esimene-tööpäev hakkab kohe läbi saama ja polegi väga hull olnud. isegi blogida jõuab tööpäeva lõpetuseks :)


puhkus oli tegus ja tööasjadest puhkasin ikka täiega. päris iseenda jaoks olid puhkuseks pigem kaks nädalalt enne ametlikku puhkust, kui lapsed vanaemade hooles olid, sest siis jagus aega ka ainult iseendale (ja Kallile Kaasale). ametlik puhkus oli pigem 24/7 lapsevanemaks ja koduperenaiseks olemine ja tegelikult oli see ka päris tore. tõeline meelipaitav teadmine on aga see, et paar nädalat puhkust on sel' aastal veel saada ja need plaanin võtta sügis-talvel, et siis ka iseendale aega pühendada.


eelnevatele puhkusetegemistele lisaks mahtus viimase puhkusenädala sisse Kalli Kaasa juubeli tähistamine ja oi kui hea meel mul oli, et seekordne kingitus läks sajaga täkkesse :) nojah, ühel 35-aastasel meesterahval võiks ju üks korralik klassikaline käekell ikkagi olla ja kui juba, siis ikka kohe päris korralik tunnustatud kaubamärgi kell. loodetavasti on kell oma hinda väärt ja kestab vähemalt järgmised 25 aastat. pidu möödus vahvalt, rahvast oli rohkesti ja kuigi juubilar ise ei jõudnud kogu mölluga sammu pidada, siis hea küll, anname andeks... :)

KD 5!

möödunud nädala märksõnaks on KUUM! käes on tõeline suvi, õues särab päike, õhusooja on stabiilselt +30 ja jahedust ei lubata veel niipea. suvepuhkus nagu olema peab :)

teiseks märksõnaks on lapsed. eelmisel nädalal sain ju maitsta kolme-lapselise-pere lapsevanema rõõme ja kokkuvõtteks võib öelda, et polnud väga hullu. eks ikka oli rohkem sehkendamist ja jälgimist ja arusaamatuste klaarimist, aga sain kolme lapsega nii rannas solberdamas kui mänguväljakul mängimas käidud ja isegi telgis magatud (kuigi see tähendas küll põhimõtteliselt uneta ööd minu jaoks, sest enamuse ajast tuli lapsi üksteise otsast/seljast ära korraldada).

ja siis saabus möödunud nädala tähtsündmus - KD sai 5! ühelt poolt tundub seda nii palju ja teisest küljest on 5-aastane ju ikkagi veel täitsa väikene... nojah, meie poja on ikka täismehe eest väljas ja hirmus raske on meeles pidada, et ega ta ju veel päris suur mees ei ole. igaljuhul jagus sünnipäevalaulu, küünalde puhumist ja kingitusi nii sünnipäevahommikusse kui -õhtusse

ja lisaks muidugi suurele sünnipäevapeole, mis toimus lõõskavas päikeses ja tohutu veemöllu saatel meie koduhoovis. 

veemöll, mis sisaldas veega kastmist, märga liumäge, liulaskmist maandumisega basseini ja niisama pritsimist, oli isegi nii vägev, et mingil hetkel sai vesi kaevust otsa. päris ootamatu, kuigi oleks ju võinud mõelda, et kui nädal aega on olnud kuum, vihma pole tulnud ja kogu maa kuivab ning vett on kulunud nii kastmiseks kui mitu korda päevas dušši all käimiseks, et siis mingil hetkel saavad olemasolevad veevarud lihtsalt otsa. õnneks see suurepärast pidu ei rikkunud ja peale ööpäeva enam-vähem veevaba toimetamist oli kaevu taas piisavalt vett kogunenud, et sai nii nõusid pesta (mida peojärgselt oli päris korralik hunnik) kui ka dušši all ennast värskendamas käia. õppetund saadud ja eks me püüame nüüd vähe kokkuhoidlikumad olla igasuguste veeprotseduuridega seonduvalt.

kuigi suur sünnipäevapidu möödus suurepäraselt, külalisi oli palju, kingid tegid päevakangelasele siiralt rõõmu, toitu-jooki jagus ja kõik kohalolnud tundsid ennast hästi, juhtus peojärgselt sama, mis eelmisel aastalgi, kui rahvarohke ja meeleolukas sündmus läbi oli saanud - läksin täiesti liimist lahti ja pisarad hakkasid iseenesest voolama. Kallis Kaasa püüdis mind lohutada ja aru saada, miks ma niimoodi tujukas olen ning kuigi püüdsin ka ise sellest aru saada, siis lõpuni see mul ei õnnestunudki. suutsin välja mõelda selle, et ehk võtan ma liiga palju vastutust enda kanda, muretsen ja tahan kõike kontrollida ning selle asemel, et peost siirast rõõmu tunda, jälgin iga pisiasja, torman kausside ja vaagnatega edasi-tagasi ning ei võta piisavalt aega külaliste seltsis olemiseks ja lihtsalt hetke nautimiseks. ja kui siis kogu see sebimine möödas on ja enam otseselt millegi eest vastutama ei pea, siis toimub selline pingelangus, et lihtsalt emotsioonid löövad üle pea...

nüüd must-valgelt kirja panduna tundub see üsna absurdne ja võib-olla on põhjused ka kuskil mujal ja üsna arusaamatuks jääb see mulle endalegi. loodan vaid, et sel' nädalavahetusel eesootava Kalli Kaasa sünnipäeva tähistamisel suudan vähegi rahulikumalt võtta, ei ürita kõige ja kõigi eest vastutada ja võtan aega ka nautimiseks ja Kaasa tähtsast päevast rõõmu tundmiseks.

puhkusest - siitpoolt ja sealtpoolt vaadates

see on minu eelmise nädala, ühtlasti esimese puhkusenädala, kokkuvõte:

ehk siis palju uusi elamusi ja uusi kogemusi koos lastega lõunas ringi sõites.

see on Kalli Kaasa eelmise nädala, ühtlasi nn poissmehe-nädala, kokkuvõte:

ehk siis iga põngerja unistuste puuonn! kuigi majake pole veel lõplikult valmis (materjal sai otsa), siis lapsed naudivad olemasolevat onni täiega ja sisse-välja sehkendamine käib kogu aeg. Kallis Kaasa on kuldsete kätega, ilmselge!

eesootava nädala märksõnaks on "puhkus kolme väikelapsega", sest vennatütar on ka meie juures suvepuhkust veetmas. esimene öö ja esimene päev kolme lapsega on selja taga ja pole hullu - kaks või kolm, polegi väga vahet :)

puhkus lastega. kolmas päev.

tänane päev on olnud suurepärane - aktiivne, täis tegemisi ja elamusi.

kohe peale varast hommikusööki läksime lastega mõisaplatsile külakiike "katsuma"

ja üsna kohe peale seda lubasin lastele tänaseks seikluseks kõige-kõige-kõige kõrgema torni otsa ronimist! suurele munamäele, noh! igaks juhuks rannariided ka kaasa, lapsed autosse, pikniku-kraami ostmise ja tankimise paus Savernas ning siis juba suund Haanjale.

lapsed olid taaskord nii tublid - jõudsid nii mäkke ronida kui treppidest vaatetorni ronida ja boonuseks saime veel natukene vaadata ka "Piip ja Tuut" klounide etenduse proovi, mis samal õhtul torni jalamil vist etenduma pidi. lapsed olid rahul, mina ka.

ja kuna me juba sealkandis olime ning ilm oli ilus, tegime tagasiteel peatuse Tamula järve ääres, et lapsed oma suure soovi - ujuma! - taaskord teoks saaks teha. 3-4 aastat tagasi renoveeritud ja kaasajastatud järvekallas oli tõeline leid - kaunis kaldapromenaad, suur laste mänguväljak, lastele sobilik sügavus ja liivane rand.

hiljem mööda kallast jalutades leidsime ka liivaskulptuuri, kus hommikul külastatud munamäetorngi näha oli.

oli väga vahva, jälle :)