elutarkus. lapse suust.

KD oli täna minuga töö juures kaasas, kuna köha ei lasknud lasteaeda minna. pärastlõunal pargis jalutades möödusime pingil magavast jalutust mehest, kellel paks vatitekk üle tõmmatud ja ratastool sealsamas pingi kõrval. tagasi jalutades möödusime pingist teist korda, jalutu küünitas ennast pisut püsti ja palus mind maas olevat suitsukoni talle anda. keeldusin, sest jalutule koni korjamine ei ole minu teema ja pealegi tegemist mehega, kelle tausta ja olukorda ma töö tõttu tean ja kellele mul seetõttu väga raske kaasa on tunda.

pisut hiljem küsis KD, kas see mees seal pingil on väga vaene? selgitasin siis pisut, et missorti inimesega tegu ja miks ta sellisesse olukorda sattunud on ning miks mõnikord ei saa isegi sõbrad või lihtsalt lahked inimesed aidata. rääkisin nii alkoholist kui suitsetamisest (vastuseks poisi küsimusele: mis see koni on?) ja sellest, et nii ei ole hea elada.

veel pisut hiljem teatas KD: kui ma suureks kasvan, siis ei joo ma kunagi alkoholi ja ei tee suitsu ja olen lahke mees ja poest ei osta asju ainult endale, vaid oma perele ka. /mõtlikult/ kui mul muidugi on selleks ajaks pere. sest abiellumisega võib olla natukene keeruline, sest need inimesed, kes tänaval jalutavad, on juba üsna paljud abielus ja nii on endale raske naist leida.

väike filosoof :)

kuidas õhtu oleks võinud katastroof olla

üle nädalate oli ometigi töö juures rahulikum päev, kus üks tegemine ei ajanud teist taga ja oli võimalus pisut (nii pool tunnikest) lühem päev teha. plaanisin lapsed lasteaiast ära tuua ja piisava ajavaruga õhtusööki valmistada, ilma, et kiire-kiire-kiire kogu aeg kuklas trummeldaks.

õhtu hakkas pisut kiiva vedama kohe, kui lasteaaeda jõudsin. jah, mina võin ju arvata, et on hea mõte, kui tulen pisut varem lastele järgi ja saan lisa-aega õhtuste köögitoimingute jaoks, aga kui emme astub lasteaiaväravaat sisse just siis, kui Piiga rühm õue on jõudnud, siis on lapse ainuke mõte - Sa tulid liiga vara!!! minu rõõmsa käeviipe peale kangestus keset hoovi jooksnud Piiga hetkega, krokodillipisarad hakkasid lahinal voolama ja kostus südantlõhestav "ma tahan veel mängida!". õpetaja oskusliku tegevuse tulemusel (kiirelt organiseeritud lennuki-mäng, mis lõuna ajal oli väga popp olnud) rahunes hingepõhjani solvunud Piiga pisut ja nii umbes nelja minuti möödudes oli siiski nõus koos minu ja vennaga koju tulema. kuna mõlemad lapsed olid juba õues (ja seega riides) ning hommikul tulid nad ilma lasteaia-kottideta, polnud justkui põhjust rühma minna, hõikasime õpetajatele "head aega!" ja minek.

koduväravasse jõudes sai hästi planeeritud õhtu järgmise hoobi - Piiga kaisukaru oli lasteaeda jäänud... juba niigi solvunud meeleolus Piiga jaoks oli sellega maailmalõpp kätte jõudnud ja seega igasugused varem tehtud plaanid emme jaoks kadunud. tagantjärele tark olles - nii juhtub, kui oled kinni oma rahuliku õhtu mõtetes ja jätad tavapärase õhtu-rutiini kõrvale. nojah, kiire plaanide ümbermängimine, lubadus Piigale koos temaga jalutuskäik lasteaeda teha ja kaisukas ära tuua (sest eks see oli ju mõnevõrra emme süü ja emme plaanid olid nagunii lapse õhtu "ära rikkunud" ja emme peab järelikult ka asja heastama), mõttes kalkuleerimine, kui palju aega selle kõige peale kulub ning nukker leppimine teadmisega, et piisava ajavaruga õhtust sai vaid unistus ja õhtusöök valmib ikkagi kunagi teadmata hilisel ajal.

juba kodus olnud Kallis Kaasa proovis Piigat veenda, et tegelikult on päris põnev vahepeal kaisukaks hoopis mõni teine mõmm võtta, aga need kavalad plaanid vilja ei kandnud, mis tähendas minu jaoks kiiret riiete vahetust ja üle ukse veel Kaasale hõikamist, ei kui ta vähegi viitsib, siis ta võiks kartulid ära koorida, et natukene õhtusöögi valmistamise aega kokku hoida. Kaasa vastus oli, et tema nagunii kodus süüa ei jõua (õigus, mälumängu-kolmapäev!) ja seega arvasin, et küllap lapsed jõuavad õhtusööki pool tunnikest kauem ka oodata. kui kunagi lasteaia-tiirult tagasi oleme.

uskumatul kombel hakkas sellest hetkest õhtu taas ilusaks minema. jalutuskäik Piigaga oli vahva - kekslev laps tundmas siirast ja ehedat rõõmu sügilehtedes sahistamisest ning põnevil ootusest, kas õpetaja ikka on üllatunud, kui ta õhtul uuesti lasteaeda tuleb. tee läks kiirelt, mõmmi saime kätte, õpetaja oli üllatunud ja tagasitee koju möödus maailmaasja arutades. ühe 4-aastasega on see arutamine ütlemata armas :) koju jõudsime just sel' hetkel, kui Kallis Kaasa lõpetas õhtusöögiks kartulite koorimise ja seega oli peaaegu untsu läinud rahulik õhtu taaskord täesti imeline ja armas. ma olen üks väga õnnelik ema ja naine ning minu lapsed ja mees on maailma parimad - vähimagi kahtluseta!

vaikselt

pilt on, häält ei ole. laupäeva hommikust alates. päris kummastav tunne, kui eelmisel õhtul on veel kõik korras ja järgmisel hommikul ärgates avastad, et häält ei ole. lihtsalt - piuksugi ei suuda teha. tänaseks siis kolmas päev niimoodi ja kuigi mõnel hetkel suudan ka midagi kõlavamat kui kähe sosin kuuldavale tuua, siis põhimõtteliselt siiski hääletu.

vähemalt nv oli suurepärane - ahjuremondi tõttu läksime töötegijal jalust ära, kogu perega lõunaosariikidesse. väga armas oli, täis jutustamist (kuniks mul veel häält oli), küpsetamist, udus jalutamist ja niisama olemist. mõnus stressivaba sügislõõgastus.

tempo tempo

viimased paar nädalat on olnud töö juures hullumeelse tempoga. üks asi ajab teist taga, miljon pisiasja on vaja meeles pidada, dokumente ette valmistada, koosolekutel osaleda ... õnneks hakkab tasapisi ära kaduma see nn kaaluta olek, kus pind kippus jalge alt kaduma ja kuidagi väga paksu udu sees olemise tunne oli... (või kuidas iganes seda arusaamatut enesetunnet kirjeldada).

ülesanded, mida vaja teha, on õnneks täpsed ja konkreetsed ja kui vähegi suudab kõik asjad meeles pidada, siis saab täitsa hakkama. järgmise aasta eelarve eelnõu on esitatud, esimest korda toimuva valdkonna tunnustusürituse kondikava ja peamised kokkulepped paigas ning tarkvara vahetamisega kaasnenud tõrked ja jamad arvutiga ka peaaegu ületatud.

suure küsimärgina on aga õhus rippumas osakonna töötajate teema, sest taaskord on üks kolleeg uusi väljakutseid läinud alistama ja on väga suur tõenäosus, et talle järgnevad veel nii mõnedki head spetsialistid. on ikka täiega nöök, kui riik loob uue süsteemi, mis osaliselt dubleerib olemasolevat ja kuhu häid spetsialiste leitakse ikka tänaste tublide töötajate hulgast. kelleks siis antud juhul on osakonna väga head töötajad. võib juhtuda, et kuu aja pärast olen olukorras, kus üks valdkond on inimestest tühjaks jooksnud ja seda põhjusel, et riigi loodavas uues süsteemis on oluliselt väiksem koormus, vähem stressi ja märgatavalt suurem palk. peaks ju lausa rumal olema, et võimalust mitte kasutada. nii ei saagi ma oma inimestele pahaks panna, et nad rikkalikematele marjamaadele suunduvad, aga nii pagana raske on leida häid spetsialiste tühjaks jäänud/jäävaid kohti täitma...

samas on praktika näidanud, et asendamatuid inimesi ei ole ja küllap saab ka sellest murest üle, aga väga kahju on ikkagi.

täna sõidame üle pika aja maale (kujuures täiesti etteplaneerimata ja äkitsi tulnud mõtte ajel) - nii mõnus! ja pisut rohkem kui kuu aja pärast ootab ees traditsiooniline hilissügisene nädalavahetus ainult mulle ja Kallile Kaasale - on, mida oodata!

ps. töörabamisega seonduvalt asjakohane mõttekild pojalt, kes ühel esmaspäevahommikul unisena voodist välja ronides küsis: emme, kas sa tahaksid ka mõnikord, et tööpäevi üldse ei olekski? ja et sa oleksid rikas? :)

oktoober algas

sügis kulgeb omasoodu, hetkel õnneks päikeseliselt. tööl on asjad enam-vähem kontrolli all ja lapsed on ka niivõrd kuivõrd terved. nii et oktoobrikuu algusega võib rahul olla.

kuna Kallis Kaasa on metsas õppusel, siis otsustasime lastega, et ega meiega kehvemad pole: pakkisime piknikukraami kaasa,

 ja asusime kodumetsa avastama.

Kallis Kaasa oli oma jooksutiirudel ka hiljuti sinnakanti sattunud ja rääkis kodus, et tiigikaldad on võsast puhastatud ja isegi mingis osas liivaga kaetud ning et üldmulje pidi täitsa kaunis olema. kohale jõudes ootas ees tõesti tundmatuseni muutunud maastik

ja vahva piknikukoha leidmisega ei olnud muret.

uudistasime ka seeni

ja lapsed tundsid siirast rõõmu metsa servale unustatud palgivirnal turnimisest.

lisaks jõudsin kaks masinatäit pesu pesta ja elamise ära koristada, nii et täitsa tegus "üksikema" laupäev.