väikesed lapsed, väikesed mured

... suured lapsed, suured mured.

nii tavatsetakse öelda, olgu siis lapsevanematele lohutuseks või "lohutuseks". kuna meie lapsukesed on veel üsna väikesed, siis pole suurte laste muredega veel isiklikku kokkupuudet, aga ka väikeste laste mured tunduvad piisavalt suured, kui need mured enda lapsi puudutavad.

KD-i käitumine on muutunud. varasemast heatahtlikust ja rõõmsameelsest tegelasest on saanud paras "frukt". asjade loopimine, tõukamine, löömine, kiusamine, mitte-sõna-kuulamine, valetamine... päris pikk nimekiri ühe 3-aastase kohta. murelikuks teeb see, et selline pahandusi põhjustav käitumine on hakanud avalduma just lasteaias. ei ole just meeldiv lapsele järgi minnes kuulda õpetajalt, mis jama poja seekord korraldas. päris kurvaks teeb.

emaga põgusalt teemat arutades ütles ta kogenud lasteaia- ja kooliõpetajana kohe, et kõik laste käitumisprobleemid saavad alguse tähelepanu puudusest. ja kuna kodus ei peaks KD-il küll tähelepanust puudust olema, siis pani see mõtted liikuma sinnasuunas, et alates sügisest on KD-i rühmas varasema 16-e lapse asemel tervelt 8 last rohkem, sest sõimerühma asemel on tegemist aiarühmaga. ja meie poja jaoks, kes on pigem omaette nokitseja ja ei satu suurtest rahvamassidest just vaimustusse, on see kindlasti oluline muutus. ja tundub, et mitte positiivne muutus.

viimastel päevadel on lisaks käitumisprobleemidele lisandunud veel ka kokutamine. jälle. suvel, kui poja rühm suvepuhkuste ajaks suurte laste rühmaga kokku pandi, oma õpetajad ära olid ja peaaegu iga päev uus õpetaja liitrühmaga tegeles, mõjus see KD-ile nii, et ta paar kuud ikka väga korralikult kokutas. nii tõsiselt, et hakkas ikka väga kõrva. me ei teinud sellest siis küll väga probleemi, andes endale aru, et see ongi lapse reaktsioon tema jaoks turvalise igapäevarutiini kadumisele ja olles samas siiski valmis spetsialistide poole pöörduma, kui probleem paari kuuga ei kao. õnneks andis sügisel, kui tuttavad rühmaõpetajad jälle püsivalt tagasi olid, probleem järgi ja oli täiesti kadunud kuni praeguseni.

üsna tõenäoliselt tunneb KD ennast suuremas rühmas ebakindlamalt, õpetajatel on vähem aega ainult temaga tegeleda ja tulemus on siis nüüd näha. tähelepanu saamiseks teeb ta ükskõik mida, sest ka negatiivne tähelepanu on tähelepanu. ja just seda soovib ta ilmselt ülekõige õpetajatelt saada. samas, kui hommikul rühma minnes pojaga nn reeglid - õpetaja sõna tuleb kuulata, lüüa ja asju loopida ei tohi - üle korrata ja seda just õpetaja kuuldes, siis pidi olema päeva jooksul teda hoopis lihtsam "ohjes hoida", kuna piisab vaid hommikuse kokkuleppe meenutamisest, kui poja mõnevõrra taltub.

plaanin oma mõtted ka rühma õpetajatega läbi arutada, et saaksime üheskoos parimat lahendust otsida. selles mõttes on meil küll vedanud, et KD-i rühma õpetajad on väga toredad noored naised, kes tõesti pühenduvad ja oma tööd südamega teevad.

samas mõtlen juba praegu hirmuga, et mis siis saab, kui me ei peaks praegu suutma pojale seda nii olulist turvatunnet ja tähelepanu tagada? kui ei suuda nn vundamenti valada, et tekiks lapseea baasiline usaldus ja turvatunne, mis on aluseks edasises elus hakkama saamiseks. mis siis, kui need käitumismustrid jäävad kuhugi alles ja kooli minnes veelgi võimenduvad? eks see on muidugi irratsionaalne hirm ja loodan väga, et suudame koos Kalli Kaasaga siiski olla mõistvad ja rahulikud lapsevanemad ning ka selle perioodi üle elada, aga jah - murelikuks teeb...