väikesed rõõmud

kunagi ülikooli teisel kursusel jõudis minuni tõdemus, et õnnelikuks olemiseks tuleb eelkõige olla rahujalal iseendaga, armastada iseennast ja siis armastavad Sind ka teised. lihtne, kas pole? misiganes psühhologialoenguga seoses taolisele teadmisele jõudsin, olen sellest momendist alates püüdnud niimoodi ka mõelda ja tunda ja tõepoolest - elu on ilusam ja õnnelikum :)

iseenda armastamine tähendab minu jaoks ka seda, et oskan näha väikeseid rõõme ja kordaminekuid ja toredaid hetki, mis ju igas päevas olemas on, meil kõigil. mõnikord on võib-olla tõesti väga väga niru päev, aga midagi toredat ja helget on isegi sellistes päevades. ja nende ilusate hetkede üles leidmine teebki elu ilusaks. minu jaoks küll.

alates hetkest, kui oma Kalli Kaasaga tuttavaks sain ja eelkõige hetkest, kui koos elama hakkasime, olen iga päev olnud tänulik selle eest, et saan olla koos nii hea ja kalli inimesega. kui kolisime oma majja, võtsime koera, sündisid lapsed, siis lisandus seda, mille eest tänulik olla, aina juurde. ja nii avastangi juba rohkem kui 8 aastat iga päev, et olen õnnelik. lihtsalt olengi õnnelik :)

nädalavahetusel oli taas võimalus tunda siirast rõõmu oma perest ja lihtsalt ilusast päevast, kui laupäeval koos lastega metsas käisime. eesmärgiga veidi seeni korjata, mõned marjadki noppida ja lihtsalt koos mõnusalt aega veeta. just sellised lihtsalt-olemise-hetked, kus saab koos midagi ette võtta, on minu jaoks nii olulised ja iga kord ka erilised. lihtsalt lastel käest kinni hoides mööda metsasihti jalutada, koos nendega avastada taimede ja putukate maailma (nojah, eelkõige nende jaoks seda maailma avastamist põnevaks muuta), arutada tähtsaid maailma asju läbi kolme-aastase väikemehe silmade nähtuna ja lasta hea maitsta mahlastel mustikatel koos kohe-kaheseks-saava pisikese Piigaga - see ongi minu jaoks õnn. veidi klišeelikult ehk kõlab, aga nii ta ongi. ja kui siis puude vahelt on aeg-ajalt näha ka Kalli Kaasa selga sambla kohal kummargil järjekordset seeneleidu ämbrisse panemas, on eriliselt turvaline ja soe olla. järgnenud piknik auto juures, kus lapsed said pagasnikus istudes ja jalgu kõlgutades kaasa võetud pirukaid-saiakesi süüa ja sooja piparmünditeed juua, võiks minu arvates olla küll ühe ideaalse laupäeva parim osa!

olen hästi seda meelt, et lapsed tuleb juba pisikest peast kaasata erinevatesse ettevõtmistesse ja tegemistesse, mis on ühteaegu nii harivad kui vahvad. ja sügisene metsaskäik on minu hinnangul seda kohe kindlasti - saab värsekes õhus liikuda (kehaline areng), seeni ja marju tundma õppida (looduslugu), ise metsaande korjata (peenmotoorika) ja kõige tähtsam ikkagi, et saab koos perega aega veeta!  ja kui pühapäeva hommik möödub jällegi üheskoos issi küpsetatud pannkooke süües ja seejärel koos mänguväljakul lustides ja jäätisekohvikus maiustades, siis seegi on osa koos-tegutsemisest ja väärtuste loomisest.

peale tööle naasmist tunnen nii puudust pikkadest päevadest koos lastega ja nende mängudest-tegemistest osasaamisest ning ilmselt just seetõttu püüangi nädalavahetustest maksimumi võtta ja võimalikult palju koos perega aega veeta. ja eks ma tõesti loodan südamest, et suuremaks sirgudes saavad minu lapsed meenutada toredaid ettevõtmisi koos perega ja et just sellised mälestused võiksid nende lapsepõlvele anda selle sooja ja turvalise ja helge tunde. iga ema unistus :)