head

12 ja pool tundi veel ja siis on see aasta möödanik. eks ta ju tinglik ole see ajaarvamise sõlmpunkt, aga pisut lootustandev on siiski teada, et üks etapp on justkui läbi ja ehk uus algav tuleb parem.

kuigi sellest mööduvast aastast tuleb esmalt meelde tohutu tööstress ja peaaegu läbikukkumise tunne, siis tegelikult tahan selle tagasivaate teha siiski positiivses võtmes. sest tegelikult on elu ju siiski hea ja on olnud seda ka läbi möödunud aasta. mõned märksõnad, mis ilusad hetked ja mälestused meelde toovad:
* EV100 ja vabariigi aastapäeva uhke kontsert, kus minagi sain osaline olla, kontserdimaja laval suures kooris suurteose esmaettekandel kaasa lauldes. uhke tunne oma riigi nii suureks ja eriliseks juubeliks enda pisike panus anda;
* koos Kalli Kaasaga Gruusias (no ülejäänud kammerkoor oli ka jah :) eesti rahvalaulu tutvustamas ja sealse imedemaa korraldatud korralagedust kogemas - nii äge oli!
* Piiga esimese klassi lõpp koos kiituskirja ja tublide tunnustamisega. meie pisike udupea ja rõõmus hipihing suutis temale omase muretusega selle esimese kooliaasta suurepäraselt läbi teha!
* sajandi suvi, kus nädalaid järjest päike lõõmas ja ilm oli justkui troopikas ja kus isegi minusugune külmavares sai kümneid kordi ujumas käia, sest lihtsalt nii nii nii palav oli kogu aeg!
* uus koorihooaja algus nüüd juba täitsa ametlikult koos Kalli Kaasaga, kes ka kammerkoori ridades kaasa lööb - see meeldib mulle endiselt nii väga :)
* meie pere esimene soojamaareis ühiselt koos, mis jättis absoluutselt kustumatu positiivse mälestuse, sest lapsed olid nii lahedad reisisellid, elamusi kogunes häid ja veel paremaid ning "kõik hinnas" reis iseenesest on juba kogemist väärt;
* pojale antud lubadus, et ta saab 10-ndaks sünnipäevaks oma toa, on põhimõtteliselt stardisirgel, sest kõik vajalikud ettevalmistustööd on tehtud, projekt ja ehitusluba olemas ning kevade saabudes lüüakse kopp maasse, et suve alguseks oleks meie pisikene majakene tervelt kahe toa võrra suurem - päris uhke!

ja kõigele sellele lisaks rõõm ja rahulolu oma armsast perest, armastavast abikaasast, (suurema osa ajast) väga toredatest ja tublidest lastest, headest sõpradest ja toetavatest kolleegidest. nii et tegelikult on olnud hea aasta ja lõppude-lõppuks jäävad meelde just need olulised ja säravad hetked koos kallite inimestega ning keerulist töist olukorda ei mäleta aastate pärast enam mitte keegi ... või no vähemalt suuremat osa sellest ei mäleta, loodetavasti :)

head vana lõppu ja tegusat toredat edukat rõõmurohket õnnelikku uut!!!

...

kuuajane paus postitustes on tingitud sellest, et lihtsalt ei taha seda igapäevast jama ja vaeva üles kirjutada. no mis siin ikka kirja panna, kui tööstress ei taandu, ilm on hall ja kõle ja ainukeseks helgeks punktiks on mu armas pere. vot selle eest olen ikka ja jätkuvalt tänulik, et mu tagala on nii tugev ja hooliv ja armas. aga muus osas...

ehk annab uus aasta arutust ja loksuvad mõned segased lombid vähe selgemaks. seniks võitlen tööl tuuleveskitega, püüan peaga vastu seina jooksmise asemel leida viise läbi seinte jooksmiseks ja naudin neid väheseid hetki, mis võimalik koos perega kodus olla.

kõik, mis ei tapa, teeb tugevamaks.

perega soojal maal

puhkus saab läbi, aga emotsioon jääb - suurepärane, soe, helge emotsioon meie pere esimesest ühisest reisist soojale maale!

vaatamata minu mõningatele kõhklustele lastega koos nii kaugele ja hoopis teise kultuuri minemise osas, kulges kogu selle puhkuse peamine märksõna - perereis - lihtsalt imeliselt! laste esimene lennureis möödus suure põnevuse meeleolus ja ilma probleemideta ning lõunamaine toidulaud oli piisavalt mitmekesine, et ka meie mõnikord üsna valivad järeltulijad ei pidanud sobiva ampsu puudumise pärast tühja kõhtu kannatama. ehk et minu kaks peamist hirmu olid selgelt liialdatud ja ei mõjutanud meie ühist reisi mitte vähimalgi määral.

kohalejõudes saime vaatamata hilistele öötundidele ja esmapilgul meie jaoks umbkeelsele tollipunktile vajalikud asjaajamised riiki sisenemiseks tehtud ning peale mõningast segadust transfeeri bussidega jõudsime oma hotelli, mis kohe väga meeldivalt üllatas - meie 2-kohaline aiavaatega standardtuba tähendas tegelikkuses kahte omavahel ühendatud tuba. juhhuuu! pika reisi väsimus kadus peaaegu olematusse puhtalt teadmisest, et me ei pea siiski neljakesi ühes hotellitoas nagu silgud karbis oma puhkust veetma ning mõnusalt ruumi ja privaatsust jagub nii meile Kalli Kaasaga kui lastele.

seekord pikka reisikirja kirjutama ei hakka, aga lühidalt kokku võttes - minu jaoks oli kogu reis lihtsalt ülivõrdes! ära ei põlenud, kõhuhädad ei kimbutanud, saime nii säravat päikest kui kerget vihma, kohalikud olid sõbralikud ja mitte liiga pealetükkivad, nägime-kogesime nii turistidele mõeldud meelelahutust kui omal käel uidates ka ehedamat kohalikku olmet. oli super näha, kuidas lapsed nautisid iga hetke ja uut kogemust ja päikest ja põnevat avastamist. eks see reis oli ju suuresti nende jaoks plaani võetud ning just nende rõõm ja rahulolu tegid selle reisi ka minu jaoks suurepäraseks. no ja võimalus töisest stressist eemal olla ja Kalli Kaasaga Aafrika päikese all mõnusas all included hotellis koosolemist nautida ei olnud ka mitte vähem meeldivad :)

Vahemere laintemöllu nautimas :)

  

Houmt El Souki kuulsad turud

Mošee Houmt Souk'is

Djerba Explore Park, krokodilli farm

kohe algab...

... puhkus!!!
viimased poolteist tundi veel kontoris ja siis tervelt poolteist nädalat puhkust! töölt eemale saada on tõesti hädavajalik ja kõige toredam algava hingetõmbepausi juures on teadmine, et 7 päeva sellest möödub soojas Aafrikas!

lastel on nädal koolivaheaega juba selja taga ja nagu juba kombeks saanud, on see möödunud suurepäraselt Ama-Asa hoolitseva pilgu all. mulle on see tähendanud võimalust igal hommikul pea kolmveerand tundi hiljem ärgata (super!) ja vabadust mitte ühelgi õhtul köögis vaaritada (imeline!), nii et olen samuti koolivaheaega täiega nautinud. lisaks läheme täna õhtul Kalli Kaasaga teatrisse, kus me pole terve igaviku koos käinud, nii et mõnusaid hetki jagub.

kuigi töine stress ei ole kuhugi kadunud, on üks oluline märksõna, mis olukorra minu jaoks veidi talutavamaks muutnud - supervisioon. ehk et kuna vaid tugevad suudavad tunnistada, et vajavad abi, siis pidades ennast tugevaks juhiks, tegin enda jaoks otsuse otsida professionaalselt abi, et mitte heleda leegiga läbi põleda ja et suuta oma inimeste jaoks hea juht ka edaspidi olla. kümme seanssi on kokku lepitud ja esimene ka juba toimunud ning ühe sõnaga kokku võttes - põnev! olen juba täna veendunud, et see protsess aitab mind väga palju ja juba praegu tajun, et ainuüksi sellise otsuse tegemine on pannud mind asju hoopis teise pilguga läbi mõtlema, analüüsima, nägema...

järgmine kord ehk siis juba pikemalt - esimesest reisist perega soojale maale ja mida kõike me seal nägime ja kogesime :)

korraks oli ilus

nädalavahetus oli üle aegade väga väga mõnus! nii mõnus, et möödunud paarile päevale tagasi vaadates on isegi tunne, nagu oleks puhkus olnud. lihtsalt super!

päike säras kogu nädalavahetuse ja lasi koduaias enamuse sügistoimetustest ära teha. suveamplid said kokku korjatud, peenrad suurest saastast puhtaks, ronitaimed tagasi lõigatud, muru niidetud ja kokkukogutud aiakraam lõkketünnis ära põletatud. lapsed aitasid ühistes toimetustes päris usinalt ja asjalikult kaasa, eriti suur tõmbenumber oli võimalus liivakast algosakesteks lammutada - vaba voli lõhkuda, mis sa hing veel ihkad! :) eks nad on nii suured juba jah, et liivakastirõõmud hakkavad minevikku jääma ja paari pisikese sugulase pärast ühte hädist liivakasti õuenurgas hoida ei tundunud enam mõistlik.
pühapäeval jagus aega kardinaid ja aknaid pesta, poja käis issiga kohalikul palliplatsil korvi loopimas ja Piiga lasi küla peal koos pundi sõbrannadega ringi, aeg-ajalt ka meie hoovi sisse põigates. õhtuks sai saun köetud ja kook küpsetatud. oli soe ja särav ja rahulik ja hea.

lastel on veel nädal kooli, siis ootab ees sügisvaheaeg lõunaosariikides, millel järgneb meie pere esimene soojamaareis. praktiliselt kogu pere loeb päevi, millal argirutiinist pisutki puhkust saab. näib, et eriti KD-i jaoks on kolmanda kooliaasta algus varasematega võrreldes raskemalt ja suurema koormusega alanud, mis mõnevõrra ka tagasilööke toonud ja millepärast nii väga tahaks talle puhkust ja lõõgastust lubada. kuigi vahepeal nõudis poja päris kategooriliselt "mul on koolist vaba päeva vaja!", siis õnneks suutsime ühiste pingutustega siiski sellesse viimasesse vaheaja-eelsesse nädalasse välja jõuda. ja eks kulub meilegi Kalli Kaasaga mõni lastevaba päev ära, et enda akusid laadida ja soojamaaseikluseks jõuvarusid koguda, sest milliseks see eesootav reis kujuneb, pole ju täna veel üldse teada ... :)

paar meeleolu-pilti ka - üks särav sügishetk üle-eelmisest nädalavahetust, mis oli kavandatud samuti toredaks perega olemiseks ja mis just 100%-liselt plaanitult vahva välja ei kukkunud, aga kuhu mõned ilusad hetked ka siiski mahtusid (pikemat kirjeldust on võimalik lugeda Kalli Kaasa blogist)

ja üks imeliseks mäletuseks püütud hetkekild meie selle-aastasest perepildistamisest, mille tulemusel meil taas väga ilusad ja armsad pildid seda sügist meenutamas...

must auk

järgmisel aastal saab mul 20 aastat osakonnas töötatud. sellest 10 aastat olen tänaseks olnud osakonna juhi ülesannetes. aeg-ajalt on ikka olnud hetki, kus tundub, et töökoormus on üle mõistuse või et poliitikute nägemus sotsiaalvaldkonna arendamisest on midagi hoopis muud kui spetsialistide oma. siiski pole siiamaani veel olnud päris sellist tunnet, ei ma ei saaks oma tööga hakkama või et järg kaob käest või et tunnen ennast totaalselt saamatuna. nüüd olen esimest korda just sellises mustas augus, kust omal jõul välja saamine tundub ületamatult keeruline...

seetõttu olen palunud abi - palunud enda asendajal võtta osakonna juhtimine paariks päevaks üle, et saaksin korraks töistest teemadest täiesti eemale ja võtnud aega lihtsalt iseenda jaoks. olen maganud poole päevani ja hea sõbra kutsel suurepärast toitu nautinud. olen võtnud rohkem aega lastega olemiseks ja nende tegemiste vastu huvi tundmiseks. on piisanud 24 tunnist täiesti töövälises rütmis toimetamisest ja asjade läbi analüüsimisest, et hoopis uus hingamine leida. lisaks olen välja otsinud professionaalse superviisori kontaktid, et ka konkreetselt töises plaanis asjatundlikku tuge ja juhendamist saada.

tegelikult pole ju konkreetselt midagi juhtunud ega mingi töö või projekt aia taha läinud. olen siiamaani ju kõik oma kohustused ja ülesanded tehtud saanud ja ilmselt kõigi teiste silmis oma tööga isegi väga hästi hakkama saanud. eriti irooniline on praeguses hetkes see väljaspoolt tulev nn tunnustuse laine, mis minuni on jõudnud - pakkumised osaleda erinevates projektides, sest "teie kohta on palju positiivset tagasisidet" või kutsed esinema ja loenguid lugema, sest "Te olete oma valdkonna professionaal ja väga suurte kogemustega" või konkreetse kliendi tagasiside "Te ei lükka probleeme kõrvale, vaid tegelete ka päriselt lahenduste leidmisega". jah, võib-olla sellest ongi praegune probleem tingitud, et olen olnud 'liiga' tubli. ma küll ei pea ennast üleliia usinaks, aga kohusetundlik olen tõesti ja kui midagi peab konkreetseks tähtajaks tehtud saama, siis enamasti see tehtud ka saab. olen arvanud, et suudan ka piisavalt edasi delegeerida ja vastutust jagada, aga küllap siis ikkagi mitte piisavalt, kui praegu tunnen, et töökoorem põlvili surub... ja kogu selle probleemidepuntra märksõnaks on minu jaoks haldusreform - palju muutusi, vähe infot, segaduses inimesed ning minu püüe kõike seda oma meeskonna jaoks mõistlikult juhtida ja ohjes hoida. just seda viimast ongi olnud väga keeruline teha, sest selgeid juhiseid minu enda juhtide poolt praktiliselt ei ole, ajaraamid on ebaselged ja ebareaalsed ning ühiselt tegutsemise tunne väga rabedaks muutunud.

samas olen just selle kogemuse tõttu saanud aru, et tegelikult võin täiega õnnelik olla. see on ju kõigest töö, mis hetkel musta-augu-tunde tekitab. jama oleks siis, kui siht kaoks silme eest pere või laste või sõpradega seoses. aga töises plaanis ummikusse-jooksmise-hetk on pannud mind veelgi rohkem aru saama, kuivõrd õnnelik naine ma olen oma mehe kõrval ja kui õnnelik saan olla emana meie tublide laste kõrval ja kui vedanud mul on sõpradega minu kõrval.

elu on elamist väärt, sest töö pole hoopiski mitte kogu elu. õnneks.

algas kool

minu enda jaoks kõlab sel' aastal see lihtne sõnapaar - algas kool - kuidagi eriti lõplikult ja justkui punktipanevalt. et nii ongi - suvi läbi, koolirutiin käes... ilmselgelt on mul endal hoopis suurem koolistress kui lastel, nemad lähevad homme tavapärast koolinädalat alustama päris rõõmsa meelega. ka esimese septembri aktus ja klassijuhatajatund möödusid täitsa hea tujuga ja klassikaaslastega taaskohtumisest rõõmu tundes. aga vot mina ise olen kuidagi häiritud ja mossis selle ilmselge pisiasja pärast, et suvi ei kesta lõputult ning kolmele kuule soojale ja päikesele järgneb paratamatult sügis. tahaks jonnida nagu väike laps - ma ei ole nõus!!! ma ei taha!!!

aga no mis mul siin jonnida, panen aga laste õpikutele paberid ümber, vaatan homseks koolipäevaks sobivad riided ja lohutan ennast teadmisega, et vähemalt esimeseks nädalaks on nii riideid kui jalanõusid sobivas suuruses ja kõigest polegi lapsed suve jooksul välja kasvanud. no eks paar päeva enne kooli algust sai ka tiir kaubanduses tehtud, sest poisi jalanõudega oli üsna null-seis, aga uskumatu vedamise tulemusena õnnestus vaid paarikümne euroga saada esmaseks sügisperioodiks nii sise- kui välisjalanõud (suurus 39, lihtsalt fakti mõttes kirja pandud...) ja kevadel ostetud spordijalanõud õuetundideks mahuvad ka veel jalga. samas kahe lapse esmased koolitarbed (mille hulgas ei olnud ei koolikotte ega muid kallimaid esemeid, vaid pliiatsid, värvid, kustukummid jm pudi-padi) läks maksma ligi 70 eurot! huuhhh, no ei meeldi mulle selline röövimine päise päeva ajal... sellegipoolest ootab lähiajal kaubanduses seiklemist veel ees, sest kindlasti on tuhat pisiasja, millel ma lihtsalt ei ole veel suutnud mõelda ja mida koduste varudega ei lahenda.

lisaks kooli algusele on septembri alguses ka teine traditsioon - kahe silla jooks, millest meie pere 3/4 liikmelisusega aktiivselt osa võtab. lapsed silkasid eile tarkusepäeva lõpetuseks mõnuga lastejooksudel ja Kallis Kaasa tegi täna väga hea tulemuse, kuigi vigastused kimbutavad. kuigi ka mul käis peast läbi mõte, et läheks seekord isegi üle aastate kõnnirajale, jäi seekord minu hooleks tavapäraselt tugimeeskonna roll, jäädvustades hetki läbi fotosilma ning täites paki- ja lastehoiu ülesandeid. raja ääres kaasa elada on elamus omaette ja nii vahva on vaadata, kuidas lapsed siiralt ja südamest võõrastele jooksjatele kaasa elavad ja neid asjakohaste ergutuslausetega innustavad. aastatepikkune issiga võistlustel kaasas käimine on vähemalt selle osa meie laste jaoks selgeks teinud, et kõik sportlased on tublid ja neile kaasaelamine pealtvaatajate püha kohus :) lisaks veel laste endi sees pesitsev jooksupisik, mis küll ülemäära tihti välja ei löö, aga kõikidel suurematel rahvaspordiürituste lastejooksudel iseenesestmõistetavusega osalema kutsub.

selliste vahvate ja tegusate päevade kõrval tunnen kuidagi eriti selgelt, et mingi halli väsimuse ja paha tuju periood on mind kimbutamas. sellest koolialguse stressist sai juba räägitud, aga praktiliselt iga päev tunnen, et ei taha, ei jõua, ei oska... tööl on suvine petlik vaikelu möödas ja miljon asja vajavad kohe ära tegemist ning need ei ole sellised möödaminnes-teen-ära-toimetused, vaid ikka ja veel suuresti haldusreformist tingitud ümberkorraldamised ja uute lahenduste otsimised. võiks ju arvata, et imeline suvi, täis päikest ja sooja, laadis patareid nii täis, et nüüd saab säravate silmadega ja uue energiaga sügisele vastu minna, aga mingil põhjusel on kogu tehatahtmine kadunud koos sooja päikesega. tean, et see hall hetk läheb üle, aga lihtsalt praegu on väss ja moss...

homme on uue kooliaasta esimene esmaspäev, aga mina loen juba nädalaid sügisese koolivaheajani, sest siis ootab ees meie pere esimene suvereis üheskoos kaugele soojale maale. no midagi ilusat ja head peab ju silmapiiril olema, et tahaks ja jaksaks edasi minna :)

veel kestab

... aga kuidagi ootamatult äkki on teadvusesse jõudnud arusaamine, et suvi hakkab kohe-kohe läbi saama. hommikud on juba jahedalt karged, õunapuude alune mahakukkunud ubinaid täis ja napi nädala pärast algab põngerjatel taas kool (oehhh, koolikraami osturalli ootab alles ees ...).

vahepeal oleme lihtsalt olnud ja imelist suve nautinud. sai käidud nii Vembu-Tembu mängumaal kui Lottemaal, jõudsime Peipsi kanti  maailma parimate võõrustajate P. ja M. juurde ning Põltsamaa külje alla Kalli Kaasa vanatädi muinasjutulisse talusse. kuigi kogupere puhkuse kestis vaid nädalakese, sai heade inimestega koos olles akud ikka korralikult täis laetud, sest positiivseid emotsioone oli lihtsalt nii palju!

ka lapsed said kuhjaga vahvaid elamusi ja uusi kogemusi - näiteks Piiga õppis kätisteta ujuma ja poja käis issiga koos varahommikul (äratus oli kell 4!) järvel angerjapüügi sööta ja haugipüügi põhjaõngesid sisse panemas. kalamehe juures külas olles ei jäänud meiegi kalamaailmaga seotud kogemustes ilma - Kallis Kaasa rookis elust esimest korda angerjat ja mina maiustasin esimest korda pannil praetud angerjaga. elu nagu olema peab :)

loomulikult on soojamaa väärilisse suvesse mahtunud ohtralt ujumist ja seda sugugi mitte Pärnu rannas, vaid avastasime enda jaoks hoopis Sindi väliujula, kus jõevees väga mõnus supelda ning Kallis Kaasa käis lastega ka Seljametsa karjääris. lisaks on põngerjad koos teiste külalastega peaaegu igapäevaselt kohalikus tiigis solberdamas käinud ja ka koduaia bassein on korralikku vatti saanud. mina ise pole vist viimase viie aasta peale kokku nii palju ujunud kui selle suve jooksul, aga eks on ka tõeline sajandi suvi olnud!

kuna minu ja Kalli Kaasa puhkused said augusti algusega otsa, aga laste suvevaheaeg veel kestab, siis kuu alguses oli ema nädalakese meil ja aitas lastel silma peal hoida, nii et lapsevanemad said südamerahus tööl käia. küll on ikka mõnus, kui tead, et lapsed on hoitud ja toidetud, nutiminutitele lisaks koos vanaemaga erinevaid vahvaid tegevusi ette võetud ja kõigele lisaks on hea koduhaldjas nii toas kui aias märkamatult üht-teist toimetanud, milleks endal aega või viitsimist pole jagunud.

samuti veetis pea terve nädala meie juures Kalli Kaasa õde oma perega, nii et taaskord olid laste päevad mõistlikult sisustatud ja järelevalve tagatud. G. ise sai pisut vaheldust titemamma igapäevarutiini ja näis, et kõige nooremale sugulasele L.M.-le meeldis suvepealinnas ka. ehk et kõik osapooled olid rahul ja kõigil olid omad kasud sees :)

nüüd tuleb sellest super suvest kuidagi sügisesse ümber häälestuda ja lapsed kooli-lainele saada. kuidagi veel ei tahaks, aga õnneks ootab juba kahe kuu pärast ees natuke suve pikendust - meie esimene perereis soojale maale. on, mida oodata :)

suvised hetked

suur suvi kestab ja see on lihtsalt imeline! päevased temperatuurid küündivad püsivalt 30-ne kraadini ja isegi öösiti on stabiilselt kuni 20 kraadi - tõeline soojamaa suvi! mulle meeldib, väga.

laste suvine linnalaager/loovuslaager sai eelmise nädalaga läbi ja kuigi KD tegi alguses veidi nägusid, siis lõpp-kokkuvõttes jäid tegusate päevadega rahule mõlemad lapsed. vahvaid meisterdusi kogunes nädala jooksul kahe lapse peale kokku terve trobikond, lisaks ohtralt liikumist õues, iga päev soe lõunasöök ja mõned uued sõbradki. rääkimata lapsevanemate hingerahust, et põngerjate päevad mõistliku tegevusega täidetud ja järelevalve tagatud.

nädalavahetuse veetsin koos kolleegidega Vormsil - meie traditsioonilised suvepäevad väikesaarel. kui kõik teised olid valinud saare avastamiseks rattaga liikumise, siis mina jäin truuks kõndimisretkele ja nii ma siis kulgesin kaks päeva südasuvises looduses ja üksi oma mõtetega.

astuda sain nii asfaldil kui kruusateel, nii heinamaal kui paksus padrikus - kahe päeva peale kokku pisut üle 50 kilomeetri. kaasavõetud sandaalid lagunesid lõpuks lihtsalt ära (ei aidanud isegi 'McGyver'i teip', mis kohalikust poest soetatud sai), nii et mandrile tagasi astusin juba paljajalu :) peale tegusat rändamist olid jalad uue nädala alguses küll korralikult kanged, aga hinges mõnus rahulolu liikumisest ja enesele võetud eesmärkide täitmisest. seltskond oli vahva nagu alati ja lisaks füüsilisele koormusele sai ka ohtralt naerdud ja koosolemisest rõõmu tuntud.

eile oli sünnipäeva päev - KD sai 9! hommik algas traditsioonilise üleslaulmise, küünalde puhumise ja kinkide üleandmisega ning pärastlõunal toimus sünnipäevapidu Batuudikeskuses. tegelikult võiks ka öelda, et toimus saunapidu, sest keskuse ruumid olid ilma igasuguse konditsioneerita, mistõttu hapnik puudus, lapsed leemendasid higist juba 5 minuti möödudes ja kaks-pool-tundi möödusid justkui saunalaval istudes. lapsi see siiski oluliselt ei seganud ning hüppamisrõõmu jagus kogu peo ajaks, lihtsalt särgid seljas olid täiega märjad ja salvrätikuid-paberkäterätte kulus keskmisest oluliset rohkem, et tilkuvaid päid kuivatada :)

homme sõidame koos lastega Vembu-Tembu mängumaale, järgmisel nädalal on plaanis Jõgevamaale Peipsi veerde jõuda, augusti esimesel nädalavahetusel päev Lottemaal ja siis ongi põgus puhkus läbi. aias ootavad mustsõstrad korjamist ja arooniahekk pügamist, nipet-näpet toimetamist ehk veel. ja kuniks veel jagub, siis loomulikult ohtralt päikest ja päikest ja päikest! :)

suur suvi!!!

väljas on suur soe päikeseline tõeline SUVI!!! isegi varjus küündivad soojanäidud 30-ne kraadini, õuebasseini vesi ei karasta enam ammu, teeb ainult märjaks ja konditsioneeritud siseruumidest õue astudes satuks justkui pealaest varvasteni kuuma mähisesse. lihtsalt äge, täiega äge! kui siia lisada veel teadmine, et kahe päeva pärast algab mul suvepuhkus, mis mingil hetkel näis veel täiesti hoomamatus kauguses olevat, siis saab ainult rahul ja õnnelik olla :)

lastel algas tänasega linnalaager, mis nende jaoks on esimene sedasorti suvelaagri kogemus. viis päeva kella 10st kuni 15ni toimub erinevaid loovaid tegevusi, laager toimub kohaliku vabakooli ruumides ja osaleb ca paarkümmend last. hommikul põngerjaid kohale viies oli minu enda jaoks esimene emotsioon üsna ehmatav - umbne ja palav klassiruum täis käratsevaid lapsi... aga loodetavasti suudab laagri juhendaja oma positiivse ja särava olemusega laste päevad ikka põnevaks ja vahvaks sisustada. eks me täna õhtul siis kuule esimesi muljeid sellest uutmoodi laagirkogemusest.

traditsiooniline, tuttav ja tuntud headuses Tallinna-Ama laager sai läbi nädalavahetusel, kui järeltulijatel pealinnas järel käisime. seekordne tegus ja aktiivne laager oli eriti laia geograafilise haardega - algus Pärnu muulil, telkimine Kesk-Eestis Joodil, Tallinna vaatamisväärsused (nt Pirita klooster, lennusadam, loomaaed) ning lõpetuseks laevareis Aegna saarele.

loomaaias

Pirita kloostri ees

Aegna saarel

taaskord tuleb tõdeda, et olen laste peale nii ägeda suvelaagri pärast täitsa kade - nagu igal aastal. järgmiseks aastaks pidi super-vanaemal olema koguni plaan lastelastega Soome põrutada, nii et suvenädal Tallinna-Ama'ga tuleb oma traditsioonilises headuses suure tõenäosusega ka uuel suvel.

erinevalt jaanijärgsest lasteta suvenädalast, kui elu õied lõunaosariikides aega veetsid ja mis möödus nii kiiresti, et Kalli Kaasaga kahekesi olemise nautimiseks justkui aega ei jäänudki, oli seekordne kahekesi-olemise-nädal kuidagi mõnusamalt ja aeglasemalt kulgev. saime ühiselt rastatel ringi kruiisida, linnas õhtustades suvepealinna melu jälgida ja lihtsalt kahekesi koos olemist nautida. millalgi augustis on ehk üks selline nädal veel ees ootamas... :)

seniks aga veel paar päeva töiseid toimetamisi, nädavahetusel kolleegidega suvepäevad Vormsil ja siis algab perepuhkus! kindlatest plaanidest on paigas see, et peame maha KD-i sünnipäevapeo ja läheme Peipsi kanti maailma kõige lahkematele võõrustajatele külla, aga kas jõuame ka sealsamas Peipsi kandis toimuvale Tuletorni festivalile või Haapsalus Iloni Imedemaal etenduvat suvelavastust vaatama või hoopis paariks päevaks kogu perega mööda koduvabariiki ringi sõitma ja telkima, selgub järgmise paari nädala jooksul. päikest ja sooja naudime igal juhul ohjeldamatult!

merepidu ja muud

kui kallis sõbranna korraldab oma 40-nda juubeli tähistamiseks merepeo maismaal, võib juhtuda nii mõndagi...

meie pere kokkuvõte hoogsast tähistamisest: põlv puru, õlg katki, kuld kadunud. nii juhtub, kui suure hulga "merekarude" ja "piraatidega" koos pidu pidada :) õnneks jääme elama ja lootus jääb, et aeg parandab kõik haavad.

muust kirjutan ka, kui aega tekib...

helge jaaniaeg

selle-aastased jaanid olid imelised! päev enne jaanilaupäeva oli tohutu torm ja vihm (mida trotsides Kallis Kaasa ja õemees R. Võidupüha maratoni jooksid - (spordi)hullud!) ning päev peale jaaniõhtut hakkas vihma tibutama just siis, kui viimased külalised olid lahkunud ja õu korrastatud, aga vahepeal oli ööpäeva jagu päikest ja sooja ja suurepärast suve!

peaaegu kogu suur pere oli meil, eesotsas suguvõsa kõige uuema liikme, pisikese õepojaga. ainult minu vend ja Kalli Kaasa ema ei saanud tulla, teised olid kõik meie juurde kokku tulnud. lisaks kallistele sugulastele ka head peresõbrad M. ja D., nii et aed oli rahvast täis ja lapsigi jagus igasse aianurka. Kalli Kaasa õde "veeres" viimast nädalat oma suure kõhuga ringi ja nunnutas pisikest ilmakodanikku, kellesarnane tal endalgi kohe-kohe käes on. kuigi G. oli valmis kohe sealsamas sünnitama minema, siis on mul ikkagi hea meel, et ta jaaniaja veel ühes tükis püsis ja meiega olla sai.
kuna praegu ju käimas jalgpalli MM ja mänge jagub igasse päeva rohkem kui üks, siis korraldas Kallis Kaasa õue ka teleka, et lõkkesuitsu ja lihakärsatamise kõrvale ka ükski oluline värav nägemata ei jääks.

ühesõnaga - armas ja õdus ja helge ja hea jaaniaeg oli!

kui ema-isa meie juurest lahkusid, siis pakkisime ka oma kaks "elu õit" nendega kaasa ja saatsime lõunaosariikidesse suvepuhkust veetma. lastele kvaliteetaeg vanavanematega ja lapsevanematele nädalakene vaiksemat maja ja puhkust lapsevanema rollist. kasud sees kõigi jaoks :)

ilus ja muu...

laste koolivaheaeg on alanud! kratid naudivad suve - kutt veedab tundide kaupa aega erinevate sõprade juures siin- ja sealpool küla otsas, Piiga turnib koduõues ja kui venna laseb, siis hängib koos suure venna ja tema sõpradega ka :) eilse päeva veetis väike linalakk küll hoopis haigena voodis, varahommikune oksendamine ja päeva jooksul püsinud kõrge palavik ei lasknud suvepäevast rõõmu tunda, aga loodetavasti tegu vaid korraks tabanud viirusega ja paari päeva pärast laps jälle reibas ja rõõmus.

veel enne päris suvise vabaduse algust sõitsime perega lõunapiiri äärde, et lisaks mõningatele soodsatele sisseostudele käia uuesti avastamas Ainaži muuli ja sõita ringi Kabli kandis, kus vahva loodusrada ja imeline rannakülade olustik. 

Ainaži muul tundus kuidagi lühem, kui esimesest külastusest meelde oli jäänud, aga  uhke ja võimas kivitee on see muul kahtlemata. Kabli Pagari soojad pirukad maitsesid imeliselt ja linnuriigi matkarada oli mõnus jalutamine. kokkuvõttes - oli suurepärane suvine laupäev koos perega!

esmaspäeva õhtul toimus koolis tublide õpilaste ja nende vanemate tänuüritus, kuhu meiegi olime palutud, sedakorda siis kui tubli tütre vanemad. ma ei saa küll aru, et poja oma koolitegemistes vähem tubli oleks, aga kes teab, mis kriteeriumide järgi täpselt neid tublisid välja valitakse... igal juhul kuulasime ära tavapärase koolietlejate kontserdi (mis õnneks oli meeldivalt lühike), saime direktorilt käepigistuse, lilleõie ja Piiga hariva raamatu ja oligi see kohustus ka täidetud.

Piiga on muidugi väga tubli olnud tõesti, sest teistest pea pool aastat nooremana kooli tulles ja siiski olles klassi parimaid nii lugemises, arvutamises kui muudes ainetes, on ta selle kooliaasta vapralt ja vahvalt vastu pidanud! järgmisel päeval, mis siis laste selle õppeaasta viimane koolipäev aktuse ja klassijuhataja tunniga, tulid mõlemad lapsed koju kiitvate kokkuvõtetega õppetööst ja nn kiituskirjadega, nii et 1.a ja 2.a klassi võib lõplikult ja edukalt lõppenuks lugeda!

selle nädala saavad põngerjad veel koos issiga kodus olla, kuna Kallil Kaasal on puhkus, aga järgmisest nädalast algavad vahelduva eduga iseseisvumise õppetunnid - üks nädal omapead kodus, siis ehk nädalakeseks lõunaosariikidesse Ama-Asa juurde, siis taas nädalakese omapead kodus, seejärel nädal pealinnas Tallinna-Ama juures. siis veel meie laste jaoks esimest korda nö suvelaagrisse minek, mida veab lasteaiast tuttav muusikaõpetaja ja mis toimub nädalapäevad Pärnus hommikul 10st pärastlõunal 3ni. kuna laagrisse on minemas teisigi lasteaiast tuttavaid kaaslasi, siis loodetavasti saab lastel tore olema ja vanematel ka süda veidi rahulikum, et tegelased pikki päevi ainult omal vastutusel veetma ei pea. selle järel on minul kaks ja pool nädalat puhkust, mingi aja ka koos Kalli Kaasaga ehk et siis saame veeta päris ametlikku suvepuhkust koos perega ning siis järgneb veel tervelt neli nädalat augustis, mille osas pole veel mittemingisuguseid plaane, kas ja mis toimub. loodetavasti kogu seda aega põngerjad päris omapead veetma ei pea ja ehk on vanaemad valmis ka suve lõpus veel veidi panustama lastelaste hoidmisesse, aga sinna veel aega ja eks näis.

seniks tunnen rõõmu sellest, et lapsed saavad nautida auga väljateenitud puhkust peale pingelist kooliaastat ja püüan ise mitte töises hulluses selget sihti silme eest kaotada.

kuidagi väga kiire jälle

vahepeal tundus töises plaanis, et mingid kiired tegemised hakkavad justkui järje peale saama ning tekkis isegi aega lõunat pidada ja paar kõnnitiirugi teha. viimased paar nädalat (või rohkemgi?) on jälle orav-rattas-olemine - tundidepikkused koosolekud, palju paberimajandust, vaidlemist ja selgitamist ja pisut poliitilistes tõmbetuulteski olemist. kuna sellises virr-varris toimetamiseks on nüüd juba ligi pooleaastane kogemus, siis väga hull ei tundugi, sest eks inimene harjub ju kõigega (irooniline olles). veidi vaikust rahu kuluks siiski ära...

õnneks on õues praktiliselt kogu maikuu olnud suur suvi - soe, päike, rohelus, lilled! lapsed on möllanud nii koduõue basseinis kui merevees (mis polegi enam väga jahe) ja isegi mina kastsin ennast pühapäeval korraks jõkke (mis oli küll jäiselt karastav). naudin seda ootamatult antud suve niipalju kui kontoritundide kõrvalt mahti jääb ning olen tänulik, et palju suvepäikest ja -valgust annavad lausa tuntavalt lisaenergiat. pluss boonusena 'pruuniks teiseks juuniks' :)

laste viimane koolinädal on käimas ja kuigi pojal on palju nn eriteemalisi üritustepäevi (nt meisterdamis-, spordi-, klassihommikupäev) ja Piigal pigem tavapärased tunniplaanijärgsed koolipäevad, on kokkuvõttes tegemist ühe suure venitamise ja päevade äraolemisega, sest õiget õppetööd nagunii ei toimu. üsna mõttetu mu meelest - korralikult suvevaheajale veel ei saa, pere logistika planeerimine on sellist poolikute 'koolipäevade' puhul paras väljakutse ja lapsed on suurema aja päevast ikkagi pigem omapäi kodus, korraliku söögi ja järelevalveta. elukool missugune. ega suvevaheaja osas ka veel kõik plaanid paigas ei ole ja ilmselt ootab lapsi ees üsna suures koguses üksiolemist ja iseseisvalt hakkamasaamist, aga õnneks mõned nädalad super-vanaemade juures ootavad ka ees ja seekord esmakordselt ka nädal suvist linnalaagrit. põnev saab kindlasti olema see suvi - kogu perel :)

midagi imelist ka siia kiire eluolu vahele - olen nüüd neljakordne tädi! armas väikeõde sai eile esmakordselt emaks! nii nii vahva uudis ja kogu suguvõsa õnnelik koos asjaosalistega :)

tere tulemast, väikemees, meie suurde armsasse perre!

...

eile õhtul tundsin, et keset töise argisuse hullust (huuhhhh, kuidas mulle ei meeldi ja ei sobi poliitiliste tõmbetuulte keskel olla...) aitab õhtune kooriproov suurepäraselt pahast tujust üle saada ja jälle sõbralikumalt naeratada. see iseenda valitud olemise viis ehk minu puhul siis koos koorikaaslastega paariks tunniks argirutiinist välja astumine aitab tõesti mõtteid puhastada ja emotsioone maandada. tööpäeva mured ja pinged hajusid (vähemalt kuni järgmise hommikuni) ning koju tagasi jõudes oli palju lihtsam perele naeratada.

juba ligi nädala kestnud südasuvine soe ja möödasaanud emadepäev aitavad muidugi helgele meeleolule omalt poolt kaasa. nii et tegelikult on kõik hästi :)

koorireis - vahva nagu alati!

Gruusias käidud, maailmapilt jälle avaram ja emotsioonidepagas uutest kogemustest lõhkemas. imedemaa on ikka see mägede poegade riik - kõik nii teistmoodi, kui meie siin oma rahulikus põhjamaises kulgemises oleme harjunud, hoopis teistsugune asjaajamine ja korraldamine... kuna minu ülesandeks oli suuresti kohalike festivalikorraldajatega suhtlemine ja info vahendamine koorile (niipalju, kui seda infot muidugi üldse oli), siis on minu kogemus seekordsest reisist ehk veidi erinev nö realaulja kogemusest, aga nagu juba öeldud - kogemuste ja emotsioonide pagas ajab üle ääre :)

pikka juttu ei hakka kirja panema, sest emotsioone must-valgel kirja panna on võimatu ja eelkõige jääb see reis minu enda sisse kui üks imeline mälestus, aga mõned märksõnad meenutamiseks:
* imevahva on olla koorireisil koos oma Kalli Kaasaga! jagada ühiseid emotsioone, avastada uusi paiku, kogeda uusi maitseid... äge, lihtsalt äge!
* totaalne korraldatud korralagedus igal pool ja igas asjas - kellaajalist programmi ei olnud olemas kuni festivali lõpuni (vähemalt ei jagatud seda osalejatega), programmis toimus päeva jooksul muudatusi täiesti etteteatamata ja "sujuvalt" töö käigus, kellaajad on 'rangelt soovituslikud' ja kinni nendest eriti ei peeta ja kogu asjaajamist iseloomustab "küll kuidagi saab"- mentaliteet. huuhhh, üsna väsitav ja närvesööv, kuigi tagantjärgi tegelikult vägagi humoorikas :)
* kohalik olme on nagu ajaränd 20 aastat tagasi - läänemaailma luksusbrändid kõrvuti kerjuste ja lagunenud majadega, väsinud kvartalite tuhmunud ja omanäoline ilu kõrvuti klaasi ja neoontuledega, lihtsalt kohutav kaootilisus arhitektuuris ja linnaplaneerimises...
* kohalik rahvamuusika ja rahvatants oma energilisuses ja värvikirevuses ja kärts-mürts esitusega varjutas meie põhjamaise koorilaulu ikka üsna korralikult;
* ja kokkuvõttes väga palju väga positiivseid emotsioone kogu sellest teistmoodi kultuurist ja maast!

mõned iseloomulikud fotomeenutused ka sadadesse küündivast pildikogust, mis kohapeal kogunes:

Jvary klooster iidses pealinnas Mtsketah's

Transpordiministeeriumi hoone

Khachapuri, khinkali ja teised kohalikud maitsehõrgutised

Kohalik puskar