uus ring

kui vanusejadas uus number ette keerab, on see paljude inimeste jaoks väga, no ikka väga suur teema ja mõni saab peaaegu et püsiva stressiseisundi, et uus aastakümme kohale jõudnud. minu jaoks on see kummaline, sest vanuse muutumine on ju kokkuleppeline verstapost ja eelkõige loevad minu jaoks pigem elu käigus saadud kogemused või hoopis mõni käegakatsutavam muutus - nt laste sünd või elukoha muutus või uus töökoht... aga vanus - see pole ju tegelikult mingi konkreetse hetkega mõõdetava muutus. nojah, mina siis hakkasin nüüd viiekümnendaid käima ;) ja tunnen ennast sealjuures suurepäraselt! 40-nda eluaasta saabumine ehk siis uue aastakümne algus ei ole kuidagimoodi muutnud minu enesetunnet või arvamust elust - olen endiselt õnnelik, saan iseendaga hästi läbi ja naudin oma elu kogu täiega!

eelnev jutt ei tähenda muidugi seda, et vanusega (või pigem siiski aja möödumisega) midagi ei muutu. loomulikult muutub, näiteks sünnipäeva pidamise olulisus. veel kümmekond aastat tagasi oli minu jaoks väga tähtis oma suur pere ja head sõbrad kindlasti kokku kutsuda ja suure seltskonnaga sünnipäeva tähistada. paar viimast aastat olen pigem tundud, et ei taha sellest vanuse muutumise hetkest mingit suurt üritust teha ja parema meelega unustaks selle hoopis ära. eelmisel aastal "põgenesin" lõunaosariikidesse vanematekoju, sellel aastal võtsin vanemad ja kalli pere kaasa ning läksime ülemerekruiisile.

oli lihtsalt suurepärane! isegi vaatamata sellele, et kaks vaatamisväärsust, mida olime plaaninud kindlasti külastada, olid ootamatult just sellel konkreetsel päeval suletud ja et tagasisõidu öösel käisid lained akna taha ja voodi kõikus liigagi palju, oli kogu reis lihtsalt imeline! lapsed on nii suured ja iseseisvad ja tublid ja hakkajad, et nendega koos reisimine on puhas rõõm; vanematega oli super tore hoopis teises keskkonnas ühiselt aega veeta; ilmaga vedas tegelikult ka, sest vaatamata tagasisõidu tormiööle möödus päev Stockholmis peaaegu päikesepaistes ning laevabuffet oli oma tuntud headuses. sünnipäevahommikune äratus kingiga Kallilt Kaasalt ja õnnitluskaartidega lastelt andis jälle põhjuse mõelda, kui õnnelik ma olen! ja tänulik, et saan niimoodi tunda ja olla. asjaolu, et peale pikka peamiselt jalutades veedetud päeva laeva tagasi jõudes olin rikkaliku õhtusöögi järel nii omadega läbi, et kaasavõetud piduliku kleidi kandmine ja sünnipäevaõhtu tähistamine laeva show-saalis jäi hoopis ära, ei rikkunud kogu olemist minu jaoks karvavõrdki. eks see olekski olnud vist pigem selline teiste jaoks eputamine ja säramine (no et ka 40-ne võib täitsa kobe välja näha...), kõige olulisema sünnipäeva tähistamise - oma kallitega koos, sain kätte kogu raha eest ja rohkemgi veel!

viimase pildi juurde - leidsime sellise vahva puu peaaegu kesklinnas, kui olime juba tagasiteel sadama poole ja kohe tekkis mul tunne, et olen natuke nagu see puu - minu ümber on palju väga erinevaid ja eriilmelisi inimesi, kes igaüks omal moel mind hoiavad ja lasevad mul olla õnnelik.

kevadpühad

ootasin kevadpühade nädalavahetust nii nii väga ja pikk pühadeaeg oli igas oma hetkes ootust täiega väärt!

kogu suur pere oli maal, aega oli palju-palju, traditsioonilise sinililleretke ajal oli taevas selge, päike säras ja tuul ei seganud, lapsed said suure vaagnatäie mune värvida ning aeg kulges vaikselt, rahulikult ja omasoodu. kuhugi ei olnud kiiret ja helge oli olla :)

see, et sinilille-retke kaldapealsel oli lageraiet tehtud ja metsast vaid ülessongitud tühermaa, kännutüükad ja oksarisu alles, pisut muidugi ehmatas, aga ehk on järgmisel aastal uus rohelus juba tärkamas ja meil ikkagi põhjust suure perega kevadretk ette võtta.
see, et kodutee vahelduva eduga nii totaalses lumetuisus kui kevadises päikesesäras kulges, ehmatas ka, aga õnneks pidasid suverehvid ekstreemsetes oludes ennast kenasti ülal ja ühes tükis me Kalli Kaasaga koju jõudsime. lapsed jäid Ama-Asa juurde koolivaheaega nautima ning nende kõigiga kohtume enam-vähem täpselt viie päeva pärast D-terminaalis, et minu sünnipäevaks kuningale külla sõita :)

asjaolu, et õunapuud on lõikamata, elamine koristamata ja külmkapp praktiliselt tühi, ei olegi praegu oluline, sest kui lapsed on kodunt ära, võivad lapsevanemad pisut vabamalt võtta ja kodused tööd-toimetused prioriteetide järjestuses päris viimaseks lükata. naudime kodust vaikust ja rahu ning tegeleme südamerahuga kõige muuga, mis igapäevarutiini pahatihti ei mahu (nt kolmetunnise spa-rituaali nautimisega, nagu mina eile tegin, kui kolleegidelt jõulukingiks saadud kinkekaarti realiseerimas käisin - mõnus oli!). homme võtan ette kammerkoori juubeliga seotud kingituste teema ja lähen ühe Audru kandi klaasimeistriga kohtuma ning laupäeval jõuan ehk sõpruskoori Endla sünnipäeva tähistamisele Vanakooli keskusesse. rutiinivabad tegemised on vahelduseks täitsa teretulnud.

logistika meistriklass

homme ootab ees tõeliselt pöörane õhtu, sest väga lühikese ajaj jooksul on vaja hakkama saada tõelise logistika meistriklassiga.

nagu kiuste on ühe õhtu peale kokku juhtunud väga mitu erinevat tegemist - Kallis Kaasa on koolis, minul on kooriproov, KD on klassikaaslase sünnipäevale kutsutud ja Piiga oleks ka vaja enne päeva lõppu lasteaiast koju saada ehk et palju sõitmist linna ja kodu vahel väga piiratud ajaoludes.

esmalt peab poja suutma meeles pidada õiget bussi väljumise kellaaega ja ise bussiga kodunt õigeks ajaks linna saama. siis on meil pool tundi, et osta lilled ja kaart (no ehk jõuan selle päeva peale varem ära korraldada, aga pole kindel...) ja jõuda linnas toimuvale sünnipäevapeole. siis keeran autonina linnast välja, et lasteaiast Piiga ära tuua, kiirelt koju, ehk jõuan ka sooja toidu ülihelikiirusel valmis võluda ja tund aega peale linnast liikuma hakkamist pean taas linnas tagasi olema, et kooriproovi jõuda. järgnev sõltub küll sellest, kaua sünnipäevapidu kestab, aga loodan sättida nii, et saan pojale järgi minna kooriproovi 15-minutilise pausi ajal ja õigeks ajaks proovi ka tagasi jõuda, siis juba koos KD-iga. mingil hetkel jõuab ehk ka Kallis Kaasa koolist koju ja loodetavasti leiab sealt eest rahuloleva multikamaailma sukeldunud Piiga, kes ehk on jõudnud ka õhtusöögi ära süüa. ja siis millalgi, eeldatavasti umbes tund aega hiljem kui tavapärane laste magaminekuaeg, peaksime ka meie pojaga koju jõudma. oehhh...

laste koolivaheajani on veel viis ja pool tööpäeva.

märts on möödas...

... ja aprill käes!
märts oli sellel aastal kuidagi eriti mõttetu ja hall aeg, nii et päris tore, et aprill, mis peaks ehk soojem ja kevadisem ja värvilisem tulema, kätte on jõudnud.

palju toredaid ettevõtmisi ootab ees, milleni päevi lugeda - kevadpühad traditsioonilise sinililleretkega; kevadine koolivaheaeg, mis meile Kalli Kaasaga üsna ootamatult lastevaba nädala võimaldab, kuna põngerjad saavad vaheaja-nädala vanavanematega kvaliteet-aega veeta; kolleegidelt saadud spa-kinkekaardi realiseerimine, mis peaks andma 3 tundi puhast naudingut; perega Rootsi-kruiis  ja sinna otsa veel nädalakene ametlikku puhkust ka. kõlab ootamist väärt ajana! :)

aed on talvekõntsast puhtaks riisutud, lamamistool päikesenautlemiseks terassile valmis pandud ja hinges ärev ootus kõige selle toreda eel, mis riburada jõudma hakkab - tuleb vaid vahepealsed argised hetked ka kuidagi mööda saata. kevadpäikeses, loodetavasti!