18. november.
Ülivarahommikul kell 02.07 startisime koduvärava tagant ja ilma igasuguste viperusteta olime juba poole 5-ks Riia lennujaamas. GPS juhatas tõrgeteta, liiklust oli vähe, ilm selge ja tee kuiv. Kell 5 oli ka turvakontroll probleemideta läbitud ja võisime end reisijate ootesalongis sisse seada, et järgmised ca 2 tundi aega parajaks teha.
Riia-London lend väljus plaanipäraselt, ees ootas 1740km ja 2,5 tundi AirBaltic bombardieriga, Kalli Kaasa esimene lennureis :)
Gatwicki lennujaama jõudsime täpselt graafiku järgi, lend oli sujuv ja rahulik. Seejärel otsisime infot, kuidas soodsalt linna pääseda ning peale ühe üsna pahura teenindaja käest asjaliku info mittesaamist vaatasime oma tarkusega ringi ja liikusime spetsiaalse rongikesega South-terminalist hoopis North-terminali, leidsime koha, kuhu oma kohvrid hoiule anda (hingehinna eest!) ja saime ka bussipiletid Londonisse ja tagasi.
London oli traditsiooniliselt hall, kõle ja vihmane, aga peamised vaatamisväärsused - kuninglik palee, peaministri residents, Tower ja nipet-näpet veel - said üle vaadatud.
Ka kohaliku metrooga said sõidud tehtud ja taas lennujaama viivale bussile istudes oli ikka väga mõnus märjad jalad välja sirutada ja soojas bussis end magama kerida. Und tegelikult ei tulnudki, sest ilmselt olime täiega üleväsinud. Reisi algusest oli kulunud 16 tundi.
Järgmisena ootas ees lennusõit Londonist Dubaisse. Emirates Airbus'id on hiiglaslikud! Kaks korrust, meie siis nn esimesel korrusel turistiklassis, kus reas 10 istet, istmed kolmes veerus. Igal istmel oma multimeediakeskus - vaata filme, mängi mänge, kuula muusikat või mida just hing ihkab.
Igal istmel ootamas kõrvaklapid, padi ja fliis ning kohe reisi alguses jagati kätte menüüd, et lennu ajaks söök tellida, igasugused joogid on nagunii hinna sees. Tundub, et ees ootavad 5478km Dubaisse võivad täitsa muhedaks kujuneda.
19. november.
On täitsa omamoodi kogemus olla rohkem kui 24h järjest teel, enamuse ajast sellest siis lennukis. Eilseks oli üleväsimus nii suur, et lõpuks suutsin peale ca 23-tunnist ärkvelolekut paariks tunniks alles väga keset ööd lennukis silma kinni saada. Kohaliku aja järgi varahommikul Dubaisse jõudes päike just tõusis ja seejärel säras juba täiega, mis vihmahallile Londonile vahelduseks oli super! Lennukist maha tulles avastasin oma ehmatuseks, et telefoni laetud mobiilsed pardakaardid on haihtunud, faile pole enam! Õnneks oli link vajalikele failidele e-postis alles ja tegelikult seda ei läinudki vaja, sest sõbralik teenindaja trükkis meile pardakaardid paberile. Jah, e-asjaajamine on küll kiire ja mugav, aga paber näpu vahel on vanast harjumusest ikka kuidagi kindlam.
Dubai lennujaam on toretsev ja võimas,
lihtsalt väsimus ei lase sellest hetkel täit elamust saada. Veel u 6 tundi ja 3291km lendu ootab ees ja siis lõpuks ometi jõuame Sri Lankale.
Väga tiheda lennuliikluse tõttu hilines väljalend Dubaist ligi tund aega! Olin igal ootamise hetkel südamest tänulik, et see oli meie puhkusele jõudmise viimane reis ja ei pidanud närveldama jätkulennule jõudmise pärast. Loodame, et tagasi tulles nii pikki viivitusi ei tule, sest siis on ümberistumise graafik ilma liigse varuajata.
Oi kui palju mõnusam oli nautida Emirates'i rikkalikku pardamenüüd, kui see serveeriti normaalsel lõunaajal, mitte peale keskööd. Võtsime kalli abikaasaga oma pulma-aastapäeva-reisi tähistamiseks kaks gin toonikut ka ja tõeline puhkusemeeleolu hakkab peale seda kurnavalt pikka kohalekulgemist lõpuks hinge pugema.
Ja siis olimegi kohal!!! Esimene emotsioon võtab sõna otseses mõttes hinge kinni, sest õhk on meeletult kuum ja niiske. Peale turvakontrolli ja vajalike immigratsiooni-paberite täitmist ning natukese kohaliku raha varumist leidsime üles ka meie transfeeri, kes tervitas meid merekarbist keedega, mille endale kaela saime ja personaalse minibussiga, mis treppi sõideti. Sohver uuris viisakalt, kust me tuleme ja pöördus minu poole aupaklikult tiitliga 'Madam', mida oli päris kena kuulata.
Kohalik liiklus on vaatamisväärsus omaette, eriti kui väljas on juba pime (päevavalgus kadus hetkega) ja liiklustulede taustaks säratab iga natukese aja tagant taeva valgeks võimas äike. Bussisõidu lõpus ootas juba internetist nähtud parvemees, kes viis meid üle jõe
hotelli. Laternavalgel üle mustava jõe liikuv parv, troopika lõhnad ja mürisev-sähviv äike - uskumatult eriline!
Peale chek-in'i ja jahutavat tervitust (külm rätik kaelal ja külm jäätee) juhatati meid bangaloni nr 167, mis on siis meie pesaks järgmised paar nädalat.
Maja on privaatne ja armas, kõik vajalik olemas (sh paar pudelit joogivett) ning peale enda sisseseadmist ja kauaoodatud värskendamist võisimegi juba õhtusöögile suunduda. Nii hommikune kui õhtune buffet-valik on meie majutuspaketi hinnas, seega tutvusime kõigega, mida pakuti - ohtralt erinevaid karri-roogi, kohalikke saiatooteid, aga ka euroopaliku maitse jaoks nt pastatoite. Lisaks valik puuvilju ja ohtralt erinevaid koogikesi-magustoite. Jookidest on õhtusöögi hinna sees vaid vesi ja sedagi kannuga pakutuna, mitte pudeliveena, aga kuna tegemist siiski eurooplastele suunatud kohaga, võtsime selle riski ja loputasime tulised ampsud alla kohaliku filtreeritud joogiveega. Hooti küll sadas, aga tegime siiski ka väikese jalutuskäigu randa, pistsime jalad sooja ookeanivette ja lihtsalt nautisime olukorda! Peale sööki ja jalutuskäiku oli ainuke soov puhaste linade vahele horisontaali visata, voodi oli lai ja mugav ning vaatamata õues endiselt paukuvale äikesele ja ladistavale troopikavihmale uinusime mõlemad sügavasse unne.
20. november.
Hommik saabus telefoni äratuse saatel, sest hommikusööki pakuti ainult poole 10-ni ja kui oleksime tahtnud oma une täis magada, oleks olnud üsna suur oht, et poleks sööma jõudnud. Väljas säras päike ja saime ka päevavalges uudistada, kuhu saabunud olime. Vaade oli nagu piltpostkaardilt - palmid, ookean, väike rannabangalo... troopiline muinasjutt!
Uksest välja astudes lendlesid ümber nurga tõeliselt suured libikad, puutüvedel sibasid üles-alla väikesed triibulise sabaga oravasarnased tegelased.
Ja see soojus! Äge, lihtsalt äge!
Hommikusöök sisaldas taaskord palju erinevaid karriga toite, lisaks veele oli joogivalikusse lisandunud ka mahl, kohv ja tee. Hommikusöögi järel määrisime endid päikesekaitse kreemiga korralikult sisse ja suundusime jalutuskäigule randa, kus kohtusime ka Anthoney'ga, kelle kohta teadsin internetist loetu põhjal, et tegemist kohaliku "ärimees Nossov'iga", kes korraldab ekskursioone ja peab poodi. Saime meiegi sõbraliku tervituse ja turundusloengu osaliseks, mis polnud siiski üleliia pealetükkiv.
Kell 12 kohtusime meie
reisibüroo esindajaga, kes andis esmase ülevaate Sri Lankast, kohalikest tavadest ja tutvustas nende poolt pakutavaid ekskursioone. Kuna büroo poolt pakutav on vähemalt 1/3 võrra kallim kui kohalik teenus, siis suure tõenäosusega pöördume pigem Anthoney poole, arvestades tüübi pikka kogemust ja positiivseid arvustusi veebis, aga esialgu ühtegi siduvat kokkulepet ei sõlminud.
Tegime seejärel esmase tutvuse kohaliku külaga, kuhu pääsemiseks pidime taaskord parvega üle jõe sõitma. Küla on pisike ja kaootiline, uhked villad kõrvuti pisikeste kohalike majadega, lõunamaised koerad teeservas lebotamas ja tõmmud mehed tänavaid puhastamas.
Väga pikalt ei julgenud uudistada, sest päike kõrvetas korralikult, seega suundusime "koju" tagasi, ostes enne veel Anthoney poekesest mõned külmad õlled ja suure pudelivee kaasa. Enne, kui taevas taaskord pilve tõmbus ja äike müristama hakkas, käisime ka ujumas - võimsad murdlained ja supersoe vesi on märksõnadeks. Isegi käterätti pole vaja, sest soojast veest välja tulles kuivatab troopiline tuul naha paari hetkega.
Enne õhtusööki pidasime veidi siestat, lebotades toas ja oodates hoovihma lõppemist. Pool tunnikest enne buffet avamist liitusime teiste netisurfajatega ehk et kuna lobby näol on tegemist üsna ainsa kohaga hotellis, kus wifi levib, siis ninapidi telefonis olevaid turiste oli sinna kogunenud kohe päris mitu.
Õhtusöök oli taas rikkalik ja kuna eelmine söögikord oli ju hommikul, siis oli kõht pehmelt öeldes üsna tühi ja kogu pakutav kraam sai meie poolt tänulikult vastu võetud. Mõnusa kõhutäie järel tegime tiiru peale hotelli territooriumile, saatjaks õhtupimeduses randuvate ookeanilainete kohin ja seejärel lõpetasime oma esimese tõelise puhkusepäeva bangalos külma õllega. Kokkuvõtteks - tundub, et esmane aklimatiseerumine on läinud tagasilöökideta, ära ei põlenud, kõht on korras ja naeratus püsivalt näol, sest lihtsalt nii uskumatult äge on!
21. november.
Hommik möödus tavapäraselt ehk nagu eilegi - päikesepaisteline äratus, hommikusöök, sissekreemitamine ja siis randa! Korjasime rannast ilusamaid ja erilisemaid teokarpe (leidsime ka ühe sellise karbi, kus erakvähk sees toimetas, päris ehmatav, kui ta ennast karbi seest välja rullis) ja hullasime laintes. Seejärel tegime ehtsate turistide kombel mõned sisseostud kohalikus suveniiripoes - kodustele saatmiseks postkaardid, Kallile Kaasale Sri Lanka kirjadega maika ja mulle mõnusad pika säärega lohvakad rannapüksid.
Peale lõunat külastasime siis reisikorraldajat Anthoney't ja pidasime läbirääkimisi Sigiriya ekskursiooni osas. Enne kohaliku ärihundi kontorisse jõudmist leppisime kokku ühega paljudest hotelli värava taga passivatest tuk-tuk'i juhtidest, et saame homme hommikul sõidu lähimasse linna Negombosse (ca 12km) ja hiljem ka tagasi. Siis tervitasime Anthoney't nagu vanad tuttavad ja asusime kauplema. Tüüp püüdis meile meeleheitlikult järgmisel päeval toimuvat Kandy väljasõitu pähe määrida ja oli silmnähtavalt pettunud, kui endale kindlaks jäime ja ainult Sigiriyast huvitatud olime. Kuigi me teistele superpakkumistele "ei" ütlesime, saime siiski Lõvikalju väljasõiduks väga hea hinna, mis nt meie ametliku reisifirma poolt pakutavast ligi poole soodsam. Lõime käed, maksime raha, võtsime lisaks taas mõned külmad õlled ja suundusime tagasi hotelli. Seal veidi lebotamist ja kui õhtul taas tormi hakkas tõstma, suundusime veelkord randa, et veidi ekstreemseid olusid nuusutada. Korraks oligi päris ekstreemne, kui tuul täiega räsis ja paduvihma piisad nahale kukkudes haiget tegid, aga kui olime just otsustanud bangalosse tagasi minna, vaibusid nii tuul kui vihm ja esimest korda siin viibides saime ka lõunamaist päikeseloojangut imetleda.
Õhtusöök oli rikkalik ja maitsev, seedimise soodustamiseks jalutasime veel väikese tiiru hotelli ümbruses ja kuigi Kallis Kaasa tahtis kott-pimedas ka hotelli dzunglirajale jalutama minna, siis vaatamata piiretega laudrajale ei tundunud see minu jaoks kuigi mõistlik idee, seega suundusime oma bangalosse tagasi ja oligi jälle üks päev paradiisis läbi.
22. november.
Täna ootas siis ees esimene tegeliku kohaliku eluga tutvumine ehk tuk-tuk'iga sõit lähimasse suurde linna
Negombosse. Hommikusöögi järel panime veepudelid kotti, lugesime kaasavõetavad rahad üle ja kell 10 kohtusime hotelli värava ees oma sohvriga, täpselt nagu kokku lepitud.
Ütleme nii, et ise selles liikluses juhi rollis olla ei tahaks, aga meie tuk-tuk'i juht valdas oma kipakat sõidukit suurepäraselt. Tee viis läbi paari väiksema asula (linna?) ja siis olimegi juba otsaga Negombos. Juht tutvustas möödavilksatavaid kohti - rannapiirkond turistile suunatud hotellidega, hindu linnaosa ja moslemi linnaosa, uhked katoliiklikud kirikud ja Hollandi kanal. Siis olime jõudnud kohaliku kalaturuni ja kuna juht pakkus lahkelt võimalust seal ringi vaadata, siis tegimegi peatuse ja sukeldusime spetsiifilise lõhnabuketiga kauplemismelusse.
Vot see oli elamus! Kõikvõimalikke mereande sõrmeotsasuurustest kalakestest ja krevettidest hiiglaslike mereelukateni, vahele nii kaheksajalgu kui kalmaare kui haisid. Kõik kaup lahtiselt letil või suisa maas, kuumava päikese eest kaitsmas vaid müügikoha üle tõmmatud riidepalakas. Päris ranna ääres käis äsja püütud kala võrkudest välja raputamine, sealsamas kõrval lõõskava päikese all oli suurtele kangastele laiali laotatud kuivatamiseks mõeldud saak. Kogu värske kraami tükeldamine käis otse leti peal, mistõttu maapind oli kaetud vee-vere-soomuste-jajumalteabmille kihiga. Kõik, mis maha kukkus, uhuti mööda kohalikku nn kanalisatsiooni otse merre...
Kui kalaturu lõhnabukett juba kergelt südamele hakkas, otsisime oma tuk-tuk'i juhi üles ja sõitsime edasi Negombo kesklinna. Sohver sõidutas meid otse kohaliku turu sisemusse mingi müügiboksi juurde, kust lahke 'poe manager' meid oma hoolde võttis. Seda olime juba Anthoney'lt kuulnud, et tuk-tuk'i juhid saavad osa oma teenistusest komisjonitasudena kaupmeeste käest, kellele nad kliente toovad. Müüja hakkas mulle kohe mingeid kohalikke hõlmikpükse jalga passitama ja Kallile Kaasale püüti mingit särki pähe määrida. Kuna olime pisut valmis, et selline müügitöö võib lahti minna, siis tõrjusime viisakalt, aga kindlalt pakutava kauba. Valisime ise välja ühe jalgpallisärgi pojale ja ühe kohaliku särgi Kallile Kaasale ning tingisime hinna esmalt küsitud 6800 kohaliku ruupia pealt 4500 ruupia peale (ja saime sealjuures ilmselt siiski korralikult pügada :) Seejärel leppisime sohvriga kokku, et kohtume tagasisõiduks tunni aja pärast ja läksime omal käel linna uudistama. Leidsime ühe täitsa mõistliku toidupoe, kust hiljem ka kodustele mõned maiustused ja endile rummi-coca ostsime ning saime sularaha-automaadist kohaliku raha varusid täiendada.
Mingil hetkel ujus ligi üks väike kohalik vanamees, kes meid rõõmsalt tervitas, väitis, töötab meie hotelli köögis ja et tundis meid kohe ära. Esialgu tundus see sundimatu ja lahke tervitus täitsa usutav, nii et kui vanamees uuris, kas tahame vürtse ja teed osta ja et ta teab meid juhatada, siis olime varmalt nõus kaasa minema. Kui tüüp mingil hetkel ütles, et oodake nüüd siin, ta läheb ja ostab ära, et tema saab hea kohaliku hinna, tundus asi juba pisut kahtlane ja ütlesin, et tahame ikka ise kaupa näha. Lõpuks jõudsime kohale ja tuleb au anda, et tegemist oli tõesti eheda kohaliku putkaga, mitte turistilõksuga.
Väidetav köögitööline uuris, mis kaupa tahame ja lasi erinevaid vürtse nuusutada, mispeale leppisime kokku, et võtame tšillit, karrit ja safranit a` 100g ja kohalikku kuulsat teed ka 100g. Vanamees sehkendas ise maksmise ja juba väljas tänaval saime siis kuulda hinna, millega selle hea diili siis saime (putkas kohapeal ju hinnasilte pilnud). Küsitud hind tundus enam-vähem, aga kuna sobivates kupüürides sula oli käepärast pisut vähem, saime veel soti hinnast alla (ärigeeniused :D). Ja siis oligi aeg supermarketist maiustused-coca-rumm kaasa haarata, oma tuk-tuk bazaari keerdkäikudest üles otsida ja tagasi hotelli poole kimada. Super äge elamus!
Peale linnatuurilt tagasijõudmist tegime kerge värskendava supluse ookeanis ja seejärel nautisime tüünet pärastlõunat oma terrassil rummikoola seltsis. Harjumuspäraselt hakkas peale lõunat tuult tõstma, taevasse kogunesid sünkjad pilved ja oligi aeg pärastlõunaseks paduvihmaks. Kui suurem sadu möödas, läksime uudistama eelmisel õhtul leitud loodusrada, mis veidi sarnanes meie rabade laudteedega, selle vahega, et see asus džunglis.
Peale äsjast hoovihma tundus niiskust õhkav džungel eriti salapärane ja väga rahulikult ma seal ennast just ei tundnud, kuigi midagi otseselt ohtlikku ju ka ei olnud. Kõik need rippuvad oksad ja keerdunud liaanid ja üleüldine lopsakus (ja mitte ühtegi nähtavat madu) - äge! Nii et tegelikult oli jälle üks vahva elamus, millele järgnes meie siinviibimise aja seni kõige imelisem päikeseloojang.
Enne õhtusööki käisime veel ujumas, pimedas ookeanis, kaugel eemal tumedas taevas äike sähvimas, nii romantiliselt eriline kui ühel troopikapuhkusel üldse olla saab! Järgnes rikkalik ja maitsev õhtusöök, rummikokteil terrassil lainemüha kuulates ja siis tuttu ära, sest järgmisel hommikul kell 5 ootas väljasõit Sigiriyale!
23. november.
Tänase päeva märksõna on
Sigiriya e Lõvikalju, kindlus, mis ehitatud 5. sajandil keset lauskmaad asuva kõrge üksildase kalju otsa ja mis alates 1982. aastast kuulub UNESCO maailmapärandi nimistusse. Väljasõit Anthoney 'kontori' eest oli juba kell 5 hommikul, lisaks meile istusid mikrobussi ka kaks saksa naist Julia ja Esta ning algas 3-tunnine sõit sisemaa suunas. Ilm oli eesseisvat füüsilist pingutust arvestades parim võimalik - küll tavapäraselt väga soe, aga vähemalt oli päikese ees pilvevina ja polnud ohtu päev läbi lauspäikeses kõrbemiseks.
Bussiaknast sai kohalikku olustikku päris palju näha ja silma jäi see, et vaatamata meie tavade jaoks valitsevale kaosele olid linnad ja asulad märkimisväärselt puhtad. Ei olnud teeservad prügi alla mattunud või tänavatel prahti lendlemas ja luudadega tegelasi nägi varahommikusel ajal ikka igal pool. Teiseks olid meie silma jaoks üsna ebatavalised nö tänavakauplejad, kes oma müügileti täiesti suvalises kohas tänava või maantee ääres püsti olid pannud, heal juhul väiksema putka näol, aga tihti ka vaid mõned lauakesed ja müüsid seal siis mida iganes - puuviljadest ja snäkkidest kuni rauakaupade ja trepikäsipuudeni.
Kohalik liiklus ei ajanudki enam niiväga hirmu nahka, aga õnneks ei olnud bussi kiirus enamasti ka 70-st üle, pigem alla.
Kõigepealt külastasime
Dambulla koopatemplit, mis on budistide jaoks nii püha paik, et ka parema tahtmise juures ei suuda ma seda pühadust ja olulisust ette kujutada. Jalanõud tuli hoiule anda, peakate ära võtta, õlad ja põlved pidi kaetud olema. Viis koobast, sadu erinevaid suuremaid ja väga suuri Budha kujusid, igal oma poos ja tähendus. Nii suursugne ja võimas, et seda lihtsalt ei ole võimalik kirjeldada!
Kui esimene vau-kogemus saadud, pidime veel veidi bussiga sõitma ja siis olimegi võimsa Sigiriya juures.
Kõigepealt alumise kindluse varemed ja muistsed aiad ning seejärel ronimine mööda erineva kvaliteediga treppe 1200 astet ja 200m ülespoole. Ma parem ei hakkagi seda sõnadesse panema, sest lihtsalt ei oska neid emotsioone edasi anda. Kaljukindluse kõige ülemise platoo kõrgeimal kivil oli tunne, et nüüd olemegi maailma tipus!
Mis siis, et tegelikult see ju polegi globaalses mastaabis teab mis tipp, see tunne seal üleval oli uskumatult vägev!!! Tagasi alla tulles mul jalad sõna otseses mõttes värisesid pingutusest ja väsimusest, ilmselt andsid ka emotsioonid oma osa. Kallis Kaasa ületas oma kõrgusehirmu mitmekordselt ja vaatamata paljudele vastikutele treppidele suutis ta kogu ettevõtmist ikkagi sajaga nautida.
Bussiga tagasiteel oli kuidagi tühi tunne - nii võimas elamus saada ja siis aduda, et nüüd on see läbi... Ilmselt vajab kogu emotsioonide virr-varr veidi settimisaega, aga teadmine, et oleme käinud ja ise näinud selliseid kohti, on hetkel ikka täiesti uskumatu.
Tagasiteel peatusime ühe teeäärse puuviljakaupleja juures ja saime esimest korda elus kookospähkli (king-coconut) mahla juua, kõrrega otse pähklist, mis meie silme all lahti lõhuti. Veidi lääge ja üsna maitsetu, aga päris kosutav. Pikk ja tüütu tagasitee läbitud ning uuesti hotelli juures tänasime nii giidi kui bussijuhti sujuva sõidu ja meeldiva reisi eest ning rampväsinuna suundusime tagasi oma kodusesse bangalosse. Õhtusöögini lebotasime niisama ja peale sööki saime vahva üllatuse osaliseks, kui päevased reisikaaslased Julia ja Esta tulid pakkuma, et annaksid oma õlle- ja snäkivaru meile, kuna ootamatult oli selgunud, et nende ärasõit on juba samal õhtul, mitte paari päeva pärast, nagu nad ise olid arvanud. No miks mitte, pole ju vaja head kraami raisku lasta, seega võtsime lahke pakkumise tänulikult vastu ja olime kümmekond minutit hiljem paari õlle, suure Fanta, paari krõpsupaki ja peotäie jääkohvipakkide võrra rikkamad. On ikka toredaid inimesi ilmas :)
Üks märksõna tänasesse päeva veel - kohalik fauna. Väljasõidul nägime ahve ja liguaani ja kameeleoni ja elevanti, pärastlõunal terrassil lebotades olid mingil hetkel korraga snäkki nillimas viis vöötoravat, kaks varest ja üks koer ning õhtusöögijärgsele jalutustiirule minnes nägime nagu tavaliselt promenaadil kohalikke kassipoegi, pea igas rajakatuse lambikuplis vähemalt kahte sisalikku peesitamas ja rannarajal ühte väga suurt erakvähki oma koda ringi vedamas, peoga pisemaid veel pealegi.
Kõige selle kõrval tundus isegi kummaline, et bangalodevahelisel muruplatsil varasematel õhtutel muru näkitsenud jänest näha polnud. Loomaaed, ma ütlen :)
24. november.
Lõpuks olime kõndinud juba peaaegu 9km, kui tundus, et nüüd oleme tõesti mingis suuremas piirkonnakeskuses. Teeservas olev silt teatas, et oleme saabunud Wennappuwa'sse,
mis meile muidugi suurt midagi ei öelnud, küll aga köitis peagi meie tähelepanu tänava ääres olev hoone sildiga "City gift store". Kõlas just sedasorti kohana, kust võiksime leida suveniirid ja külmkapimagnetid kodustele ja sõpradele viimiseks. Seekord esmane mulje ei petnud ning peagi uudistasime juba kõikvõimalikku kraami elevandikujukestest maitseainete karbikesteni. Kõige toredam oli see, et kogu kaubal oli kindel hind peal, mis oli vägagi mõistlik ja nii hotelli kui senise turukogemusega võrreldes märgatavalt soodsam.
Õige pea kutsus müüjaneiu meid erinevate viibetega (inglise keelt ta ilmselgelt ei vallanud) endale järgnema ning juhatas meid poekese teisele korrusele, mis tundus osaliselt laona, osaliselt lisa-müügisaalina. Igal juhul leidus sealgi meile huvipakkuvat kaupa ja kui olime arvanud, et nüüd oleme kõik leidnud ja asusime juba poe 'manageri' juures kulusid kokku lööma, avastasime veel suure seinatäie külmkapimagneteid, mis meil just veel puudu olid. Lõpuks oli korralik hunnik kaupa koos, müüjate boss lõi hinnad kokku, kuid maksma hakates selgus, et kohalikke kupüüre vajalikus koguses rahakotis polnud ja eurodes maksta ei saanud. Krediitkaarti näidates noogutas poeboss pead ja koukis sahtlist välja mini-terminali, mis polnud kahest tikutopsist suurem ning asus mobiiltelefoni abil ülekannet teostama, aga süsteem andis veateate ja kaardimakse ei õnnestunud. Püüdsime siis pooleldi kehakeeles, pooleldi inglise keeles infot saada, kus võiks sularaha välja võtta ja peale esmaste juhiste saamist läksime raha hankima. Kahjuks ei õnnestunud MasterCard krediitkaardiga raha saada ei ühest, teisest ega kolmandast automaadist ja ka pangakontorites osati vaid öelda, et MasterCardi ei pruugi automaadid lugeda. Pangas eurode vahetamiseks oleks pidanud kaasas olema pass, mida meil muidugi ei olnud. Juba üsna närviliselt leidsime lõpuks ühe valuutavahetuspunkti, kus täiesti ametliku kursiga veidi eurosid saime vahetada ja seejärel juba poodi tagasi, et kauba eest lõpuks ka ausalt ära maksta.
Tagasiteed alustades olid jalad juba üsna tuimad ja teadmine, et ligi 10km ootab ees, polnud just teab mis motiveeriv, aga õnneks päike oli pilvevine taga peidus ja peale viit päeva hotellitoidul olemist tundus enese liigutamine siiski mõnus. Võtsime suuna tagasi hotelli poole ja ca 18km rännaku järel olimegi Ranwelis tagasi. Kallis Kaasa võttis tagasi jõudes esimese asjana pangaga ühendust (õnneks on see võimalik ka läbi neti ja ei pea kalli telefonikõne eest maksma), et püüda selgust saada, miks kaart sularahaautomaatides ei toiminud ning mina suundusin tuppa, et jalutuskäigu higi ja tolm maha loputada. Kui pangaga asjad selgeks sai ja võisime rahulikud olla, et raha on kõik kaardil alles, tegime bangaloterrassil mõned kosutavad külmad õlled ja seejärel sain mina minna hotelli Ayurveda keskusesse saama jalamassaaži, mis meie majutuse hinna sees. Peale pikka jalutuskäiku oli päris mõnus, kui keegi varbaid mudis, kuigi tegemist oli pigem jalatalla punktmassaažiga, mitte klassikalise tugeva mudimisega.
Järgnes tavapärane suplus ookeanis ja siis juba õhtusöök. Toidud on siin maitsvad ja valik rikkalik ning kuigi enda arvates ei söögi teab mis palju (ainult korra hommikul ja korra õhtul), paisub vööümbermõõt täitsa silmaga nähtavalt. Selles valguses oli tänane pikk jalutuskäik suisa hädavajalik ja ilmselt võtame homme-ülehomme nii 10km mööda maanteed teisele poole jalutada. Tänase õhtusöögi järel tegime taaskord tiiru peale hotelli territooriumile ja seekord mõõtsime nutimasinatega teepikkuse ära ka - tervelt 1,6km. Abiks ikka!
25. november.
Täna ärkasime tavapärasest ligi tunni varem, mis andis võimaluse kohe hommikul ookeanis ujumas käia. Värskendav oleks vee kohta ehk liiga palju öelda, aga pisut jahedam kui päeval see siiski oli.
Peale hommikusööki võtsime taaskord ette jalutuskäigu kohalikku linna, seekord siis plaaniga Negombosse välja kõndida, kus me paari päeva eest tuk-tuk'iga olime käinud. Kaardilt vaadates oli tegemist ca 10km vahemaaga, seega mitte oluliselt pikem kui eilne rännak. Kotti pistsime kaks pudelivett, mis paar päeva külmkapi sügavkülmariiuli all olnud ja seetõttu pooleldi jääs olid ning elu näitas, et see oli suurepärane võimalus tagada endale külm ja karastav jook ka peale paaritunnist kulgemist pea 30-kraadises palavuses. Vahetult enne minekut hakkas pisut vihma sabistama, kuid kuna paduvihmaks asi ei kujunenud, võtsime siiski teekonna ette ja õnneks rohkem jalutamise jooksul vihma ei saanud ning ka päike oli mõnusalt pilvevine taga peidus.
Võrreldes eilse jalutamisega tundus Negombo suunas kõndides tee ääres rohkem kõikvõimalikku putkamajandust ja päris kiiresti oli tunda, et liigume suurlinna suunas. Enne Negombosse jõudmist läbisime linnakese nimega Kochchikade, aga kuna sealse peatänava ääres meile sobivat kaubandust (jooke ja kohalikku muusikat) ei olnud, liikusime ikkagi põhisihi ehk Negombo suunas edasi. Kuna mingil hetkel otsustasime, et tagasi tuleme tuk-tuk'iga, siis ei pidanud enam rangelt peatänava äärde hoidma (et teaks, kust tagasi minna) ja seetõttu julgesime ka kõrvaltänavatele keerata, mis siiski sedamoodi välja nägid, et tegemist kaubanduspiirkonnaga.
Kui väsimus juba üsna murdma hakkas ja tekkis tunne, et nüüd võiks küll juba kuhugi punkti kohale jõuda, avastasime ennast ootamatult just sellelt kaubatänavalt, mille otsas paistis supermarket, kust eelmisel korral Negombos käies sisseoste tegime! See tundus küll uskumatu vedamisena, et oma uitrännakutel just sinnasamasse linnakeskusesse sattusime, mis meile juba pisut tuttav oli ning kus asus sobiva valiku ja hinnapoliitikaga toidu(ja joogi)pood. Meie seekordse jalutamise kogupikkuseks kogunes pisut üle 14 km.
Kuna teadsime nüüd, kus asume, siis enne toidupoes sisseostude tegemist vaatasime pisut ringi ka sealsel turul ja ostsime Piigale kohaliku tegumoega püksid, hinna üle ka veidi tingides, aga sellegipoolest ilmselt korralikult üle makstes. Kohalikku muusikat pakuti turul ainult dvd-formaadis, aga meie otsisime siiski tavalist cd-plaati, mistõttu plaate turult ei saanud ja suundusime toidupoodi snäki- ja joogipoolist soetama. Sisseostud tehtud, saime ka ühe inglise keelt mõistva tuk-tuk'i mehega kaubale, et viib meid mõistliku hinnaga hotelli tagasi ja aitab ka muusikapoe leida. Pisut ringitiirutamist ja olimegi nelja cd-plaadi võrra rikkamad, kus kõlamas meie maitsele üsna harjumatu, aga kindlasti kohalike superstaaride muusikalooming.
Ca 5 tundi peale teekonna algust olime hotellis tagasi ja just parvele astudes hakkas uuesti vihma sadama, seega olime oma jalutuskäigu ajastanud suisa suurepäraselt - ei vihma, ei lauspäikest, vaid väga mõnus astumine kohalikus olustikus. Kui reisitolm ja -higi maha pestud, võtsime paar karastavat õllejooki ja seejärel jalutasime veidi ka rannas, kus tuul korralikke laineid keerutas. Ookeani vetemäng on ikka uskumatult võimas, eriti ise vees olles ja nähes, kuidas veesein eemalt kõrgust koguma hakkab ja seejärel lainehari rulludes alla murdub. Taaskord üks siinstest superlahedatest kogemustest!
Enne õhtusööki tegime olemise mõnusaks viinamarjade ja rummikoolaga ning lebotasime niisama - nagu korralikult puhates peabki :)
Selline korralik puhkamine väsitas mu nii ära, et õhtust sööma ma kohe ei jõudnudki, sest uni murdis mu lihtlabaselt maha. Kui Kallis Kaasa mind napilt enne õhtusöögiaega üles äratas, tundsin, et kõht on veel viinamarjadest täis ja hoopis mõnusam tundus voodis edasi mõnuleda, kui sööma minna. Nii ma jäingi veel voodisse vedelma, kuid paarikümne minuti pärast ajasin ikkagi ka ennast välja ja avastasin, et oleks tõesti kahju olnud mitte näha laupäevaõhtust buffed - igal laual põles küünal ja lisaks tavapärasele valikule oli püsti pandud pikk grill-laud, kus leidus erinevaid kohapeal küpsetatud lihavalikuid igale maitsele. Kuna kõht oli siiski veel täis, piirdusin vaid supiga ja magustoiduks maitsesin abikaasa poolt heaks kiidetud kookose-pudingit.
Peale õhtusööki tegime ka jalutustiiru, mis seekord kulges ainult puhkeküla majakestevaheliste katusealuste all, kuna sabistas päris korralikult vihma sadada. Õnneks on kogu kompleksi ehitus väga hästi läbi mõeldud ja kallis külaline saab küla ühest otsast teise ka vihma ajal kuiva jalaga. Mööda katusealuseid keerutades kogunes õhtujalutuse pikkuseks isegi üle 2km, mis ehk tasakaalustab pisutki siinset piiritut nautlemist.
Veel enne õhtu lõppu jõudis postkasti e-teade AirBaltic'ult, et avatud on check-in meie London-Riia lennule, mis tuletas valusalt meelde, et see paradiis ei kesta meie jaoks siin kahjuks igavesti. Õnneks on veel neli ööd-päeva võimalik siinses muinasjutus olla ning plaanime sellest võtta nii palju positiivset ja eksootilist, kui vähegi annab, et tagasi kodus olleks saaks meenutades imestada, kas tõesti oli see kõik päriselt...
26. november.
Keha hakkab vist mingi siinse rütmiga harjuma, sest ka täna ärkasime juba enne 7-t. Seega oli meil taas võimalus alustada päeva suplusega ookeanis ja seejärel minna hommikusööki nautima. Pärastlõunaks tellisime hotelli poolt korraldatava paadisõidu kohalikul jõel, mis peaks andma võimaluse siinse floora ja faunaga veelgi lähemalt tutvust teha.
Kuna päevaks muid plaane ei olnud, otsustas Kallis Kaasa teoks teha mõtte jooksutrennist Sri Lankal, sest kui tihti siis ikka avaneb võimalus teiselpool maakera trenni teha. Mina püüdsin samal ajal päikest võtta, mida oli üsna keeruline teha, sest kuigi päike oli pilvevine tagant isegi aimatav ja mingitel hetkedel olid ka varjud maas ehk et järelikult päike paistis, piserdas samal ajal taevast ka õrnkerget vihma. No päevita siis niimoodi...
Kui mu sportlane ca tunnike hiljem jooksmast tagasi jõudis, siis oli ta vaatepilt omaette - mees oleks nagu otse ookeanist välja astunud, tilkuv pealaest jalatallani. Ei, ta ei olnud peale jooksu veest läbi hüpanud ega ka kaasavõetud joogivett endale jahutuseks pähe valanud. See oli lihtlabane higi, mida ta vist küll liitrite viisi välja oli higistanud. Jah, ei ole naljaasi troopilises kliimas jooksutrenni teha. Ega muidu kohalikud teda mööda jooksmas nähes imestunud, üllatunud ja isegi ehmatanud polnud, sest jooksjaid, ammugi veel valgeid jooksjaid, siinkandis ilmselgelt hordidena ringi ei liigu.
Kui kallis mees ennast peale kurnavat jooksutiiru veidi kogunud oli, võtsime taaskord ette väikese jalutustiiru, sedakorda mööda rannajoont hotelli territooriumilt välja suunaga lõunasse. Väga kaugele minna ei saanud, sest mingil hetkel lõikas rannajoone katki ookeani suubuv jõesäng, aga kokkuvõttes kogunes kilomeetreid üle kolme. Lisaks mõnusale eneseliigutamisele leidsime ka mitmeid ägedaid teokarpe, nii et karpide hoiustamise karbil on juba kuhi peal. Loodetavasti on lapsed rõõmsad, kui suure hunniku ehedaid lõunamaiseid merekarpe saavad, millest nii meisterdada ja millega niisama mängida.
Jalutuskäigult tagasi jõudes kosutasime end pärastlõunase rummikoksiga ning lõbustasime end uudishimulike ja ablaste pisikeste vöötoravate seltskonnaga, misjärel oligi aeg paadiretkele suunduda. Retk oli äge - paadijuht oskas näha ja näidata nii erinevaid linde (nt meilegi tuttav jäälind)
kui varaane
ja kogu ümbritsev loodus jõekallastel oli nii lopsakas, et oli mida vaadata.
Tund aega möödus nii kiiresti, et ei saanud arugi, kui juba tagasi hotellis olime. Paadijuht oli hea müügimees (nagu enamus siinseid kohalikke) ja reklaamis osavalt oma teisigi väljasõite, sh snorgeldamist ja delfiinide vaatlust, millele Kallis Kaasa vastu ei suutnud panna ja seega leppisime teisipäeva hommikuks kokku 2,5-tunnise snorgeldamisretke. Lisaks käisime Anthoney tütre ayurveda-keskuses ja broneerisime järgmise päeva lõunaks Kallile Kaasale kogukeha massaaži ja mulle sooja õliga peamassaaži ning seejärel libistasime kaks restoranihinnaga õlut Anthoney Seafood restos. Pisut veel lebotamist oma bangalos ja oligi aeg õhtusöögiks. Püüdsin küll hõrgutistega tagasi hoida ja magustoidust loobusin hoopis, aga siiski tundus, et kõht sai liiga täis, mida pisut ehk rehabiliteeris tavapärane õhtune jalutuskäik läbi puhkeküla.
27. november.
Täna hommikul läks uni kohe eriti vara ära, kohaliku aja järgi juba u 6-e paiku. Lebotasime siiski veel veidi voodis ja lõpuks aknakatteid eemaldades avastasime, et väljas sajab. Siinoldud nädala jooksul olime harjunud sellega, et pärastlõunaks kogus pilved üles ja kostitas vihmasahmakatega, kuid hommikune vihm oli esmakordne ja ei saa just öelda, et meeldiv kogemus. Õnneks hommikusöögi ajal näis sadu järjest hõrenevat ja seega ei loobunud me veel oma plaanist ka täna üks linnajalutuskäik ette võtta. Enne veel seadsime sammud kohalikku randa, et hommikune suplus teha ja kuna õues oli eriti niiske ja putukaid palju liikvel, määrisin endale ka veidi putukamürki peale. Juba rannas olles põhjustas see mulle korraliku ehmatuse, sest kuidagi (ilmselt vihmapiisaga mööda nahka valgudes) sattus piisake mürki ka silma ja tekitas põrguvalu, mis iga pilgutusega hullemaks läks! Ega midagi, kiirelt suund tagasi oma majakese poole, kus reisiapteegis õnneks olemas ka niisutavad ja puhastavad silmatilgad, mida peale ohtra veega loputamist mõned tilgad silma panin. Aitas küll, pimedaks ei jäänud ja ehmatus läks üle. No ja kuna vihmasadu oli selleks ajaks pigem vaevuaimatav sabin, asutasime ennast rõõmsal meelel Kochchikade linnaturu poole teele.
Kuna teed on juba tuttavad, siis valisime täna linnaminekuks peamaanteega paralleelselt kulgeva väiksema tee, mis läbi nn eramajade rajooni kulgeb. Põnev on vaadata siinset ehitus- ja aiakultuuri ning üks eriline teema, mis juba esimeselt jalutuskäigult silma jäi, on siinsed väravad. Peaaegu iga krundi sissepääsu piirab üliuhke värav, enamasti metallist nikerduste ja kuldsete või hõbedaste detailidega ning seda isegi siis, kui maja ennast veel polegi või on tegemist väikese ja tagasihoidliku onnikesega. Igal juhul võttis Kallis Kaasa ette kohaliku väravakunsti valiku üles pildistamise, sest see on tõesti vaatamisväärsus omaette.
Tee möödus jõudsalt ning üsna pea olime linnakese turu väravas. Riidekauba müüjaid oli vähe (tegelikult vist ainult üks putka), aga kuna meil oli soov saada ühed kohaliku tegumoega püksid ja üks õlasall/rätik, uurisime siiski, mida pakutakse. Püksid saime kohe ja võrreldes hotelli poekesega väga hea hinnaga, isegi tingima ei pidanud, aga sallidega kohalik turukaupmees ei hangeldanud, nii et otsisme edasi juba väljastpoolt turgu. Peagi leidsime täpselt sobiva salli ühest riidepoest, misjärel tegime veel peatuse toidupoes, et snäki- ja joogivarusid täiendada.
Kogu jalautuskäigu aja tibutas pisut, aga õhk on ikka niipalju soe, et kui tilk kukub, siis on see praktiliselt kuivanud enne, kui teine tilk kõrvale jõuab langeda. Nii et märjaks me ei saanud, aga tagasi hotelli jõudes oli täiega tunda, et pikem liigutamine sellises soojuses ja õhuniiskuses võtab korralikult läbi. Päris hea oli teada, et tunnikese kosumise järel ootasid juba lõõgastavad protseduurid kohalikus ayurveda keskuses. Otse Anthoney kontori kõrvalkrundil asub tema tütre maja, kus tegutseb ka ayurveda keskus ja ilusalong.
Kogu olme on hästi naturaalne ja tagasihoidlik, põhimõtteliselt käisime kohalikus kodus, kus mõned ruumid erinevate protseduuride pakkumiseks kohandatud.
Kallis Kaasa sai kogukeha massaaži 75min ja mina
shirodhara ehk sooja õliga peahoolduse 45min. Täiesti teistmoodi elamus võrreldes meie kodumaiste spa-dega ja väga mõnus elamus. Minu protseduur sisaldas ca 30 minuti jagu sooja õli niristamist otsmikule ning seejärel veidi peamassaaži koos õlgade ja käsivarte mudimisega, Kallis Kaasa muditi läbi pealaest jalatallani, kõike seda ohtra õliga. Mõnus, väga mõnus.
Hotelli suundudes märkasime jõesuudmes vesijalgratast ning kuna kõrvalolev silt kinnitas, et selle kasutamine on hotelli külastajatele tasuta, uurisime vastuvõtulaua kenalt näitsikult, kuidas seda kasutada saame ning pool tundi hiljem läksimegi juba omal käel jõe peale. Ja jälle üks lahe elamus saadud! Vaikselt mööda jõge kulgeda, juba esimese sajakonna meetri peal mitut varaani märgata ja lihtsalt ümbritseva lopsaka looduse ilu nautida.
Jõesopi otsa ja tagasi väntamine kestis ca tunnikese, mille järel jalutasime pisut rannas ja siis möllasime kohe hulk aega laintes, et veidigi vähemaks uhtuda seda õlikihti, mis meid mõlemaid peale ayurveda protseduure kattis ning lihtsalt tunda rõõmu vees hullamisest. See elevuse ja hirmu segu, kui selja taga lainevall järjest kõrgemaks kerkib ja siis murdudes su endaga kaasa tõmbab... ei, ma ei oska seda kirjeldada, aga see kogemus on lihtsalt nii äge! Nagu enamus kogemusi, mis siin saanud oleme :)
Õhtusöögilauas hiilis ligi veidi nukker tunne, et kahe päeva pärast saab meie muinasjutt siin seitsme maa ja mere taga läbi... Igatsus laste järgi on juba suur, kuid samas ei tahaks sellest paradiisist kuidagi lahkuda. Homme ja osaliselt ka ülehomme saame veel siinset imedemaad nautida ja siis tuleb tagasi argireaalsusesse naasta. Siiajõudmise hetkel lubasin endale, et ei lase kahetsusel sellest, et puhkus ei kesta igavesti ja millalgi tuleb lahkuda, neid imelisi eesootavaid päevi rikkuda, kuid nüüd, kui puhkuse lõpp on juba käega katsuda, võin natuke neid mitte-minna-tahtmise-mõtteid juba mõelda... kuigi minna ju tuleb. Ülehomme.
Üks tähelepanek tänase päeva lõppu veel - bangalote soe vesi sõltub sellest, kui palju päeval päikest on olnud. Iga bangalo katusel on päikesepaneelist ja veepaagist koosnev süsteem, mis mingil kujul siis sooja vett tekitab. Kuna viimastel päevadel on peamiselt olnud pilvealune ilm, siis tähendab see, et dušši all tuleb käia kergelt leige veega. Õnneks on siinne õhutemperatuur nii soe, et isegi ilma päikese abita on pesuvesi vaid meeldivalt leige, mitte karastavalt külm.
28. november.
Täna ootas kohe peale hommikusööki ees snorgeldamine, nii et juba kell 9 kohtusime jõesadamas paadimehega. Kohapeal selgus, et sama paadiga on snorgeldama tulemas ka üks saksa paar, seega istusime neljakesi paati ja sõit ookeanile algas. Ilm oli täitsa ok, isegi päikest näitas ja sõit kulges piki rannikut Negombo suunas, möödudes muuhulgas ka kohalikest kummalistest katamaraani meenutavatest kalapüügi-purjekatest.
Mingil hetkel jättis paadimees aluse seisma, näitas eemal veest turritavate kivilaadsete moodustiste poole ning andis mõista, et seal on korallriff, palju kalu ja hea snorgeldada.
Nojah, kuigi paadi ümber loksus korralik laine ja tundus, et näha pole siin küll midagi võimalik, sättisid saksa paar ja Kallis Kaasa maskid-torud-lestad endale külge ja sulpsatasid üle paadiserva vette. Kuna minu jaoks on peadpidi vee all olek pigem ebameeldiv ettevõtmine, siis jäin esiagu paati, võtsin enda hooleks olukorra fotokaameraga jäädvustamise ja nautisin niisama vaadet. Kui saksa proua paadi juurde tagasi jõudis, ütles ta, et kuigi lainetuse tõttu just üleliia palju ei näe, on iseenesest tore. No kui on tore ja kui juba nii kaugele tuldud sai, tuleb ikka igasugused asjad ära proovida, seega panin ka endale lestad jalga ja maski ette, võtsin snorgeldamistoru hambusse ja libistasin ennast vette.
Ehhh, ütleme nii, et see pole ikka minu masti meelelahutus. Läbi toru hingamisega ma hakkama ei saanud, tugevasti ümber nina pigistav mask ahistas ja kuna hingata sain ainult suu kaudu, siis suutsin ka ohtralt soolast vett suhu loksutada. Püüdsin küll läbi maski veepõhja vaadata, aga ilmselt tegin kõike väga valesti ja imelise ookeanipõhja kogemus jäi seekord saamata. Ujusin paadini tagasi, Kallis Kaasa ja paadimees aitasid mu sisse tõmmata ja siis selgus, et kuigi snorgeldamiseni ma ju tegelikult ei jõudnudki, olin suutnud vastu koralle oma jala veriseks kriimustada. Et siis mingigi kogemus...
Paadimees pakkus, et võib meid pisut kaldale lähemale viia ning kuna aega veel oli ja ilm soosis, võtsime pakkumis vastu ning leidsime end paari hetke pärast kohalikul prügirannal - muidu kaunis liivarand, aga kõik, mis lained ookeanist välja uhuvad (ja ilmselt ka kohalike poolt lihtsalt ära visatud kraam) kattis suuremat osa sellest kaunidusest.
Teised riputasid endale taaskord snorgeldamisvarustuse külge ja läksid vetepõhja imesid uudistama, mina otsustasin seekord targu kaldale jääda. Paadimehel hakkas vist kahju, et ma tellitud meelelahutusest rõõmu ei saanud ja nii kutsus ta mu kaasa piki randa uudistama. Mööda liiva edasi kõndides jõudsime kivistunud liivapaljandikeni ja siis juba ka korallideni. Minu must saatja näitas nii vees hõljuvaid ja puudutuse peale end kokku tõmbavaid lillesarnaseid koralle, kui ka musti
pikkade okastega poolkera kujulisi elukaid, kelle hulgast ta ühe ka põhjast kätte sai ja mulle peopessa pani. Vot see oli elamus! Nagu oleks kõva ja elutu ning siis äkki tajud, kuidas need okkad liiguvad ja kogu see olevus su peopesas tegelikult elab. Üliäge! Kui paadini tagasi olime kõndinud, jõudsid ka teised veest välja, olles selle kohaga hoopis rohkem rahul kui esimese ankruplatsiga, niisiis aitasime paadi kaldalt vette lükata ja algas sõit tagasi hotelli suunas.
Vot see sõit oli ka elamus omaette. Tuul veidi vastu, risti lainet, vesi kogu aeg näkku peksmas ja paat lainete vahel kolksatustega üles-alla hüplemas. Ma põhimõtteliselt pidin kogu tee silmi kinni hoidma, sest nii kui veidigi silma paotasin, sain jälle ämbritäie vett näkku ja silmad soolasest veest kipitama. Tagasi hotelli paadisadamasse jõudes oli päris hea kindlale ja kuivale pinnale saada ning kuigi snorgeldamisest ei saa ilmselt kunagi minu meelistegevust, oli see jälle üks äge uus kogemus ja ehe elamus.
Kuna väljasõit oli juba nii kohe hommikul, siis tagasi jõudes näitas kell veidi peale 11-t, nii et põhimõtteliselt oli meil terve päev endi päralt. Erinevalt eelmistest päevadest näitas vahelduva eduga ka päikest, nii et saime terrassil lebotada, rannas jalutada ja ookeanis ujuda.
Pärastlõunal läksime lobby-baari, sest Kallil Kaasal oli kindel plaan enne homset ärasõitu tõelise troopikapuhkuse vaimus basseini ääres kokteile libistada ja lihtsalt naudiskleda. Igaks juhuks logisin sisse Emirates'i lehel meie lennu broneeringusse, et kontrollida, kas online chek-in on juba võimalik, kuna lennuni ju vaid pisut üle 24 tunni aega ja siis sain tõelise šoki osaliseks - broneeringus seisis, et meie lend ei ole mitte homme, vaid ülehomme! Mis tähendaks seda, et jõuaksime Londonisse täpselt päev hiljem, kui läheb meie bronnitud AirBaltic'u lend Londonist Riiga. Huuhhh, hingasin paar korda sügavalt sisse-välja, otsisin üles reisifirma info esialgsete lennuaegade ja broneeringutega ning veendusin, et mäletasin ikka õigesti ja et meie äralend Sri Lankast peab olema kolmapäeva õhtul. Kuna varem oli ka 10-minutilise lennuaja muudatuse kohta varakult vastav teade e-postile tulnud ja nüüd polnud mingit infot, et lend toimuks tervelt ööpäeva hiljem, siis võtsin ühendust meie reisifirma kohapealse esindajaga ning andsin probleemist teada. Esindaja kontrollis oma andmeid ja kinnitas, et ka tema andmete kohaselt toimub meie äralend ikkagi kolmapäeva õhtul, kuid lubas siiski isiklikult veel üle uurida, mis teema meie lennuga on.
Uskumatu, kuidas imelisest puhkusest paradiisis saab hetkega ängistav teadmatuses olek ja hirm, et tagasi kojuminek võib muutuda hoopis keerulisemaks katsumuseks, kui võiks ja peaks. Kui enda arvates oled kõik korralikult läbi mõelnud ja ära planeerinud ja kõik peaks sujuma ja siis oled järsku takistuse ees, mille ületamine ei sõltu otseselt sinust. Vot see on hetk, kui reisifirma kaudu reisi tellimine kasuks tuleb - ma ei pea ise lennufirmadega suhtlema ja segadust klaarima, vaid andsin probleemist teada reisifirma esindajale ja nüüd on juba tema töö lahendus leida. Ja ühtlasi on see hetk, kus üle neti kasutatav dokumendipilv on väga kasulik, eriti kui on olnud piisavalt ettenägelikkust kõikvõimalikud reisiga seotud dokumendid ühte pilvekausta kokku koguda. Õnneks oli mul see ettenägelikus, nii et saan nüüd reisifirma esindajale edasi saata misiganes dokumente vaja on, et meie kojuminek laabuks.
Lõpuks, kui õhtusöök juba söödud, saime info, et saame lahkuda ikkagi planeeritult homme, aga mitte õhtul, vaid 12 tundi varasema lennuga. Reisifirma oli lendude broneerimisega ikka korralikult puusse pannud ja et meid õigel päeval kodu poole saada, leiti võimalus hommikul Colombost lennuga Dubaisse alustada, päeval Dubaist edasi ja õhtuks Londonisse. Kuna meie lend edasi Riiga läheb aga järgmisel hommikul, siis korraldas reisifirma meile ka ööbimise Londonis lennujaama lähistel 4-tärni hotellis. Eks näis, kuidas see kõik homme sujub, aga tundub, et jõuame ikka õigel ajal koju. Nii et võtsime aga kohvrite pakkimise ette ja kogu tõenäosusteooria vastaselt mahtuski kõik kraam (mida oli peaaegu poole rohkem kui tulles, sest suveniire ja kinke oli kogunenud märgatav hulk) kahte käsipagasi kohvrisse ära.
29. november.
Ongi aeg paradiisisaarelt lahkuda. Hommikul kell 6 äratus, kiirelt riidesse ja toale viimane pilk peale, et midagi ei ununeks, hotelli teenindajatele väike tänu tip-box'i ning oligi veel viimast korda võimalus parvega üle jõesopi sõita, teisel kaldal juba ootamas autojuht, et meid lennujaama viia. Online chek-in'i olin juba eile õhtul ära teinud, aga pardakaartide saamiseks tuli kohapeal veel eraldi dokumente näidata ja alles seejärel saime need olulised paberid, mis meid Londonisse aitavad. Kui teenindaja kohvrite kohta küsis, vastasin südame värisedes, et ainult käsipagas, lootes, et ei hakata lubatud kilode osas näpuga järge ajama (sest ilmselgelt olid meie kohvrid raskemad, kui ettenähtud 7kg). Huuhhh, milline kergendus, kui teenindaja meie 10-kilostele kohvritele Emirates'i käsipagasi lipikud külge sidus, pardakaardid ulatas ja head teed soovis. Boeing-777 pardal ootas ees 3291km Dubaisse.
Lend möödus rahulikult ja vähem kui 4,5 tundi hiljem maandusime Dubais. Kiirelt shopping kohalike suveniiride soetamiseks ja siis kohe järgmise lennu väravasse, sest ümberistumiseks jäi aega napp poolteist tundi. Juba väravas oodates anti teada, et tehniliste probleemide tõttu väljalend viibib ja taaskord oli põhjust tänulik olla, et Dubai-London lennu kohalejõudmise ajast ei sõltu otseselt järgmine edasilend, sest Londonis on meil ju aega terve öö ja millal me just hotelli jõuame, ei ole tõesti oluline. Nii me siis rahulikult istusime ja ootasime ja õnneks üldse mitte väga kaua, sest paarkümend minuti peale plaanipärast väljumisaega olime juba lennukis. Väljasõiduni läks siiski veel omajagu aega ja õhkutõus toimus alles poolteist tundi planeeritust hiljem. Mõelda vaid, et Dubais oli meil kahe lennu vahe ainult poolteist tundi ja kui saabuv lend oleks sedavõrd hilinenud... õnneks oleksid ei loe ja seega alustasime oma eelviimast, 5478km pikkust lendu kodu poole.
Seitsmetunnine lend on paras katsumus, tundub, et oled juba igaviku lennukis olnud ja siis näed multimeediakeskuse ekraanilt, et ainult paar tundi on kulunud ja viis tundi veel... Õnneks on Emirates'i pardatoit täitsa söödav ja õhtul pool 8 olime Londonis, läbisime passikontrolli ja avastasime oma rõõmuks, et reisifirma poolt valitud hotelli saab otse terminalist, hoonest välja minemata.
Hotelli vastuvõtusaal oli uhke, saime oma toakaardi, kuid mõningaseks pettumuseks selgus, et hommikusöök ei ole bronnis sees. Nojah, tellisime siis oma kuludega siiski ka hommikusöögi ja läksime oma tuppa, kus peale pikka lendude päeva oli väga mõnus soe dušš võtta ja pehmesse voodisse end välja sirutada.
30. november.
Öö ei möödunud just kõige sügavamas unes, sest pikad lennud ja ajavahe on organismi ikka pisut sassi keeranud. Siiski sai päris piisavalt puhata, nii et veidi peale 7-t hommikul olime ärkvel ja suundusime hotelli hommkusöögile, mis oli meeldivalt rikkalik ja kohvitassid mõnusalt mahukad. Seejärel uuesti kohvrid näppu ja läbi kargekülma päikeselise! Londoni hommiku lennujaama. Tax-free kaubandusest veel lastele mõned kingid ja oligi aeg meie lennu väravasse suunduda. Ees ootas reisi viimane lend, 1795km Londonist Riiga. Väljalend viibis taaskord veidi, kuid nüüd ei morjendanud see meid kohe üldse mitte, sest järgmine sõiduvahend ootas meid Riia lennujaama parklas ja väljub ta sealt täpselt siis, kui meie sisse istume :)
Ligi pool lennust möödus minu jaoks "Daily Telegraph"-i lugedes, mille Kallis Kaasa lennujaamast vett ostes kaasa sai. Täitsa uskumatu, kui palju toredat lugemist ühest inglise ajalehest leiab, rääkimata võimalusest tüütu lend kitsastes oludes pisut kiiremini mööda saata. Vaatamata veidi hilinenud väljalennule maandusime Riias täpselt ettenähtud ajal ja juba veerand tundi hiljem istusime autosse, mis kahenädalase külmas ja rõskes parklas seismise järel käivitus igasuguste tõrgeteta. GPS suunas meid probleemideta äärelinna kaudu Riiast välja ja paar tundi hiljem tervitasid meid koduse Pärnu tuled. Poolteist nädalat muinasjutusaarel oli nüüd päriselt läbi.
Kokkuvõtteks:
- see kliima sobib mulle, sest minusugusel külmavaresel ei olnud vist kordagi külm;
- kohapealne loodus on imeline ja inimesed sõbralikud;
- piisavalt eeltööd teinuna ei ole ka kultuurišokk hull, pigem on kõik huvitav ja ehe;
- omal käel ringiuitamine on äge ja silmiavav, kuid probleemide tekkimisel on hea teada, et saad pöörduda reisibüroo poole, kes kogu asjaajamise eest vastutab;
- pigem karta kui kahetseda printsiip reisiks valmistudes on igati abiks ja aitas meid kindlasti nii mõnestki võimalikust tervisehädast pääseda;
- on hea olla südamerahus ära ja mitte muretseda laste ega majapidamise pärast, teades, et kodus on kõik kalli ema käe all parimas korras;
- 10 aastat õnnelikku abielu on garantii, et esimene ühine reis nii kaugele teisele poole maakera on tõeliselt imeline ja eriline elamus kahekesi koos nautimiseks (ja mitte nt ootamatu avastus, et kahekesi koos ühte lennukisse ära ei mahu...)
Oli elu reis!!!
