teatud ametite juurde käib ka avalik esinemine - tänukõned, tervitamised, avamised, õnnitlemised, kommentaarid ajakirjanduses... mõni amet on rohkem avalik, mõni vähem. õnneks on minu positsioon üsna seal vahepeal või pigem isegi vähem avalik, aga avalikke ülesastumisi tuleb aeg-ajalt siiski ette.
mäletan, et veel ülikooli algusaegadel tundus igasugune avalik esinemine mulle paraja õudusunenäona. suure hulga inimeste ees suu lahti ... mkkmmm. eriti hull, kui peale suu lahti tegemist pidi sealt välja tulema enda mõeldud sõnad ja ise ritta seatud laused. aga isegi kellegi teise mõtete refereerimine või ettekandmine oli paras eneseületamine.
mingil hetkel käis minus justkui "prõks" ja tähelepanu keskpunktis olemine ei olnud enam maailmalõpp. ma ei saa küll päris öelda, et ma seda igal hetkel ja igal pool 100% naudin, aga see ei ole mulle enam vastumeelne või hirmutav. ja olenevalt olukorrast ja põhjusest mõnikord siiski isegi meeldiv ja eneseuhkust kõditav. oh jaa, inimene on ju edev.
paar nädalat tagasi pidasin lühikese tervituskõne koostööpartnerite uue hoone avamisel, eelmisel nädalal kommenteerisin ühte teemat kohalikus päevalehes, uuel nädalal on mind palutud kõnet pidama eakate päeva tähistamise pidulikule kontserdile. kui ajakirjanduses kommentaari andmine (või antud juhul siiski pigem korraliku artikli jagu info jagamine) on minu jaoks kuidagi distantseeritum ja mitte nii avalik (kuigi nimi ja mõnikord ka pilt jõuab leheruumist ju sadade lugejateni) ning tervituskõne pidamine rohkem formaalsus (tore sündmus, õnnitleme, soovime kõike paremat või midagi seesugust), siis sadade inimeste ees kõne pidamine on kordades isiklikum ja vastutustundlikum. eriti sellisel puhul, kui kogu üritus on korraldatud konkreetselt ja ainult nende kuulajate jaoks. eakatele ei toimu just üleliia palju üritusi ja kui siis midagi suurt, pidulikku ja kaunist spetsiaalselt nende jaoks ära tehakse, siis kindlasti ootavad nad sellelt palju.
minu jaoks tähendab see seda, et saalitäie pensionäride ette astudes ei piisa tervitamisest ja toreda päeva soovimisest, vaid kui ma juba olen andnud nõusoleku kõnet pidada, siis peab see kõne olema ka sisukas, mõtlemapanev ja kuulajaid puudutav. minu kõnepidamise kogemust arvestades üsna keeruline ülesanne. samas väljakutse, põnev! ja kui oma tegemistesse tõsiselt panustada, siis on ka tulemus täitsa nauditav. seda vähemalt minu enda arvates :) eile kohe oli kuidagi õige päev ja piisavalt inspiratsiooni, õiged sõnad ja viited justkui leidsid mind ise üles ja tulemuseks on u 4-minuti pikkune kõne. mis minu jaoks peamine - ma nautisin seda protsessi! eks kuulajate reaktsioon selgub uuel nädalal, aga loodan, et nad hindavad minu pingutust neile sobivad sõnad leida.
----------------------------------------------------------------------------------------------------
hiljem: kõne peetud, tunne hea! hääl ei värisenud, välja ei vilistatud, võib rahule jääda :)
No comments:
Post a Comment