hirmus ... ja natuke ilusat ka

eile pärastlõunal elasin läbi oma lapsevanemaksolemise kõige hirmsamad tund aega, kui selgus, et Piiga ei olnud selle bussi peal, millega ta oleks pidanud koju minema ja et tema telefon oli ka koju ununenud ja me ei teadnud Kalli Kaasaga, kus meie laps on. see oli hirmus, väga väga kohutavalt hirmus.

tagantjärele vaadates saan öelda, et õnneks kestis see vaid tund aega ja õnneks oli lapsega kõik korras ja loogilist mõtlemist kasutades leidis Kallis Kaasa meie armsa Piiga just parasjagu enne seda, kui mina oleksin lõplikult paanitsema hakanud ja politseipatrullid kõrgendatud tähelepanuga kadunud last otsima asunud.

saime teada, et meie laps on palju tublim ja hakkajam, kui me oskasime arvata, sest kui Piiga avastas, et buss ei läinud sinna peatusesse, kuhu tema teada oleks pidanud minema, siis tuli ta kohe järgmises peatuses maha, jalutas iseseisvalt ühe peatusevahe tagasi tuttavasse peatusesse ja otsustades, et seal ka õiget bussi tulemas ei olnud, võttis suuna kodu poole ja oli hetkeks, mil' Kallis Kaasa ta tee äärest jalutamast leidis, läbi tiheda sügisvihma ja kahte kotti (koolikott + trennikott) kandes jalutanud juba ca 4 km. ta ei sattunud paanikasse, ei jäänud valesse peatusesse nutma, ei pidanud vajalikuks isegi mõne võõra täiskasvanu poole pöörduda (Piiga enda kommentaar: ma ei tulnud selle peale :) , vaid hakkas tarmukalt kodu poole astuma. üle mitme ristmiku, mitu korda teed ületades, asjalikult ja õiges suunas.

lapse enda jaoks oli kõige hirmsam ja kohutavam selle lapsevanemate jaoks nii närvesööva pärastlõunatunni juures hoopis see, et ta arvas, et telefon on kadunud! mitte see, et buss ei viinud koju ega ka see, et vihma sadas ega seegi, et kahe raske kotiga oli ilmselt üsna halb jalutada. ta jõudis veel tee äärest erinevaid sügisandegi korjata, mis järgmiseks päevaks klassi sügisnäitusele oli vaja viia. ta on nii tubli, see meie väike Piiga!

niipalju siis hirmust. tegelikult on ikka ilusat ka - e-kooli ilmub ridamisi kiitusi laste tublide tegemiste kohta koolis, nädalavahetusel oli tore oleng nii kolleegidega juubeleid tähistades kui perega Peipsi kandis 'kapten' P. sünnipäeval, veel enne seda sai kesknädalal käidud linnaserva rabas traditsioonilisel perepildistamisel ja kõige erilisema reisini Kalli Kaasaga on jäänud vähem kui kaks kuud.

hirmsat ja ilusat kokku võttes saan tõdeda, et tõeliselt suur õnn on omada midagi nii väärtuslikku, et hirm selle kaotamise ees lööb sõna otseses mõtte hinge kinni.

pahapaha

see, et kodusest keskkonnast lasteaeda minnes põevad väikelapsed kõik mõeldavad viirus- ja külmetushaigused läbi, on üsna üldteada ja lapsevanemate jaoks kurb paratamatus. seda, et elurõõmus ja energiline esimese klassi tegelane paari koolipäeva järel totaalselt haigeks jääb, oli paras ootamatus ja ebameeldiv üllatus.

kui juba teisipäeva õhtul tundus, et nohu hakkab Piigat kuidagi liiga palju segama, siis kolmapäeval koos lapsega tennistrennist koju tulles oli täitsa hale vaadata, kuidas pisike Piiga koolikoti raskuse all vaevu jalgu järgi vedas, nina punetamas ja silmad haigusehallid. oehh, kuidagi eriti pisikesed ja hädised on need muidu suured ja asjalikud lapsed, kui haigus vaevamas. ei ole just tavaline, et energiline Piiga vabatahtlikult keset päeva voodisse poeb ja lõunaunne vajub, nii et see oli kindel märk sellest, et kooliga on selleks nädalaks kriips peal. mis siis muud, kui kodused ravivahendid välja ja töösse ning meil Kaasaga tööasjade ümber korraldamine selliselt, et saaks tõbise lapsega vaheldumisi kodus olla. sinepipulbri-jalavannid, pipraplaastrid, kuldtähe-salv varvaste vahele, meresoolalahusega nina loputamine ja üks retseptiravim ka spetsiaalselt nohu leevendamiseks ning tundub, et äkki saigi hullem jama paari päevaga mööda. nädalavahetusel kodune režiim ja loodame, et uuest nädalast saab koolilaps jälle rõõmsalt kooli minna.

sest rõõmu kooliskäimine Piigale pakub ja kõikidest tundidest seletatakse õhinaga ja silmade särades! :) ka tennisetrennid, mis toimuvad spordiklassi lastele õppekava osana kolm tundi nädalas, on lapsele meeldinud ja juba on ka uhkusega kirjeldatud, millise harjutuse eriti hästi selgeks saanud ja milliseid uusi oskusi õppinud. ka suur venna toriseb vist pigem moepärast, sest otsest vastumeelsust kooli osas ei ole ning hommikud mööduvad lapsevanemate suureks meeleheaks rahulikult ja rõõmsal meelel.

laste tunniplaanid klapivad õnneks nii kenasti, et neljal päeval saavad põngerjad koos koju tulla, mis annab teatava kindlustunde, sest KD-ile on kogu see bussidega seiklemine ja ümberistumine juba selge ja nii saab ta ka tuulepeast Piigale toeks olla. kahel päeval, kui Piigal trennid Tennisehallis, peab ta sealt küll ise õigesse peatusesse jalutama ja õige bussi peale minema, aga sain temaga paar päeva kaasas käia ja kodutee ühiselt läbi teha, nii et küllap ta saab hakkama. ühel päeval saab ta poole tee peal vennaga kokku, kes ümberistumise käigus ka sama bussi peale tuleb, kus Piiga ees (peaks olema), ühel päeval peab siis meie esimese klassi juntsu päris iseseisvalt koju jõudma. harjutusi iseseisvaks eluks ...

algas kool

eile oli väga eriline päev - meie pere mõlemad lapsed läksid kooli! ei ole enam väikeseid lapsi siin majas, ainult suured ja asjalikud koolilapsed. aktus oli küll suhteliselt tüütu ja paistis silma mõningase organiseerimatusega, aga päev oli siiski pidulik, lapsed nägid oma koolivestidega suurepärased välja, ühine perelõuna grill-restos möödus mõnusalt ja päeva jääb meenutama fotostuudios tehtud perepilt. nautisin täiega seda, et päev oli töölt vabaks võetud - oli aega ärgata, hommikusi ettevalmistusi teha, kiirustamata päevas kulgeda ja alles tavapärasel tööpäeva lõppemise ajal koju tagasi jõuda.

Piiga koolialgus saabus kuidagi hoopis rahulikumalt ja ilma närviliste ettevalmistustega, aga ilmselt on tegemist sellega, et see on juba teine koolialguse sügis meie peres :) eelmisel aastal, kui KD-ist koolilaps sai, närveldasin ja korraldasin ja tegin ettevalmistusi juba päevi enne septembrit, nüüd käisime praktiliselt eelviimasel päeval alles kooliasju ostmas ja raamatutele-vihikutele paberite ümberpanemine kulges ilma igasuguse närvipingeta täna koos lastega. pisut probleeme tõi kaasa küll pojale sobilike spordijalatsite ostlemine, aga seda oli ka ette aimata, kuna KD on eriliselt valiv jalanõude osas (need ei meeldi! need ei ole mugavad! need hõõruvad! need pigistavad! ... ) ja eelmise aastaga võrreldes võib öelda, et läks isegi päris hästi.

samamoodi hästi, nagu suur ostupäev kõikvõimalike riiete-jalanõude (va spordijalatsid) ja kooliasjade varumiseks, mille koos lastega siis paar päeva enne kooli ette võtsin. tegin muidugi ka kõva eeltööd, selgitades lastele juba ette, et aega kulub palju ja võib olla väga tüütu ja ilmselt oleme lõpuks kõik väsinud, aga see tuleb lihtsalt ära kannatada ja nii ongi. kas aitas teooria või ongi põnnid juba nii asjalikud ja mõistlikud, aga neli tundi! kestnud ostlemine möödus peaaegu et rahulikult, kõik vajalikud riided-jalanõud (NB! isegi KD-ile!) leidsime mõistliku hinnaga, nimekirjas olnud kooliasjad said kõik ostetud ning boonuseks sai poja mänguasjapoes oma sünnipäevarahasid "luhvtitada". positiivsed üllatused on toredad :)

kuidagi tuleb nüüd ümber lülituda sügisesse argirutiini hommikuste ärkamistega, koolipäevadega, e-kooli jälgimisega ja teadmisega, et suvine sigin-sagin, üritused ja väljasõidud on selleks korraks möödas. töö juures on kuidagi eriti kiire ja rahulikumad ajad pole ilmselt niipea ees ootamas, aga küllap kahe-koolilapsega-töölkäivate-vanematega elukorraldus lähiajal paika loksub. ja argipäevaga hakkasaamisel on abiks erilised ja ilusad hetked perega - näiteks tänane hommik, kui Kallis Kaasa ja KD tegid teoks ammu plaanitud ja poja niiniiniiväga oodatud isa-poja varahommikuse kalaretke paadiga Audru jõele. oh neid säravaid silmi ja uhkust ise püütud kaladest ning issiga koos toimetamisest :) minu mehed!