palju toredaid inimesi

paar minutit enne lõunapausi tuli alla-kolmekümnene noormees sissekirjutuse probleemiga ja kuna peaspetsialist puhkab, sattus ta oma murega minu juurde. lisaks elukoha registreerimisele uuris ta ka toimetulekutoetuse taotlemise võimaluste kohta ja nii kulus avalduse vormistamisele ja informeerimisele korralik veerandtund. ja iseeneselegi üllatuseks avastasin, et nautisin seda klienditööd täiega! mäletan veel seda tunnet, kui sain pakkumise kandideerida osakonna juhataja ametikohale ja üheks oluliseks argumendiks minu enda jaoks oli see, et juhataja ei tee igapäevaselt klienditööd. sest 9 aastat nii-ja-naasuguste klientidega oli korraliku tüdimuse tekitanud ja veidi teise suunitlusega töötegemist tundus tõelise "pääsemisena". ja täna siis hoopis sedapidi tunne, et päris tore oli jälle nö konsultandi tööd teha.

mitte et juhataja ametipostil klienditööd ette ei tule - tuleb ikka, aga reeglina on siis vaja kaebustega tegeleda, jamasid klaarida, konflikte vahendada jms. ega ma muidugi sellest klienditööst nüüd niiväga puudust ka ei tunne, et tahaksin igapäevaselt seda uuesti tegema hakata, aga vahelduseks oli päris tore. ja klient oli muidugi eriti lahke ka - kabinetist lahkudes ütles: "minge  nüüd lõunale." nojah, aitäh, et lubasid :)

lõunapausi ajal tavapärast jalutuskäiku tehes pöördus minu poole viisakas härrasmees, kes inglise keeles uuris, mis suur hoone see on, kus peal kiri "estonia"? selgitasin siis, et tegemist spa-ga ja sain vastutasuks meeldiva naeratuse ja lisaks veel kiituse selle kohta, et võõramaine külaline on just meie linnas oma parimad massaazid saanud. jah, reeglina on turist heas tujus ja positiivsete inimestega suhtlemine teeb ka enda meeleolu helgemaks.

pärastlõunal helistas mulle klient, kellega ma parema meelega üldse ei suhtleks. kodanik on sotsiaaltoetustest elanud üle kümne aasta, üsna selgelt skisofreeniline, süüdistab kõiki kõiges ja on ise kõige targem ja vägagi teadlik sellest, mida ta kõik saama peab ja millele tal justkui õigus on ning kõige selle juures loomulikult igasuguse haiguskriitikata. olen püüdnud temaga alati väga viisakalt ja neutraalselt suhelda, kuid nii mõnedki korrad (eriti juhatajaks olemise alguskuudel) suutis ta mu endast päris välja viia.

täna aga suhtusin sellesse rohkem kui tunniajaseks kujunenud telefonikõnesse nö professionaalse kretinismiga ja jälgisin huviga, kuhu kodanik oma heietuste, süüdistuste ja "analüüsidega" siis välja jõuab. ei jõudnud ta kuhugi, üsna saba-ja-sarvedeta tavapärane "jahumine". kolleegid käisid üle ukse vaatamas ja kaasa tundmas, aga minu jaoks oli tänane kõne tõesti justkui erialane meelelahutus. täiesti teadlikult provotseerisin mõned korrad ja peegeldasin ja kasutasin aktiivset kuulamist ja see kõik kokku oli pagana põnev. siiski ei tahaks ma selliseid professionaalseid väljakutseid liiga tihti ja konkreetse kliendiga rohkem kui kord kuus suhelda on tegelikult väga väsitav, aga minu jaoks oli päris hea täna tunda, et suudan sellest kliendist üle olla ja et tema skisofreeniline jura ei aja mind enam endast välja.

seega tänase päeva kokkuvõte - kolm meest, kolm erinevat maailma, kolm positiivset emotsiooni :)