ootus

õhus on erinevad ootused, mis hetkes olemise kuidagi ärevaks ja segaseks muudavad.

uue linnavõimu ootus, mis nüüdseks küll juba veidi lõpplahenduse poole liikumas on, aga siiski veel igapäevatööd pärsib (sest keegi ei taha enne uue võimu ametisse asumist enam suurt midagi otsustada). 

pulma-aastapäeva-reisi ootus, mis tekitab tahtmise kalendrisse ristikesi teha, et päevad kiiremini liiguksid ja paneb iga mööduva päevaga südame järjest ärevamalt põksuma. 

kolleegidega koosolemise-sündmuste ootus, sest tulemas on nii linna tunnustussündmus kui osakonna traditsiooniline aastalõpu-väljasõit (seekord Tartusse) kui veel päris enne aastalõppu ka üks ajamahavõtmisehetk, et koos kolleegidega uusi teadmisi omandada ja üheskoos mõnusalt aega veeta.

tunnustus-sündmus on seekord veidi teistsugune minu jaoks, sest olen ise üks laureaatidest. olen ka varasematel aastatel olnud oma heade kolleegide poolt kandidaadina üles seatud, kuid suutnud seni suunata komisjoni liikmeid (kelle hulka ma ameti tõttu ka ise kuulun) valima tunnustuse saajaid teiste tublide tegijate hulgast, sest no tõesti on nii palju nii tublisid inimesi valdkonnas, et enese püünele seadmine näib kuidagi kohatu. seekord ei lasknud komisjoni esimees ennast aga kõigutada ning aasta juhi kategoorias sai laureaadiks kinnitatud minu nimi. tunnustuse uhke nimetus iseenesest ei olegi minu jaoks kõige olulisem, aga lugedes neid ilusaid sõnu, mida kolleegid kandidaadi esitamise ettepanekul minu kohta kirjutanud olid ... see võttis lihtsalt sõnatuks. kogu osakond in corpore oli ettepanekule alla kirjutanud ja see teadmine tegi hinge nii hellaks. jah, ma tean, et mul on maailma parimad kolleegid! nüüd tuleb kuidagi üle elada ka see tunnustuste üleandmise üritus ja tean juba ette, et keeruline saab see olema, sest hetk on kindlasti emotsionaalne ja minul ju silmad märja koha peal... no ehk suudan siiski enam-vähem hakkama saada.

laste sügisene koolivaheaeg sai eilsega läbi ja kümme päeva lõunaosariikides möödus koos väikeste sugulastega (õe- ja vennatütar olid ka vaheajaks maal) Ama-Asa pilgu all. ei väsi tänulik olemast, et vanemad on valmis lapsi kantseldama ja et lapsed on rõõmsal meelel valmis vanaema-vanaisa juures aega veetma. miks ei peakski, kui koos on vahva ja vanavanemad maailmaägedad! :) 

tänahommikune koolirutiiniga taasharjumine läks ka kuidagi ootamatult rahulikult ja mõistlikult - ei mingit muret varase ärkamisega või kooliuksest sisse astumisega. homme läheme Kalli Kaasaga kooli Piiga arenguvestlusele ja saame siis ka esimese õpetajapoolse hinnangu lapse koolivalmidusele, aga esmane mulje õpetajaga suhtlemisest lubab arvata, et pigem saame kuulda positiivset ja kiitvat. nagu ikka (emasüda nurrub rahulolevalt).

pisut lainetust selles muidu rahulikus loksumises tekitab hetkel koorielu, sest minu jaoks täiesti arusaamatutel põhjustel on osad inimesed kas liiga agarad või liiga emotsionaalsed või liiga läbematud, mis üheskoos põhjustab paraja hulga segadust ja möödarääkimisi ja vajaduse suhteid klaarida ja osapoolte vahel läbirääkimisi pidada. üsna kurnav, aga siiski mitte sedavõrd, et laulurõõm vaibuma hakkaks. olen suutnud kuidagi enda jaoks läbi mõelda selle, et isegi laulukoor ei ole puhtalt õhinapõhiselt toimiv organism ja koori tööshoidmine nõuab ka korraldamist ja organiseerimist ning see on hoopis eraldiseisev osa, mida ei tohi segi ajada laulurõõmuga. seni olen seda suutnud ja nädalavahetusel toimunud koorilaager andis sellele kinnitust - koos on vahva ja laulda on äge!

ja kui postituse alguse juurde tagasi tulla, siis üks ootus hakkab veel paratamatult sisse murdma, sest kaubandus häälestub juba vaikselt ja vääramatult pühadelainele ning jõuluootuseaeg on kogu täiega käes just selleks ajaks, kui oma unistustereisilt tagasi jõuame.

hall ja vihmane

mulle tundub, et väljas on märg ja hall ja vihmane juba mitmendat nädalat jutti. ilmajutud pole küll mingi atraktiivne teema, aga kui juba päevi muudkui sajab ja sajab ja õu lirtsub ja bassein on kohe-kohe servani vett täis, siis lihtsalt ei saa sellest mööda vaadata. õnneks on lastel kummikud ja ahjupuid kuuris jagub :)

eile saime fotograafilt oma selleaastased fotosessiooni pildid ja oh kui ägedad need on! no ikka kohe nagu tõsiselt ägedad! erandkorras jagan ühte pilti siin blogis ka (sest on sobiv vahva kaader :),

aga nagu kombeks on olnud, siis leiavad meie traditsioonilise perepildistamise tulemused väärilise koha meie pere fotoalbumites. seekord siis juba kaheksandat korda järjest. armas traditsioon.

töö juures on selline ootame-vaatame aeg, sest valimisteni on ju vaid loetud päevad ja keegi ei taha enam mingeid olulisi tegemisi-otsustamisi ette võtta, sest pole ju teada, kes edasi valitseb. päris tüütu see iga nelja aasta tagant nö ooterežiimil tiksumine, aga eks tuleb need demokraatia võlud ja valud üle elada ja loodetavasti osutuvad valituks mõistlikud inimesed, kes lasevad valdkonna spetsialistidel oma tööd ilma liigse poliitilise kemplemiseta edasi teha. ka Kallis Kaasa on seekord päris tõsiselt valimistesse panustanud, voldikuid-pastakaid isiklikult postkastidesse jaganud ja usun, et kui mõistuse hääl võidab, siis on üsna suur tõenäosus, et ta saabki järgmistel aastatel koduvalla esinduskogus kaasa rääkida. aga esmalt ootame siiski pühapäevaõhtu ära, jälgime teleka ees tulemuste kokku arvamisi ja elame kaas koduvabariigi tuleviku järgmise peatüki kujunemisele.

kuigi täna hommikul oli tuju kohe kuidagi eriti paha ja närvid pingul ja nähvamised tulid üle huulte ka siis, kui üldse vaja poleks olnud, siis tegelikult on elu ikkagi ilus :) lastel läheb koolis suurepäraselt ning juba järgmisel nädalal algab esimene koolivaheaeg, mille meie põngerjad on auga välja teeninud. näpistan järgmise nädala lõpus ühe päeva töölt vabaks ja teen ka laste jaoks vaheaja alguse ühe päeva varasemaks ning võtame terve päeva Tartus olemiseks, et uudistada ERM-i ja käia ära Tagurpidi Majas. kuna Kallil Kaasal kooli-nädalavahetus, ei saa ta seekord lõunaosariikidesse kaasa tulla, aga ehk viitsivad Ama-Asa koos meiega Tartut avastada.
ja siis ongi vaid napp kuu aega veel meie 'pulma'reisini ... nii äge!

sügis, liigagi

hallid kõledad vihmamärjad ilmad ei ole üldse minu jaoks. isegi kui puud on säravalt sügiskirjud ja tuba soe, eelistan ma siiski mingit muud aastaaega. nüüd tuleb siiski mõned kuud ka sügises hakkama saada ja eesootava oktoobri-novembri muudab hoopis meeldivamaks teadmine, et poolest novembrist sõidame kaugele soojale pulma-aastapäeva-reisile :)

kuigi olen oma olemuselt üsnagi kooner (kulutada tuleb pisitasa ja parem üldse mitte...), siis sügisvarude kogumine minus erilist entusiasmi ei tekita. samas on muidugi suurepärane, kui talvel on purgid-potsikud omavalmistatud kraami täis ja 'sahvrist' võtta. no et oleks siis ikka, mida võtta, sai kogu nädalavahetus veedetud märksõnaga õunamahl. kaks päeva värskes õhus täis korjamist, purustamist, pressimist, keetmist ja purgitamist ning tulemuseks ca 140 liitrit ökomahla! pisut tüütuks muutus kogu see sahmerdamine lõpuks, sest kuigi lapsed olid mingitel hetkel isegi täitsa abiks, jäi põhitegevus siiski minu ja Kalli Kaasa kanda ning seda tegevust oli ikka paganama palju...

 

saunaseina ääres olevaid purgiridu vaadates on muidugi hea teada, et naturaalset mahla jagub nüüd päris pikaks ajaks. lisaks ka mõned purgid õunamoosi, mis juba veidi varem valmis sai keedetud (ja mida ehk isegi juurde tuleb ... kui ma viitsin) ning sügavkülmas kõikvõimalikke erinevaid toorvilju (mustikas, mustsõstar, rabarber, sibul, till ...) ja loomulikult maasikatoormoosi. kuigi poest saab ju tänapäeval sõna otseses mõttes kõike ja selline põlve otsas kodus tegemine on paras tüütus, siis ilmselt on see ikkagi eestlastel veres, et talvevarud tuleb ise koguda ja keeta ja valmistada :)

esimene koolikuu sai ka kenasti ühele poole ja peale Piiga ärevat kadumistrikki muid ekstreemsusi ei ilmnenud. e-koolis on enamasti kiitvad sissekanded laste tublide tulemuste kohta, koolirõõm on laste silmades alles ja oktoobrikuu vaheaeg vaid paari nädala kaugusel. vaheajaks viin lapsed 'lõunasse' oma vanemate juurde ja enne seda plaanin nendega veeta ka päeva Tartus ERM-is ja tagurpidi majas. usun, et saab olema hariv ja põnev elamus nii lastele kui mulle (ja ehk ka emale-isale, kui nad viitsivad ja tahavad kampa lüüa). Kallis Kaasa ei saa koolivaheaja alguse nädalavahetusel meiega olla, sest tal endal kool ja kooli kokkutulek ja midagi vist veel, nii et tema ja koer jäävad koduhoidjateks. ja koolivaheaja veedame taaskord Kaasaga kahekesi, mis on päris ootamatult tekkinud võimalus ja vahelduseks päris tore - nii meile kui lastele :)