aastaring 2021

ma elan ilusas kohas - jõgi, mets, meri kõik jalutuskäigu ulatuses. kodukandis kõndimas käies olen vaadanud looduse igavest ringkäiku ning imetlenud selle muutuvat ja samas püsivat ilu. 

selle aasta alguses võtsin endale eesmärgiks teha igal nädalal jalutuskäik kodumetsas ja jäädvustada fotole üle tee kaarduva puukardina muutumine läbi aja ja aastaaegade. sellest eesmärgist sai hea stiimul ennast vähemalt kord nädalas kodukontori värelev ekraani eest püsti ajada ja tunnikene värskes õhus liikuda. kogunesid positiivsed emotsioonid ja sarnased ning siiski eripalgelised pildid. neid pilte üksteise kõrvale sättides elustus see möödunud aasta taas, mahtudes vaid napi poole minuti sisse ja tuues siiski kaasa mälestused möödunud kuudest. 

minu jaoks oli see kulgemise aasta - maailm on muutunud, eesootav on ebaselge, tormata ei taha, aga paigale ootama jääda pole ka justkui mõtet. ja siis saigi vaikselt kuid kindlalt mööda oma rada edasi astutud, saatjaks kevadine tärkamine, suvine lopsakus, sügisene kuhtumine ja talvine unevari. ja teadmine, et ikka ja alati tuleb karge lumeune järel uus tärkamine ja uued rajad astumiseks.

rahulikku, turvalist ja kindlat kulgemist uue aasta radadel meile🤗💚

mõnikord olen tubli

ma olen tegelikult väga mugav inimene ja usinus ei ole minu loomupärane olek. pigem meeldib mulle ennast diivanil kerra tõmmata ja lihtsalt olla, mitte aga vahetpidamata midagi teha ja toimetada. aga on hetki, kui kõik on täiesti vastupidi - kui kohe tunnen, et tahan ekstra tubli olla ja kõik maailma tegemist ootavad toimetamised ära teha. ja olen tähele pannud, et need hetked on tavaliselt siis, kui Kallis Kaasa on pikemalt (no vähemalt 2-3 päeva) kodunt ära ja kogu majapidamine nagunii minu õlgadel. vot siis tunnen, et nüüd kohe pean hüper-super-ekstra-tubli üksikema-supernaine olema ja võtan mõnikord teha ka need tegemised, mis üldse hädavajalikud ei ole või mis kannataksid rahumeeli oodata, kuniks peremees kodus tagasi.

 

möödunud nädalavahetus oli just üks nendest hetkedest, kui tubli olin, sest Kallis Kaasa oli kaks ööd-päeva krõbekülmas metsas suurõppusel 'Orkaan' ja meie lastega kodused. panen seekord iseendale meenutuseks must-valgel kirja, mis ma siis ära toimetasin, et kui jälle mitte-midagi-viitsimise tunne peal, siis hea vaadata, et jõuan küll, kui tahan :)

niisiis: 

* toa-ahi köetud

* hoov ja väravatagune lumest puhtaks lükatud

* elamine koristatud

* pesu pestud (3 masinatäit) ja puhas pesu kappidesse laiali jagatud

* lastega koos metsast kuusk toodud

* saunapuud saetud

* sauna kaks ahju köetud ja Kalli Kaasa metsast jõudmise ajaks leil kuum

* pirukad küpsetatud

no ja lisaks sai mõlema lapsega linnas üks ostlemise-tuur tehtud, et talveriiete ja -jalatsite varu täiendada, sest eelmise aasta asjad on ju lootusetult väikesed (jälle!). kuna teismelistega koos sobiva tulemuseni (loe: laps on nõus kandma ja lapsevanema rahakotis ei haiguta auk) jõudmine on üsna närvesööv, siis kahe lapsega korraga ma selliseid osturetki enam ette võtta ei jaksa, sest poest-poodi sõitmisele, otsimisele, võrdlemisele, proovimisele ja valimisele kulub uskumatu aeg. nii et ühe lapsega ühel päeval paar tundi ja teise lapsega teisel päeval paar tundi.

seega pühapäeva õhtuks, kui lõpuks saunas käidud ja perele laud kaetud, tundsin, et nüüd on tubli olemisest selleks korraks küll ja võin ennast taaskord diivanil kerra tõmmata ja lihtsalt olla. kuuse ehtimine jääb järgmiseks päevaks. 

tänulik, kõigele vaatamata

haiguste laviin on meie pere üles leidnud ja ikka korralikult. esmalt ehmatas Piiga eelmise nädala alguses tavapärast koolinädala-alguse kiirtesti tehes positiivse tulemusega. no eksole, seda veel vaja... kuna temal vanuse tõttu ju vaktsiinikaitset veel ei ole, siis pole muidugi imestada, seega kiirelt laboritestile aeg ja järgmiseks hommikuks oli kinnitus käes. ega's midagi, 10 päeva karantiini, vahelduvalt distantsõpe, hübriidõpe ja iseseisev koduõpe. õnneks on Piiga ilma igasuguste haigustunnusteta ja peale vaadates kõige tervem laps maailmas. 

kolmapäeval lisandus haigete hulka KD, kes peale teist tundi kehva enesetunnet kurtis ja telefoni teel luba kojutulekuks palus. kuigi esmalt olin üsna kindel, et tegemist poja puhul tavapärse psühhosomaatilise 'haigusega' (no et kui õde kodus haige, siis kindlasti tema ka nakkuse külge saanud), mis koolist koju jõudes imetabaselt möödub, siis seekord tegin oma eeldamisega pojale liiga - järgmised 2 päeva oli tegemist üsna hädise noormehega. ilmselt olid süüdlaseks ohjeldamatult tarbitud mandariinid ja õues möllates üles korjatud külmetus.

siis astus tõbiste ridadesse ka Kallis Kaasa, kes selja paigast ära tõmbas ja nii õnnetult, et ei saanud istuda ega lamada ega ühest asendist teise liikuda. rästikumürgi-salv ja magnetvöö leevendasid olukorda küll pisut, aga mitte väga oluliselt.

ja nagu sellest veel vähe oleks, hakkas mu enda enesetunne nädalavahetusel kehvemaks minema ja esmaspäevaks jooksis nina nagu mahlakask. eile lisandus korralik köha ja kooriproovi seetõttu ei jõudnudki. kuna hommikul ei olnud sugugi sellist tunnet, et jõuaks päev läbi ekraani ees koosolekutel istuda, võtsin tänaseks tervisepäeva, et täitsa ametlikult haigusega võidelda. nüüd olengi terve päeva poolistuvas asendis diivanil lebotanud, köhahoogudega võidelnud ja aeg-ajalt Piigat juhendanud koolitööde tegemisel. loodan, et see päevaks aja maha võtmine on piisav, et organism jõuaks taastuda ja saaksin homme jälle rivis olla. muidu olen negatiivne, tänan muretsemast :)

ja vaatamata sellele haiguste hädaorule olen ometi tänulik. sest kõigist võimalikest hetkedest on praegu kõige mõistlikum kogu perega haige olla (kui haige olemiseks üldse saab mõistlikku aega olla). oleks see haiguste-ralli kuu aega varem toimunud, oleks meie reis ainult unistuseks jäänudki. õnneks ei läinud nii. Piiga saab kurja viiruse ilma vaevusteta läbi põetud ja seega mitmeks kuuks selles osas mured-hirmud maas. lisaks oli lastel just eelmisel nädalal ka trennidest väike sügispaus, seega ei jää tõbistel trennid käimata. Piiga sünnipäev ja pühadeaegsed esinemised kooriga ja jõulud on piisavalt kaugel, et selleks ajaks kõik haigused seljatada. ja isegi Kalli Kaasa suurõppus, kus tal haige seljaga oleks ikka väga karm olemine olnud, on alles järgmisel nädalavahetusel ning selleks ajaks ehk selgroolülid ka taas paika loksunud.

nii et olen tänulik. tänulik haiguste eest, mis saavad läbi põetud ja tänulik eesootavate tegemiste eest, mida tõved ei sega. ja tänulik on põhjust olla ka selle eest, et pühapäeval on juba esimene advent - piparkookide, jõululaulude ja kodu kaunistamisega. ehk saab isegi maa valgeks ❄ nagu eile korraks juba oli :)

puhkus!

nii ongi - puhkus nagu olema peab! eelkõige muidugi lõpuks teoks saanud päikesepuhkus kogu perega, mis tänaseks küll juba selja taga, aga mis oli super mõnus! ma ei uskunud veel ka Türgis lennukist välja astudes, et see päriselt ka õnnestus, sest võimalusi, miks ei oleks võinud õnnestuda, oli ju rohkem kui üks - keegi haigestub, piirangud karmistuvad, reisida ei lubata jne. õnneks midagi sellist ei toimunud ja saime vahetult enne laste sügisvaheaja algust soojamaareisi ette võtta. 

ja soe oli seal tõesti, võib isegi öelda, et soojem, kui ühelgi meie päikesereisil varem. juba kella 10st olime tavaliselt mere ääres peesitamas ja päikese käes oli temperatuur ikka püsivalt üle +30 kraadi. ja just seda me otsima olimegi läinud - soojus, päike, võimalus lebotada ja mitte midagi teha. 

no natukene ikka tegime ka - käisime lähedalasuvas rahvuspargis Göynük'i kanjonis, mis jättis vapustava mulje! kuigi piltide peal see isegi ei paista nii võimas, siis minul võttis ikka pea pööritama ja jala värisema, kui neid mägesid, järske kaljuseinu ja kõrgeid tippe enda ümber nägin. üliäge! 

lisaks uudistasime Kalli Kaasaga ka kohalikku elu-olu, nagu ikka kaugetele maadele sattudes teinud oleme ja ka see oli elamus omaette - väikesed majad, suured mandariinipuude aiad, lopsaka looduse kontrastide virr-varr. üldmulje Türgist on igaljuhul väga positiivne - soe, võrdlemisi puhas ja inimesed on sõbralikud, aga mitte pealetükkivad (võrreldes nt Egiptusega). sain taaskord kinnitust, et selliseks lastega koos perepuhkuseks soojal maal on kõik-hinnas pakett parim võimalik valik - süüa, snäkke, juua ja meelelahutust on kogu aeg ja igale maitsele ning pereema saab südametunnistuspiinadeta jalad seinale (loe: päevitustoolile) visata. väga rahul :) kõige selle juures tuleb muidugi öelda suured tänusõnad armsale emale, kes võttis vaevaks tulla meie koeravanakest ja kodumaja hoidma ning tänu kellele me üldse nädalaks ära sõita saime. aitäh Sulle!❤

nüüd siis juba pea nädalajagu päevi sügiseses Eestis tagasi ja õnneks oli mul oidu puhkust veidi pikemalt planeerida, et sellest väsitavast mittemidagitegemisest kuuma päikese all  ennast ikka kodus korralikult välja puhata :p õnneks on ka siinmail päris soe ja mõnus sügis, kuigi kalender näitab juba novembrikuud, nii et tagasitulek reaalsusesse ei olnud üleliia šokeeriv. ja eriti mõnus on minu jaoks see, et meie väike majake (mis tegelikult ei olegi enam niiväga väike) on peale uue katuse peale saamist kordades soojapidavam võrreldes varasemaga. minusuguse külmavarese jaoks on see ikka täiesti uskumatu, et november on käes, aga endiselt on meil kõik aknad vähemalt õhutus-asendis, kui mitte päris pärani lahti, õhksoojuspump ei pea 24/7 huugama ja ahju kütmise järel on toas korralik troopika. oi mulle meeldib, kui on soe! loodetavasti jätkub see mõnus toasoojus ka siis, kui õues reaalselt miinuskraadid, sest siiamaani on ju meie kodumaja alates sellest hetkest, kui välistemperatuur langeb allapoole -10 kraadi, keeldunud soe olemast, aga vähemalt praeguse põhjal pole põhjust kahelda, et sellel aastal tuleb talv teisiti :)

kuigi minul veel puhkus kestab, siis lastel algas sügisese vaheaja järel taaskord kooliaeg ja kuigi õppeaasta alguses kinnitati valitsuse poolt, et distantsõpet välditakse viimase võimaluseni, on reaalsus paraku see, et üle Eesti on mitmed koolid, sh ka Pärnu linna koolid nädala algusest kõik kaugõppel. nojah, mis siis ikka, hingame sügavalt sisse ja püüame rahu säilitada ja taaskord meelde tuletada, kuidas see elukorraldus käis. laste elu kergemaks tegemiseks küsisin seekord koolist kaks sülearvutit koju, et tehniline võimekus toetaks sujuvat õppekorraldust, sest mis siin salata - kodused läpakad on nii ajast ja arust, et nt KD tegi viimasel kaugõppe perioodil kõik tunnid telefoni abil (mis mõju silmadele, eksole?!?) ja Piiga oli tihtipeale tunni alguses pisarates, kui arvutis vajalik programm taaskord kokku jooksis. nüüd on vähemalt IT-osas kõik sujunud ja õnneks on meie lapsed nii tublid ja iseseisvad, et väga palju lapsevanemate sekkumist kodus õppimise ajal vaja ei ole. isegi sooja lõunasöögi teeb KD endale ja õele 15-minutilise vahetunni jooksul ise valmis - nii tubli!

ja mõned eriti ägedad super suurepärased uudised siia lõppu - kaks uut kodu, peagi kaks uut ilmakodanikku ja seega kümnekordsed vanavanemad! mul on kõigi asjaosaliste pärast nii hea meel😍

vahepausi ootuses

nädalajagu päevi veel ja siis ootab ees puhkus sooja päikese all! kogu pere loeb päevi ja hoiame hinge kinni, et keegi mingit sügisest külmetust või veelgi kurjemat viirust külge ei saaks, mis võiks eesootavale päikesereisile kriipsu peale tõmmata... lastele saab iga päev üle korratud, miks on oluline ühistranspordis maski kanda ja miks ei tasu hetkel niisama kaubanduskeskustest ringi kooserdada ja miks on mõistlik sõprade ja klassikaaslastega pigem õues kohtuda ja aega veeta. ohhjahh, keeruline on see pandeemia-aegses maailmas reisikõlbulik püsimine, aga loodame südamest, et seekord me siiski saame üheskoos ammu oodatud patareide-laadimise-reisi tehtud. pöidlad pihus!

õnneks on lastel kool veel toimimas ja massilisi nakatumisi nende koolis ei ole (kuigi linnas näiteks üks kool juba distantsõppel, kuna ligi pooled õpilastest ja paljud õpetajad karantiinis v isolatsioonis). ehk ikka õnnestub distantsõpet vältida ja saavad lapsed reaalselt õpetaja juhendamise ja klassikaaslastega koos õppeprogrammi omandada. et olukord väga hull ei ole (veel), näitab ilmselt seegi, et mõlemal lapsel sel' nädalal klassiõhtu plaanitud. kuigi püüame igasuguseid kontakte hetkel minimaalsena hoida (eks ikka reisiootuses), siis kuna koolikeskkonnas ja klassikaaslastega koos on nad nagunii igapäevaselt, pole põhjust seda meelelahutust neile keelata :)

ise lahutasime koos Kalli Kaasaga meelt nädalavahetusel Mohri aidas Oktooberfestil, kus koos kooriga lühikese etteaste tegime. oli meeleolukas nagu eelmiselgi aastal! äge ikka, kuidas meie dirigent oma mehega on suutnud vana aidahoone elama panna ja seal super-laheda olustiku tekitada. loodame, et Oktooberfest vol.3 ja vol.4 jne tulevad ka, sest ilmselgelt on sellist pidu ja tsirkust rahvale vaja :)

tsirkust saab hetkel ka muus kontekstis ehk siis KOV valimised on hooga käimas. Kallis Kaasa on taaskord valimiskarussellis kaasa pöörlemas, aga teeb seda väga rahulikult ja tasakaalukalt - mõned plakatid, mõned postitused sotsiaalmeedias, aga ei midagi pealetükkivat ega ukselt-uksele käimist või postkastide risustamist pastakate ja vali-mind-lendlehtedega. pühapäevaks on see trall siis selleks korraks läbi ja eks siis paistab, kas ja kes valituks osutuvad. meie valla osas loodan, et saavad jätkata samad tegijad ehk siis praeguse vallavanema valimisliit ja sugugi mitte ainult sellepärast, et Kallis Kaasagi nende ridadesse kuulub:) vaid kuna tegemist asjalike inimestega, kes niisama vahtu üles ei löö, vaid tegelikult ka valla eluolusse panustavad. edu neile!

töö juures on vahepealne kiire-kiire, mis suvise vaikelu järel justkui paisu tagant valla sai, selleks korraks vist jälle natuke läbi ja saab sellises mõnusas tegusas rütmis toimetada. aga õhus on ka ärevamaid noote ja eks lähikuudel selgub, missuguses suunas asutus praeguses kriisiolukorras edasi liigub. usun siiski, et olen suutnud oma kompetentsi ja kasulikkust pardal oldud kahe ja poole aastaga tõestada ning võimalikud kokkuhoiu-kärped minu jaoks rongilt mahaviskamist ei tähenda. elame-näeme ;)

kiire elu

kui peale kahte ja poolt aastat riigipõllul toimetamist on töötempo tänaseks jõudnud enam-vähem samale tasemele nagu oli KOVis tavalistel päevadel, siis vist võib öelda, et sisse-elamis periood on läbi :) aga tõesti on augusti lõpust alates selline tunne, et iga päev on palju ja veelgi rohkem teha ja niisama mõtete kogumiseks ei jää enam üldse aega. mis iseenesest on päris äge, sest töökoormus on suurenenud eelkõige selle tõttu, et mitu suurt arendust on reaalselt analüüsini jõudnud. see omakorda tähendab pikki analüüsikoosolekuid ja teemade läbivaidlemist, mis on tohutult silmi avardav ja uusi teadmisi andev. lisaks ka paar teenusedisaini projekti, milles ühes minu kanda disainiprotsessi juhtimine, mis ka täiesti uus ja põnev kogemus.

mis nii äge ei ole kõige selle uue ja põneva juures on asjaolu, et Kallis Kaasa puutus töö juures covid-positiivse kliendiga kokku ja sai vaatamata oma vaktsineeritusele ka endale viiruse külge. see omakorda tähendas tema isoleerimist sauna ja laste distantsõppele jäämist. mina kui vaktsineeritu ja negatiivse testitulemuse saanu võin samas (niivõrd-kuivõrd) normaalset elu jätkata. kui Kalli Kaasa tervis on õnneks juba taastumas ja sellega suurt muret ei ole, siis laste taaskordne jäämine kodusele distantsõppele on ootamatult närvesöövaks osutunud. võiks ju arvata, et kogemus on olemas ja süsteemid toimivad, siis paraku reaalsuses pilt nii roosiline ei ole. kuna praegu ei ole olukord eelmise kevadega võrreldav, sest enamus lapsi ju ikkagi koolis füüsiliselt kohas ja ainult mõned üksikud virtuaalselt koolitöös osalemas, siis tähendab see e-õppe keskkondades teistmoodi seadistusi ja sellega seoses ka uusi probleeme. näiteks selgus, et Piiga ei saa enam kooli distantsõppe-keskkonda sisse arvutis sisse logida ja seetõttu pidi ta tundides osalema läbi telefoni, kus vajalik rakendus õnneks siiski toimis. lapse silmadele see kindlasti hästi ei mõjunud, minu närvidele samuti mitte. oma tööasju olen septembrist alates vahelduseks suuresti kontoris toimetanud, kuna viin lapsed hommikul nagunii linna kooli ja siis liigun edasi kontorisse ning nüüd kodukontoris aruteludes osaleda, kui lapsed samal ajal oma distantsõppe teemadega abi vajavad ja segava faktorina taustal ka katuseremont toimub, on ikka pagana keeruline. no õnneks seda laste distantsõpet seekord ainult nädalajagu päevi, siis saab isolatsioonikohustus läbi ja lapsed kooli tagasi. jeeee!!! :)

katuseremont on õnneks ka kohe-kohe lõppemas ja juba on tunda, et meie väike majakene on hoopis soojem ja tuul ei puhu enam omatahtsi sisse-välja. lisaks näeb uus katus ikka oluliselt kenam välja, mis meie maja katusepinna suurust arvestades ei ole ka vähetähtis asjaolu.

nojah, kui nüüd siin must-valgel asju kirja panna, siis ega ju midagi väga hullu ei olegi - töö, pere, kodu suures pildis ju toimivad - aga sellegipoolest ei jõua oktoobri lõpus eesootavat perereisi päikese alla ära oodata. ehhhh, ainult neli nädalat veel ;) seniks naudin sügist ja ootan kannatamatult, millal Kallis Kaasa võib saunast tagasi meie seltsi kolida :)

ongi sügis käes

eile oli siis see päev, mis emotsionaalses mõtte suve lõpetab - 1. september ehk kooli algus. ja no kui lapsed juba koolis tagasi, siis on suvi põhimõtteliselt läbi, isegi kui ilmad veel päikeselised ja kalendri järgi sügise alguseni veel mõned nädalad aega. 

täiesti teadlikult jätsin sel' aastal kogu koolialgusega seotud toimetamise augustikuu viimastele päevadele, et mitte liiga varakult koolistressiga ennast kiusama hakata ja see oli väga õige otsus. kuna lapsed juba piisavalt suured ja kooliaasta algus üleliia elevust enam ei tekita, siis ei tundnud keegi puudust sellest, et juba augusti alguses hakata vihikuid-pliiatseid kokku ostma või poodides sobivaid spordijalatseid jahtima. sain kinnitust, et ei juhtu mitte midagi, kui koolitarvete ostlemisega alles 30.augustil algust teha - täna, esimese tegeliku koolipäeva alguseks, olid mõlemal lapsed vihikud-õpikud kotis, pinal vajaliku varustusega täidetud ja riided-jalatsid nii kooli minemiseks, koolis olemiseks kui trennis osalemiseks olemas. 

eks paistab, kuidas see kooliaasta nüüd kulgema hakkab ja kui pikalt lapsed füüsiliselt koolis kohal saavad käia, aga loodan südamest, et kuna selle uue viirusega koos elamist on olnud tänaseks võimalik juba nii kaua harjutada, siis totaalselt distants-õpet enam rakendama ei pea ja lapsed saavad reaalselt õpetajate-klassikaaslastega suhelda ja igapäevaselt kodunt välja.

hetkel olekski koduseinte vahel õppimise korraldamine pisut keeruline, sest lõpuks sai alguse meie maja katusevahetamine! 

mis tähendab seda, et toad on taaskord tolmu täis ja ehitusmüra summutab kohati iseenda mõtteidki. no õnneks kestab seekordne tööde periood oluliselt vähem, võrreldes laste tubade ehitamisega ja paari nädalaga peaks meie kodul uus katus peal olema, mis märgatavalt soojapidavam ja ka silmale kenam vaadata. ehitaja viskas nalja, et arvestades seda, milline soojustus vana eterniidi all enne oli (või õigem oleks öelda, mida seal ei olnud) ja mismoodi nüüd katus tehtud saab, ei ole sel' talvel kütta vajagi. oleks päris mõnus vaheldus meie majakese senist loomulikku tuulutusvõimet arvestades :)

suvistest tegemistest ka veidi, mis tänaseks siis juba selja taha jäänud. kolm suurt märksõna - suvepäevad, Rooma ja Ida-Eesti.

tööandja suvepäevad jäid eelmisel aastal pandeemia ja piirangute tõttu ära, mistõttu oli tunda, et inimeste ootus seekordsete suvepäevade osas oli kuidagi eriti üleskruvitud. ürituse korraldajaks on igal aastal erinev osakond ja kuna sellel aastal korraldamise järg meie osakonna kätte jõudis, arvas osakonna juhataja mingil põhjusel, et just mina võiks olla see, kes peakorraldaja vastutuse enda õlgadele saab. ühelt poolt ju justkui positiivne, et järelikult minu suhtes on usaldus ja hinnatakse minu teadmisi-kogemusi, aga teiselt poolt ikka paganama suur tükk hammustada. on ju meil töötajaid kokku üle 600 ja kuigi osalejaid tavaliselt 1/3 ringis olnud, siis seegi on piisavalt suur hulk inimesi, kelle ootustele ja soovidele vastamiseks tuleb korralikult vaeva näha. lisaks tiksus iseendal koguaeg kuklas see teadmine, et tegelikult olen ju alles nö uus tulija ja kui nüüd selle ülesandega põrun, siis oleks ikka jama küll ...

nojah, aga kuna ülesanne oli saadud ja ära tuli teha, siis kaasasin mõned head kolleegid korraldustiimi ja alguse said kümned kohtumised ja arutelud sisu ja vormi ja teostuse ja saja muu olulise detaili üle, et üritus õnnestuks. ja et väljakutse ikka maksimaalne oleks, tuli loetud päevad enne suvepäevade toimumist valitsuse korraldus, et väliüritustel võib ilma piiranguteta osaleda kuni 100 inimest. meil oli osalejate nimekirjas selleks ajaks ca 300 töötajat... huuuhhh, kiired kriisikoosolekud juhtkonnaga, otsused piirangute rakendamise kohta, kogu majutuse, toitlustuse ja transpordi ümber korraldamine, kuna kümned inimesed pidid osalemisest loobuma jne jne jne. 

ma polegi enne vist sellise (positiivse?) stressiga kokku puutunud, et lõpuks ei saanud öösiti enam magada ja söök ei tulnud ka rohkem meelde, kui ehk korra päevas midagi ampsata, aga tehtud need suvepäevad said. osalejaid oli lõpuks üle 200, kõik mahtusid magama, süüa jagus, peaesineja oli lihtsalt super (Trad.Attack.!)...

...ettevalmistatud programm äge ja isegi ilm, mis sugugi enam südasuvine ei olnud, tegi niipalju koostööd, et tegevused, mis olid plaanitud õues, said tehtud ja isegi päikesepaistes ning mingil hetkel ladistanud paduvihm otseselt midagi ära ei rikkunud ja plaane päris segi ei pööranud. usun, et võin enda üle päris uhke olla, et kogu selle korraldamise ja haldamisega hakkama sain ja pole vist ka liialdamine, kui öelda, et hästi hakkama sain :) osalejatelt saadud tagasiside on valdavalt positiivne (mõned kriitilised märkused ikka, aga eks see käib asja juurde) ja juhtkond lõpp-tulemusega rahul (ka peadirektor ise ei pidanud paljuks isiklikult tänada). õnneks ei pea meie osakond järgmised 9 aastat suvepäevade korraldamist enda kandma võtta, sest niipea ei tahaks küll millegi sama mastaapsega rinda pista.

õnneks oli võimalus kohe peale suvepäevade "hullumaja" totaalselt aeg maha võtta ja Kalli Kaasaga pikk nädalavahetus Roomas veeta. see oli imeline! 

võimalus nii pika aja järel taaskord koduvabariigist välja saada, pisut teises kultuuris ja kliimas olla, koosolemist nautida ja lihtsalt kulgeda. natuke oli see lühike väljasõit ka nö järgi proovimiseks, kuidas selles uues olukorras üldse reisida on ja kas maksab sügisel koos lastega ühist päikesereisi plaanima hakata ja saadud kogemuse pealt võib plaanida küll (kui olukord praegusega sarnane püsib). jah, lennukis ja avalikes siseruumides on maskikohustus ning erinevaid tõendeid-kinnitusi nii terviseseisundi kui varasemate liikumiste kohta tuleb täiendavalt esitada, aga see on väike hind selle eest, et ikkagi saab reisida! ja no Rooma on lihtsalt uskumatu pärl igale ajaloo- ja kultuurihuvilisele ja isegi kui väga huviline ei ole, siis kogu sealne arhitektuur ja vaatamisväärsuste mastaapsus võtab kohati täiesti hinge kinni. üliäge elamus!

no ja kui juba reisipisik sees, siis vahetult enne kooliaasta algust võtsime koos lastega ette reisi peaaegu-välismaale ehk et veetsime kaks päeva Ida-Eestis. kuigi riigipiiri mõttes välismaale ei jõudnud, siis Venemaale sai sõna otseses mõttes pilk peale visatud ja Sillamäel ringi jalutades oli küll tunne, nagu oleks mingisse teise reaalsusesse sattunud, mis ei saa kuidagi Eestis asuda. 

laste jaoks oli peamine muidugi Kiviõli Seikluskeskuse külastamine, kus jätkus tegevust tundideks, aga kindlasti oli põnev ka jalutuskäik Narva jõepromenaadil, kust sai sõna otseses mõttes korraga nii Eestit kui Venemaad näha. Sillamäe linn ja Kuremäe klooster oma kardinaalselt erineva visuaalse olemusega suutsid lisaks meile Kalli Kaasaga ehk ka lapsi üllatada ja kuhugi mälusoppi meelde jääda. 

kuna sellel suvel lastega koos liiga palju just ette pole võtta saanud, siis oli see kindlasti oluline nii meie kui nende jaoks, et kõik koos ühiselt aega veetsime. sest paratamatult on käes see aeg, kui teismeiga uksest sisse murrab ja koostegemised tunduvad vahvad ainult lapsevanema vaatenurgast :p ise loodan, et ehk oleme suutnud oma lapsi ikka niimoodi kasvatada, et kodu ja lapsevanemad ei muutu järgmise 6-7 aasta jooksul kõige nõmedamaks faktoriks maamuna peal ning iseenda ja maailma avastamise valu julgetakse vajadusel ka vanematega jagada, aga jah - juba on tunda, et järgmistel aastatel võib nii mõnigi keeruline hetk ees oodata :)

suvisuvisuvi

kuidagi ootamatult on tervelt kaks kuud vahepeal mööda saanud?!? 

nojah, vahepeal on lastel kooliaasta lõppenud ja suur suvi saabunud! seekord oli see kooliaasta lõpp lapsevanematele vist isegi suurem kergendus kui lastele endile, sest distants- ja hübriidõppest pääsemine on ikka hea tunne küll. sellel puhul sõitsime sõbrannade S. ja I.-ga nädalavahetuseks Haapsallu, et nautida väljateenitud puhkust kuurordis. oli tõesti mõnus - lihtsalt olla ja kulgeda ja naerda ja jalutada ja kontserdil käia ja spaatada ja kokteile limpsida. me vist ei olegi varem niimoodi kolmekesi puhkamas käinud ja oli ka viimane aeg selline rutiinist väljalülitamine ette võtta.

Hapsal Dietrich

suvemull :)

promenaadil

kaasa said pakitud ainult kleidid!

juba jaanipäevast alates (või isegi varasemast?) kestab korralik troopiline kuumus, päeval ikka üle +30 kraadi, öised temperatuurid enamasti +20 ja isegi rohkem. üliäge! astud õue ja saad sõna otseses mõttes kuumusega vastu pead :) kui väljakannatamatult palavaks läheb (või no mis läheb - kogu aeg on), siis koduõue bassein ja tubades surisevad ventilaatorid pakuvad natuke leevendust. mulle täiega meeldib! õnneks meie koduõu on piisavalt niiskel mullal, nii et kuskilt midagi ei kõrbe ja aed lokkab kogu oma hiilguses. ka kaevus jagub piisavalt vett (veel), et Kallis Kaasa saaks igaõhtuselt lille-kastmis-tiiru teha ja igapäevaselt saaks vähemalt paar korda saunas dušši all ennast jahutamas-värskendamas käia.

rododendron on uue kasvukoha omaks võtnud ja õitses imeliselt

lõunapaus kodukontoris, 15 minutit ;)

vaarikasaak on enneolematu

Kalli Kaasa elurikkuse muru - päriselt veel ilusam kui pildil

lapsed naudivad suvevaheaega - Piiga juba teist tiiru lõunaosariikides Ama-Asa juures, KD liitus ka eelmise nädala lõpus. enne seda täitis poisi päevi suuresti jalgpall - nii trennid kui võistlused, seda nii Eesti meistrivõistluste U13 grupis kui juuli esimesel nädalavahetusel Pärnu SummerCup'i turniiril. kogu see mängudele kaasaelamine on lapsevanema mätta otsast olnud super lahe uus kogemus. pole ju meie lapsed varem sellisel kujul võistlustel osalenud, kuigi mõlemad spordiklassis ja treeningud iganädalane rutiin. nojah, nüüd on siis saadud KDile kaasa elada nii Pärnus kui Tallinnas kui Haapsalus (EMV mängud üle nädala vaheldumisi Pärnus ja mujal Eestis), motiveeritud noort pallurit kaotuste järel ja tuntud rõõmu võitude korral. kirsina tordil on kutt kahes viimases mängus ka ise värava löönud ja see on eriti super! :)

EMV mäng Haapsalus

koos Kalli Kaasaga oleme ka suvepealinna suvisest melust osa saanud - nii Gildipäevadel Mohri Aidas vaid paariks õhtuks loodud kõrtsus supermõnusat olemist nautinud kui koos kooriga sealsamas oma kallist dirigenti sünnipäeval paari lauluga üllatanud, millele poolde öösse kestnud mõnus jämmimine järgnes. lisaks käisime Kalli Kaasaga Tõstamaal Puuluubi kontserdil - on ikka lahedad tegelased ja Tõstamaa laululava väga vahva kontserdipaik. koos sõbrannadega kuulasime eelmisel nädalal Rannapargis piknikku pidades Ammende aias esinenud Dagöt ja eile õhtul jõudsin Ranna kõlakotta Pärnu suvemuusika kontserti kuulama. suvi on melu ja elu on pidu:)

Mohri Ait

Ranna Kõlakojas Jaak Lutsoja ja Kersti Ala-Murr

Puuluup Tõstamaa laululaval

töisel rindel ootab kohe-kohe ees kaks nädalat puhkust, aga enne on olnud äge ja tegus aeg, sest olen oma SKAs töötamise ja STARi arendustega tegelemise ajal jõudnud nüüd esimese arendustööni, mis minu vastutada, koos kolleegiga nullist ette valmistatud, arendusprotsessis igal sammul kaasas oldud, koos kasutajatega testitud, vigu raporteeritud ja parendusettepanekuid tehtud. ülilahe uus kogemus! kuigi selle konkreetse töö puhul oli tegemist kõigest väikearendusega, siis eesootavate suurprojektide valguses väga vajalik kogemus, et juba septembris olla valmis sarnasteks sammudeks juba hoopis suuremas mastaabis. hea on tunda, et minu teadmisi hinnatakse ja et minu panus on oluline.

ja kõige ägedam uudis päris lõppu - Kallis Kaasa on nüüd hr Magister! magistriõpingud said punkti ja uhke paber lõpuaktusel auga vastu võetud :)

tervitus emale 🌼

kuna kallid vanemad ei jõudnud sel' nädalavahetusel meie aeda kevadõite ilu nautima, siis siin väike videotervitus eelkõige emale - väimehe loodud imeline tulbi- ja nartsissipeenar!

(kusjuures u 6-7 sorti ei ole veel õitsema hakanudki, nii et läheb veel ilusamaks :)

PS. Lisapilt nädal hilisemast - veel lopsakam!

nii ilus on

peale pikka talve ja vaikselt tärkavat kevadet on maikuu alati nagu tervitus lõunamaalt - rohelus ja õied ja linnulaul! eriti veel, kui nädalapäevadeks jõuab kohale tõeline suvesoe, väljas on +25 ja päike särab ilma ja inimeste rõõmuks :)

koduaeda kaunistavad värvilised amplid, millest viimane lisandus emadepäeval - nagu meie peres traditsiooniks on saanud ning värvilisi õisi jagub ka peenardele. pirn ja murelid on juba õide puhkenud ning Kalli Kaasa eelmise sügise suurprojekt - kahetasandiline tulbi- ja nartsissipeenar - on kohe-kohe oma täisilu saavutamas. niipalju õiteilu nagu maikuus ei ole meie aias vist küll ühelgi muul ajal. küll on hea, et kodukontori saab lihtsa vaevaga õue ümber kolida, sest sellisel ajal oleks lihtsalt patt nelja seina vahel istuda.

Kalli Kaasa imeline peenar!

lapsed toimetavad viimaseid nädalaid koolirindel ja on kogu muutunud koolikorraldust arvestades väga tublid. uuest nädalast on kõik klassid taas kontaktõppel, seega saab ka KD veel enne õppeaasta lõppu "päris"-kooli tagasi. mu meelest on see küll asjatu solgutamine ja suurendab ju ka viiruse leviku riski, aga eks paljude õpilaste jaoks on see õpetajaga silmast-silma kontakt ikka hädavajalik ja küllap see koolide avamine otsustajate poolt igast küljest hoolega läbi mõeldud.

Kallis Kaasa pingutab viimaseid päevi oma magistritöö lõpetamiseks ja on lihtsalt super tubli. mul on hea meel, et olen saanud natukene teda selle kõige juures aidata, sest kõrvalt vaadates näib, et ma ise küll sellise töö ja pere kõrvalt õppimisega toime ei tuleks. aga no mul ongi ju maailma kõige parem ja tublim mees ja juuni alguseks on meil kodus ilmselt uhke ja rahulolev Härra Magister - äge!

jah, mees on tubli ja lapsed on tublid, aga kogu selle pika koroona-aasta peale tunnen, et ma ise olen vist pisut väsinud ja pidevast kodus istumisest kuidagi "närtsinud"... niiväga tahaks midagi muud, kuigi ma ei oska isegi sõnastada, mis see muu on. õnneks praegune ilm ja soojus ja õiteilu leevendab seda väsimust pisut ja tänu suvistele oludele olen saanud ka paaril vabaõhu-koosviibimisel käia ja inimestega päriselt kohtuda ja suhelda, millest ikka täiega puudust tunnen, aga ikkagi tahaks nagu midagi veel ... no ei oska inimene rahul olla sellega, mis olemas :)

puhkus lõunas

11 päeva puhkust on möödas ja selle võib kokku võtta ühe sõnaga - SUUREPÄRANE!

veetsime laste kevadise koolivaheaja ja seega ka suurema osa minu puhkusest lõunaosariikides, mis oli väga õige valik, sest päevad kulgesid tavarutiinist hoopis teises rütmis ja sai päriselt puhata. kuigi päevad olid toimetamist täis, siis tundsin ometi, et jagus aega ka lihtsalt olemiseks ja akude laadimiseks - märkasin looduses erinevaid värve ja hetki, nautisin iga keharakuga kevade lõhnu ja päevade kulgemist. lugesin puhkuse ajal läbi 4! raamatut, mida on rohkem, kui viimaste aastate peale kokku ja see oli nii mõnus :)

ilm oli kogu nädala tõeliselt kevadine ja soe ning see andis võimalus palju looduses olla ja värskes õhus liikuda. olin endamisi mõelnud, et võiks koos lastega iga päev mingi aktiivse liikumise ette võtta - metsarajal või rabas või lihtsalt õues toimetades - ja suutsin selle plaani ka ellu viia. käidud sai nii Taevaskojas kui Ööbikuorus, nii Meenikunno rabas kui Orupedastiku discgolfi rajal. lisaks veel talgupäev õekese maamajas, mis nad sügisel ostsid ja kus kevadisi õuetöid jagus terveks päevaks. veel enne, kui nädala lõpus ilmad vihmaseks ja jahedaks pöörasid, jõudsime lastega käia ka Tilleoru matkarajal, nii et aktiivset puhkust oli tervelt kuus päeva jutti. lihtsalt mõnus!

no ja lisaks puhkusele oli vahepeal ka see hetk, kui taas aasta vanemaks sain. kui eelmisel aastal oli kuidagi kahju ja nukker, et maailm oli "lukus" ja sünnipäeva pidada ei saanud, siis sel' aastal tundus kuidagi tavapärane ja isegi mõnusalt rahulik, et kedagi külla ei kutsu ja uue eluaasta saabumist eraldi ei tähista. erinevatele piirangutele vaatamata sain oma sünnipäeva tegelikult isegi 2x tähistada - esmalt sünnipäevahommikul koos vanemate ja lastega oma lapsepõlvekodus (koogi tegin ise eelmisel õhtul valmis :)

...ning lõuna ajal tagasi koju jõudes koos Kalli Kaasa ja lastega veel üks kord - õhupallidega kaunistatud toas ja rikkalikult kaetud laua taga. eriti meeldis mulle Kalli Kaasa poolt küünaldega kaunistatud sünnipäevatort ;)

olen õnnelik ja eluga rahul :)