kokkuvõte

lapsed on arsti poolt terveks tunnistatud (kuigi köha-nohu pole veel päriselt taandunud), vahepeal taas maha sadanud lumi ja lörts on sulanud ning väljas särab päike, töörindel on olulised otsused selleks hetkeks tehtud ja korraks mõnusalt rahulik, Kallis Kaasa tegi nädalavahetusel algust rohe-hooajaga ja tubane potipõllundus idaneb jõudsalt ning mis kõige mõnusam - sel' ja järgmisel nädalal on meie pere jaoks ainult 4 tööpäeva, sest kohe-kohe ootab ees meie minipuhkus Kalli Kaasaga lõuna-eesti spa-s ja järgmisel nädalal traditsiooniline munadepühadeaegne sinililleretk koos suure perega (ei jõua ära oodata, et üle hulga aja taas vanematekodus ema-isa ja õdede-vennaga kokku saada).


olen õnnelik!

tegusalt

reedel oli minu esimene suure lava debüüt - muusikaline kontsert-etendus "Oliver Twisti" ainetel. kaks etendust kontserdimaja laval, Pärnu linnaorkestri saatel, publik saalis püstiseistes aplodeerimas. võimas oli!

õhtu oleks võinud olla 100% suurepärane, aga päevase etenduse ajal, mida Kallis Kaasa koos lastega vaatama tuli, tõusis Piigal palavik. oehhhh.... õnneks vist piirdub asi ühe ööpäevaga, sest täna pole palavik kimbutanud ja ehk saab paari päevaga sellest haigusest üle.

oli tõeliselt kahju, et Piiga pidi täna toas istuma, sest õues oli imeline kevadilm - +10, kerge tuuleke, päike säramas! kuna Kaasa oli nõus tõbise lapsega toas olema, võtsin ette kevadise aiariisumise (millele eelnes koeraomaniku "kevadrõõm" e. "miinivälja" koristamine). neli tundi hoogsat riisumist ja hoov näeb hoopis värskem ja kevadisem välja. lisaks kasutasin ilusat ilma pesu kuivatamiseks ja kolm masinatäit pesu said värske kevadlõhna juurde. olin isegi nii tubli, et kogu pesulaar sai ka kappi ära pandud. lisaks sai juba eile ka vann korralikult läikima küüritud ja tavapärane koristus-tiir tehtud. selg on kange, käed ilmselt homme ei liigu, aga tunne on hea :)

õnneks ootab kohe-kohe ees lõõgastav saun, mis kanged kondid ehk vähe pehmemaks muudab. kui vaid homme ei peaks tööle minema...

kel' on laulud laulda

vahepealne aeg on möödunud peamiselt haiguste tähe all - kui mina enam-vähem jalule sain, murdis tõbi Piiga maha ja seda koguni kaks raksu järgemööda. vahepeal oli ka Kallis Kaasa paar nädalat suht' kahtlane - kõrget palavikku küll ei tulnud (nagu see põhiline sümptom seekordse haiguste-laviini juures oli), aga kehv enesetunne ja köha-nohu segasid ikka korralikult. ainult poja oli seekord tubli ja pääses. õnneks tundub, et selleks korraks on haigustejama möödas, väljas ilmad järjest kevadisemad ja ma väga loodan, et talviste külmetustega lõpp.


vahepeal oli ka naistepäev - suure sületäie Kalli Kaasa ja poja poolt kingitud tulpidega mulle ja Piigale ning laual aurava vaagnatäie Kaasa küpsetatud pannkookidega vahukoore ja maasikatega. armas! olen väga õnnelik naine. ja seda üldse mitte ainult naistepäevahommikul, vaid tegelikult ka - kogu aeg. nagu emagi ütles - Sul on nii hea mees, nii on ju lihtne hea naine olla. kuldsed sõnad.


aga nüüd selle nädalal kõige tähtsamast - reedel etendub kontserdimajas muusikaline kontsertetendus "Oliver", kus kammerkoor ka kaasa teeb. tervelt kolm muusikalist etteastet kahevaatuselises etenduses - minu esimene suure lava kogemus, kui nüüd suurustleda :) eile õhtul oli esimene proov kontserdimaja laval koos linnaorkestriga, täna on jälle proov, seekord kostüümides ja liikumiste harjutamisega, neljapäeva õhtul ootab ees läbimäng ja reedel siis kaks kontserti (üks päeval, kuhu Kaasa ja lapsed ka vaatama tulevad ning teine õhtul). nii nii põnev!


kui mitte kunagi varem pole sellise asjaga kokku puutunud, siis on täiega huvitav - lavastaja töömaneer, liikumisjuht väikeseid poisse juhendamas, orkester lavaaugust kõlamas, lavatagune sigin-sagin, kostüümide otsimine ja kokku kombineerimine, kutseline näitleja koos meiesuguste asjaarmastajatega proovi tegemas ... kuigi eileõhtuses proovis, kui etenduseni jäid vaid napid loetud päevad, selgus, et orkestril ei olegi veel ühe loo nooti ja mingid lood tulevad hoopis teises helistikus, kui meie kooriga harjutanud oleme ja kui üks põhitegelastest avastas, et lõpustseeni teksti pole tema veel näinudki... siis ikkagi on kogu see virr-varr nii ütlemata põnev ja kindlasti saavad reedesed etendused olema suurepärased. 19. sajandi Londoni linnaproua stiilis pikk seelik ja pitsiga tanu (minu enda kümne väikese usina näpuga meisterdatud!) ripuvad kabinetinurgas riidepuul ja ootavad lavale pääsu - nagu minagi :)