juba siis, kui poja lasteaeda harjutamine algas ja telefoni sai sisestatud rühma kontaktnumber, kaasnes sellega täiesti ebaratsionaalne hirm - hirm näha keset päeva telefoni ekraanil lasteaia numbrit ja mõelda, et nüüd on lapsega midagi juhtunud... kui välja arvata esimesed harjutamise nädalad lasteaias, mil' poja rühma jäädes ainult hüsteeriliselt röökis ja kõne lasteaiast oli praktiliselt igapäevane nähtus, ei ole see hirm tegelikkuseks saanud. kuni eilseni.
igaesmaspäevaselt istungilt tulles mobiili kontrollides nägin vastamata kõnet. lasteaialt. kummalisel kombel ei osanudki kohe nagu midagi karta, kuigi just selline kõne oleks ilmselt üks minu hirmu-unenägude teema. tagasi helistades selgus, et asjalood on justnimelt üsna hirmutavad. poja oli keeldunud hommikuringis osalemast, mingil hetkel mängunurgas põrandale kerra ennast tõmmanud, nutma hakanud ja kõhuvalu kurtnud, ise sealjuures näost täiesti valge olnud ja külma higiga kaetud. ei ole just kirjeldus, mida kontorilaua taga istudes oma lapse kohta kuulda tahaks.
oli lihtsalt vedamine, et eilseks ei olnud peale istungit ühtegi kohtumist/nõupidamist kokku lepitud ja sain kohe lasteaeda lapsele järgi sõita. ja kohapeal avanev pilt oli üsna ootamatu - positiivses mõttes. laps mängis rahulikult, näost rõõsa ja olemiselt rõõmus. huuhhhh, milline kergendus, kuna olin juba valmis, et haaran rühmast lapse ja kiman kohe emo-sse. kuulasin veel õpetaja kirjeldust hommikustest sündmustest, leppisime kokku, et jälgin terve päeva poissi ja kui midagi rohkem ei toimu, siis tuleb poja järgmisel päeval taas lasteaeda.
päev kodus möödus absoluutselt normaalselt - kutt nautis kvaliteetaega koos emmega, seletas oma tähtsaid mõtteid, magas korralikult lõunaund ja oli igati rõõmus ja rahulolev 3-aastane. õnneks ei olnud tööasju väga palju toimetada, kõik vajalik sai ka kodus arvuti ja telefoni teel tehtud ja seega oli mul täiesti ootamatu (pool)vaba päev. eks me siis nautisime pojaga koos :)
tegelikult teevad sellised ootamatud terviserikked väga murelikuks. laps ei lähe ju niisama lambist näost valgeks ja ei kurda põrandal maas kõhuvalu - mis see siis oli? jah, praegu on vist mingi kõhuviirus liikvel ja võib-olla avaldus see KD-l just sellisel kummalisel moel, aga kahtlus jääb ikkagi... Perearsti poole pöördumisel ei näe ma praegu mõtet, sest tagantjärgi ju ei fikseeri, mis seisundis laps parasjagu oli ja kui mingeid muid kaebusi ei ole, mida see arstki siis tuvastada või leida saab. eriti veel arvestades meie poja vastumeelsust igasuguste arstide juures käimise suhtes, pole mingit mõtet niisama sinna draamat tegema minna. eks tuleb lihtsalt ise poissi jälgida ja kui mingeid kummalisi hädasid veel peaks ilmnema, eks siis vaatama, mis ja kuidas.
ja reedel läheme igaks juhuks kõrvaarstile kontrolli, sest mulle tundub, et KD ei kuule piisavalt hästi. vahetult enne 2-aastaseks saamist sai sellises kontrollis käidud ja see vastupanu-kisa, mis poja kõrist siis kostus, on mul veel praegugi meeles, aga loodame, et seekord läheb rahulikumalt. mingil hetkel võiks ju laps arstidest ka hästi arvama hakata :)
No comments:
Post a Comment