sügis saab läbi...

pühapäeval on esimene advent. algab valgete pühade, piparkoogilõhna, kingituste ja kallitega koosolemise ootamise aeg. ja mul ei ole veel mingit jõuluootuse tunnet!

väljas on endiselt soe sügis ja see meeldib mulle väga. tuba on soe, elektriarved meeldivalt mõistlikud, kuur praktiliselt puid täis ja ei mingit igatsust külma ja lume järgi. ma tõesti ei saa aru inimestest, kes juba paar nädalat õhkavad, et võiks juba lumi maha tulla ja võiks juba maa valge olla.... no mis mõttes?!? ammu ei ole nii mõnusat sügist olnud ja ma tahaks küll, et see kestaks veel ja veel. no hea küll, 20. detsembrist kuni 06. jaanuarini võiks olla natuke lund, nii umbes -5 kraadi külma ja see oleks ka kõik. ei ole minust talveinimest, ei ole.

aga mingitpidi jõudis jõulu"hullus" siiski ka minust kinni saada. nimelt nägin netis sellist pilti:

... ja teadsin kohe, et minu kallis pisike Piiga peab selle beebi kingiks saama! asja teeb komplitseerituks fakt, et tegelikult olid meil Piigale jõulukingid juba ostetud ja kuna pildil oleva nuku puhul on tegemist eheda käsitööga (vt täpsemalt siit), siis ei ole see niisama odav lõbu, et ahhh, ostame ikkagi... aga mis see luges, kui mina olin otsustanud, et selle nuku me võtame! ehk saab sellest hoopis Piigale sünnipäevakink? (kuigi ka see oli meil tegelikult juba varem varutud...)

nii et kuigi olen püüdnud igasuguseid impulsiivseid kingioste vältida, kõik varakult ja põhjalikult läbi mõelda ja mitte viimasel hetkel tühja-tähja kingiks kokku osta, siis nagu näha teeb elu mõnikord siiski omad korrektiivid... aga mul on hea meel, et see pilt mind üles leidis ja see kaisu-beebi just meie Piiga kaissu jõuab.

aga jõuluteemadelt nüüd tänasesse sügispäeva tagasi. tööl hakkab küll iga mööduva nädalaga järjest rohkem aastalõpu meeleolude suunas minema. jõulupreemiad allasutustele (kahjuks vist küll mitte minu osakonna töötajatele), esmakordselt ühise aastalõpu-koosistumise korraldamine kõigile valdkonna töötajatele, traditsiooniline osakonna koolitus-väljasõit (sedapuhku Saaremaale), eelarveridade ülevaatamine ja kokkuvõtete tegemine. iseenesest on mul ju veel rohkem kui 20 päeva puhkust selle aasta eest saada, aga no mitte kuidagi ei leia selle viimase kuu aja sees enam sellist aega, et kasvõi nädalakene töölt eemal olla. üks keeruline personaliküsimus on nagunii õhus ja ootab lõplikku otsust ja no ei oleks minu hinnangul kena jätta see supp oma asendaja helpida ja ise rahulikult puhkama minna. eks siis saab need kasutamata puhkusepäevad uuel aastal välja võetud.

nädalavahetus oli traditsiooniliselt mõnus. ma lihtsalt armastan oma perekonda - meest ja lapsi ja koera ka ja võimalust koos nendega olla! kuigi suurema osa laupäevast võttis sõit pealinna Kalli Kaasa onupoja sünnipäevale, oli seegi mõnes mõtte nagu perega olemine - suurema perega, sest kohal olid Tallinna-Ama ja tädi G. oma perega ja Paide-kandi sugulased. laud oli küllusliku suupistevaliku all lookas, lastel oli lusti laialt ja üks väga mõnus olemine kujunes.

pühapäev oli oma pere päev. hommikul pannkoogid, siis eelmisel õhtul issi poolt lubatud peitusemäng lastega - oli see vast lõbus trall! seejärel lapsed õue mürgeldama, mina sain veidi koristada, Kallis Kaasa käis metsas kuuseoksi toomas taimede katmiseks. õhtupoolikul olime vist rohkem kui tunnikese kõik koos lastetoas, mina peamiselt vaatleja ja korralekutsuja rollis, kui mäng väga ülemeelikuks läks, lapsed ja issi täiega koosmängimist nautimas. lihtsalt hea. õhtuks olid pisikesed põngerjad muidugi piisavalt väsinud, et veidi ka nutujoru lasta, aga ikkagi oli üks tore päev. taaskord!

suurepärane nädalavahetus

viimasel ajal on kuidagi nii juhtunud, et päris mitu nädalavahetust jutti pole sellist päris kodust ja oma pere seltsis nädalavahetust olnudki. küll on Kallis Kaasa metsas õppusel olnud, küll on sõitmisi mööda erinevaid sugulaste sünnipäevi.

seekord olime üle pika aja kodused ning ise oma aja ja tegemiste peremehed. tõsi, Kallis Kaasa pidi laupäeva hommikust paar-kolm tundi panustama ka KL-i rühma varustuse korrastamise üritusse, aga see oli üsna lühike aeg (võrreldes nt kaks ööpäeva kestvate metsa-õppustega), nii et põhimõtteliselt saan nädalavahetust siiski perekeskseks pidada.

peale laupäevast hommikusööki, kui Kallis Kaasa oli oma KL-i üritusele läinud, panin lapsed riidesse ja suunasin õue mängima, et saaksin rahulikult maja koristada. hakkasin mõtlema, et tegelikult polegi lapsed päris iseseisvalt veel koduões mänginud, sest olen neid ikka liiga väikeseks pidanud, et päris omapäi õue toimetama lasta. eile aga otsustasin, et no kus siis veel, kui mitte koduões, mis tuttav ja turvaline ja nii nad siis iseseisvust harjutama suundusid. said hakkama küll, isegi väga hästi ja poolteist tundi möödusid lennates. mina sain elamise ära koristada ja lapsed oskasid isegi üsna tühjas ja sügiskõledas hoovis endale põnevat tegemist leida (nt mängulõkke ehitada ja koerale ajujahti pidada :)

lisaks koristamisele sain ka kaks masinatäit pesu pestud ja kuivama pandud ning kui lõuna söödud ja ka Kallis Kaasa koju jõudnud, tekkis järgmiseks mõte linna jalutama minna. lastel ei olnud loomulikult sellise väljavaate vastu midagi ja järgmised paar tundi möödusid rannapromenaadil jalutades, ranna mänguväljakul aega veetes (lapsed turnimas ja meie neid turvamas) ja rannapargis uudistades. sinna otsa veel kaubanduse külastamine ja koju jõudsime alles pilkases õhtupimeduses. siis selgus, et Kalli Kaasa sõber R. on külla tulemas ja tegus päev jätkus. mingil hetkel suunasin väsinud lapsed voodisse, kes vajusid unedemaale niipea, kui pea patja puutus ja meie endi jaoks lõppes laupäev u südaöö paiku.

tänane pühapäev algas traditsioonilise pannkoogihommikuga, mille järel lapsed jälle õue mängima läksid. tuleb tunnistada, et ma naudin seda ikka täiega, et nad juba nii iseseisvad on ja ise endale tegevust leiavad. Kallis Kaasa sai lõpuks ometi mulda oma kevadised lillesibulad (tulbid, nartsissid, krookused) ja tundub, et ka õhtune saun on juba küdema pandud. eilse kiire ja tegusa päevaga võrreldes on tänane pühapäev olnud selline vaikse kulgemise ja mõnusalt uimerdamise päev, aga vahelduseks on sellist niisama olemist ka vaja.

oma perega omas kodus on mõnus!

ps. eriti mõnus on asja juures muidugi fakt, et vaatamata sellele, et november on juba poole peal, on väljas ikka +10 kraadi, üle hoovi saab astuda tubastes riietes ja maja on meeldivalt soe. selline sügis mulle sobib.

positiivselt

esimene emotsioon.
eile tegin pikema lõunase jalutustiiru ja sain selle käigus ühe positiivse elamuse osaliseks. nimelt kohtasin oma jalutuskäigul väga mitmeid tervisesportlasi, kelle vanus oli 60+. vähemalt viis kepikõndijat, paar jalgratturit ja lisaks ka niisama kena sügisilma nautijad. võib-olla see ongi väga tavaline, et lõunasel ajal on ärksad ja aktiivsed eakad tervisesporti harrastamas, aga minu jaoks oli see üllatav kogemus. üllatav ja positiivne.

teine emotsioon.
viimasel nädalal on senikestnud kuldse ja päikeselise sügise järel kohale jõudnud vihmane, kõle ja pime tavapärane sügis. ja enese jaoks taaskord üllatavalt olen avastanud, et väga paljud jalakäijad kannavad helkurit, seda ka linnas liikudes. jah, loomulikult see peabki nii olema, aga miskipärast ei ole ma seda varem niiväga märganud, nagu nüüd viimasel nädalal. on lausa lust olla autojuht, kui pimedas sõites säravad ja sillerdavad jalakäiad juba kaugelt vastu.

väikesed head asjad, mis teevad tuju heaks.

hullumaja

kas põhjuseks on järjest suurenev täiskuu või miski muu, aga praegu on hullumeelsed ajad...

probleemse töötajaga seotud teemad ja sinna juurde poliitiliste tõmbetuulte keerisesse sattumine - see kõik on olnud emotsionaalselt väga kurnav. kohe kuidagi väga ootamatult tühjaks-pigistatud-tunne. samas on minul hea sirge seljaga seda asja ajada, sest teen seda tõesti ainult sisulistel põhjustel, mitte poliitiliste ambitsioonide või isiklike suhete taustal. nii et jah - vähemalt südametunnistus on puhas.

kogu selle virr-varri juures oli nii tore, et kui eile õhtul peale kahte erinevat töist ja vähemtöist koosolekut täpselt laste magamajäämise ajaks koju jõudsin, siis Kallis Kaasa korraldas põngerjate tuttuminekut ise ja pärast rääkis, et lapsed olid nii tublid olnud terve õhtu ja et tal oli väga väga mõnus aeg lastega. puhas rõõm minu südames! kuigi üsna suur osa õhtust oli kulunud tõsisele isa ja poja vestlusele teemal "kuidas hästi käituda", kuna poisi rühma õpetaja oli eile tõstatanud teema KD-i probleemsest käitumisest.

ja kummalisel kombel tekitas Kalli Kaasa kuulamine, kui ta kirjeldas oma pikka ja selgitavat ja tõsist jutuajamist pojaga, minus sellise rammestava rahutunde. see teadmine, et minu mees seisab meie pere ja meie laste eest ja oskab ka selliste ebameeldivate situatsioonidega hakkama saada - ma lihtsalt sulan selle teadmise käes... :) olen vist liiga kinni traditsioonilises mõtteviisis, et lastekasvatamine on naiste ja emade töö, aga seda õnnelikumaks teeb mind teadmine, et mina ei pea seda tööd meie peres üksi tegema ja et minu kõrval on mees, kes sellega suurepäraselt hakkama saab.

eile oli üks väga tore õhtu.

isadepäev

pühapäeval oli isadepäev. seekord oli kohe eriti vahva, sest lapsed on juba piisavalt suured, et ise kaasa lüüa, päeva erilisusest aru saada ja issi üllatamisse oma panus anda. püüdsin siis omalt poolt ka parima anda, et üllatus ikka maailma parima isa vääriline oleks :)

seega tuulasin veidi kõikvõimsas internetis ja otsisin ideid, mida neljapoolene ja kohekolmene suudaksid mõningase minupoolse juhendamisega ellu viia. esialgne idee teha plastiliinipilt (paberile joonistatud kontuur täita plastiliiniga ja katta pva-liimiga) teostus selliselt, et laste tehtud pildid said kingiks hoopis vanaisale, keda lapsed päev enne isadepäeva oma täditütre 2-aasta sünnipäeval õnnitleda-kallistada said.

issi üllatuseks kujunes oksatükkidest pildiraamis laste käejälgedega kunstiteos (üks autoraamat ja lasteaias valmistatud kaardid ka).

lastel oli rõõmu tegemisest ja emmel oli rõõmu juhendamisest-suunamisest ja kõige lõpuks oli issil rõõmu saadud üllatusest.

peale kodust pannkoogihommikust (jajah, pannkoogid tegi ka isadepäevahommikul Kallis Kaasa, sest ainult tema oskab maailma parimaid pannkooke teha ja isegi isadepäev ei vabasta meie pere issit sellest ülesandest) veetsime vahva päeva linnas toimunud "kõigi laste isadepäeva" üritusel, kus kaitsevägi, kaitseliit, päästeamet ja politsei oma tegemisi tutvustasid, suuremad ja väiksemad kuulsused muusika-laulu-tantsuga üles astusid ja lapsed suures spordihallis vabalt möllata said. pärastlõuna möödus heade sõprade, perekond K. juures ja täiesti märkamatult oligi käes õhtu.

armas ja tore päev oli!

kaks õhtut. kaks emotsiooni.

eilne õhtu ja tänane õhtu olid juba mõtetes väga erinevaks mõeldud. ja ka tegelikkuses on need õhtud väga erinevaks kujunenud. ainult et vastupidiselt sellele, mida ma arvasin ja eeldasin.

eilne tööpäev kujunes täpselt nii pikaks, nagu maksimaalselt võimalik (et ehk miljoni ootamatult tekkinud tööülesande tõttu puudus võimalus veerand tundi varem Piigale järgi minna) ja juba ette oli teada, et köögitoimkond kujuneb samuti tavapärasest pikemaks, kuna olin plaaninud teha ahjurooga, mis koosneb mitmest etapist ja on sellevõrra vähemalt poole tunni võrra pikema valmistusajaga. olin ennast ette valmistanud, et eks ma siis pahurdan üksi köögis, kirun argipäevaõhtute tobedat rutiini ja püüan ühe stressirohke tööpäeva stressirohke õhtu kuidagi mööda saata.

tegelikkus kujunes aga hoopis teistsuguseks. Piiga suutis juba lasteaiast tulles mu meeleolu kuidagi helgemaks muuta (no ta lihtsalt on nii vahva ja asjalik ja armas) ja kodus võttis Kallis Kaasa kinni minu õhku visatud nähvamisest "kaduge ülemisele korrusele mängima!" ning just see tõik muutis kogu õhtu suurepäraseks. ma ei ole teab mis suurem asi koduperenaine (olen seda ka varem vist siin mõtiskluste käigus tunnistanud), kuid eileõhtusi köögitoimetusi oli lihtsalt lust teha, sest ülemiselt korruselt lastetoast kostsid laste ja Kaasa mängimise-jutud (sellised vahvad rollivõtmised ja lugude jutustamised läbi mängu). see lihtsalt oli nii armas ja tore! ja ma ei väida üldse, et Kallis Kaasa muidu lastega ei mängiks või nende jaoks aega ei leiaks - mängib küll ja leiab küll!, aga eilse õhtu ette negatiivselt häälestatud meeleolu taustal tundus see kohe eriti armas ja eriline. see osa pereks olemisest on kujutluspildina muidugi klišee, aga siiski mingis mõttes üks minu lemmikutest - mina usina koduperenaisena, toit pliidil valmimas ja issi samal ajal rõõmsalt lastega mängimas. lihtsalt uskumatult tore, kui see kujutlus mõnikord nii üks-ühele (välja arvatud muidugi mina usina ja rõõsa koduperenaise rollis) ka realiseerub.

ja siis tänane õhtu, mis oleks pidanud olema rahulik ja mõnus ja ilma liigsete õhtuste koduste kohustustega (kuna õhtusöök oli ju eile juba valmis vaaritatud). veel kolmveerand tundi enne tööpäeva lõppu tundus, et tulebki just selline õhtu, nagu ma arvanud olin - läbi oli saanud just üks väga positiivne koosolek, näis, et saan lapsele veidi varem lasteaeda järgi minna ja kodus koos perega mõnusa õhtu veeta. ja siis rikkus selle kõik ära üks ootamatult toimunud töine arutelu, kus mulle põhimõtteliselt anti teise valdkonna juhi poolt teada, et minu töötaja ei saa oma tööga hakkama (milles on ka omajagu tõtt, aga ei ole teise üksuse juhi asi seda mulle selliselt öelda...) ja et on nii kahju, et keegi teine peab oma väärtuslikku tööaega minu saamatu töötaja jamade klaarimisele kulutama (keegi pole palunud jamasid klaarida, aitab ka sellest, kui teised teeks oma tööd just selles ulatuses, mis nende ülesanded on...) ja et kas ma ikka saan aru, mida mulle selgeks tahetakse teha. rrrggghhhhhh!!!

oligi rahulik eesootav õhtu rikutud, sest loomulikult ei jää sellised mõtted ja emotsioonid kabineti ukse taha järgmist tööpäeva ootama, vaid tulevad koju kaasa. ja mis mõnusast kohustustevabast õhtust pere seltsis saab juttu olla, kui mõtted tegelevad sellega, kellega mida ja kuidas tekkinud segaduse klaarimiseks homme rääkida tuleb.

ühtki suppi ei sööda nii kuumalt kui keedetakse ja ehk on hommik õhtust targem (kui nüüd targutama kukkuda), aga sellised emotsioonid jätaks ma parema meelega siiski vahele.

homne peaks taaskord helgem tulema (peale töiste jamade klaarimist) - isadepäeva-ralli saab alguse, sedakorda Piiga lasteaiast. õhtune meelelahutus koos perega on seega planeeritud.

mõnus oli. läbi sai.

on ikka täiega ebaõiglane, et pea kaks kuud oodatud spa-nädalavahetus koos Kalli Kaasaga ongi juba läbi. planeerid, ootad, oled ärevil ja siis - nigu niuhti! ja läbi ta ongi. aga tuleb siiski tunnistada - oli super mõnus!

reede lõunast pühapäeva lõunani oli meie aeg. ei pidanud olema lapsevanem (minu ema hoidis lapsi), ei pidanud olema koduperenaine (oi see oli mõnus), ei pidanud tegema tööd. sain olla naine oma mehe jaoks, sain nautida iseendaksolemist. olime mõlemad Kalli Kaasaga nõus, et sellest peab saama traditsioon - kaks korda aastas aeg maha võtta ja lihtsalt kahekesi koos olla. sel' aastal on see tehtud (veebruaris Haapsalus ja nüüd Laulasmaal), järgmise aasta plaane tuleb varsti seadma hakata.

erinevalt eelmistest kordadest panustasime vähem söömisesse (kuigi restoran ja seal pakutavad toidud olid võrratud!) ning rohkem aktiivsesse liigutamisse ja spa-mõnude nautimisse. Kallis Kaasa tegi isegi ühe jooksutrenni ja mina proovisin järgi kohaliku jõusaali. ka tuba oli seekord standard (mitte sviit), aga vaade aknast avanes peaaegu merele (kui hoolikalt üle mändide vaatama küünitada), ilm lasi sügiseses rannas jalutada ja saunad-basseinid olid mõnusad (kuigi enamuse ajast totaalselt ülerahvastatud).

 suu-re-pä-ra-ne!