meie riigi sünnipäev

... on selleks korraks siis läbi, kuid möödunud nädalavahetusele tagasi vaadates võib öelda, et  pühademeeleolu tunded-mõtted olid ülevad. isa sai Presidendilt kätte oma auga väljateenitud teenetemärgi ja no endiselt on super-uhke tunne selle peale mõeldes!

just niisugune see eriline märk on, mille isa Eesti riigilt tänuks sai, lisaks märgile veel spetsiaalse kogumik-raamatu, kus kõik 2013-2014 teenetemärkide saajad ära nimetatud ja märgi kandmise õpetus puust ette ja punaseks tehtud.

Piiga ei osanud tähtsast märgist suurt midagi arvata ja tema jaoks oli nädalavahetuse tipp-sündmuseks lihtsalt Asa-Ama küllatulek, aga poja sai vist asja tõsidusest ja tähtsusest veidi aru ka, sest vahetult enne ema-isa meile jõudmist, kui taaskord juttu tuli, et miks vanaema-vanaisa seekord meile tulevad ja mis tähtis üritus neid ees ootab, teatas KD et "Asa saab presidendi käest väga tähtsa akordioni!" (loe: ordeni :) no kui see "akordion" siis lõpuks Asa'ga koos meile jõudis, jagus ka pojal uudistamist küllaga.

nii et kuigi meie väikese pere jaoks oli seekord vabariigi sünnipäevale eelnenud päev isegi olulisem, ei jätnud me loomulikult 24. veebruaril ka paraadile minemata, kuna see suurejooneline ettevõtmine toodi ju suisa koju kätte. kuigi telekast vaadates oleks kindlasti hoopis parema ülevaate saanud, siis usun, et laste jaoks on selline elamus - väikesed sinimustvalged lipud käes koos tuhandete teiste inimestega sõdureid ja masinaparki uudistada - hoopis olulisem kui niisama telekast liikuvaid pilte vaadata.

lapsed olid tublid, pidasid tohutus inimsummas trügimise kenasti vastu ja nägid ära nii sõdurid, sõdurimasinad, helikopterid, lennukid kui NATO reaktiivid. vahva oli.

ja tänasest algas puhkus! ilm on pigem aprilli algusele kui veebruari lõpule kohane - päike säras, õhusoojust oli ligi 8 plusskraadi ja ilm lihtsalt kutsus õue. seega võtsin kohe puhkuse esimesel päeval ette ligi 10.5km jalutuskäigu ja sain rohkem kui poolteist tundi nautida jõuäärse metsaraja vaikust ja kevadist tärkamise hõngu. väga väga mõnus oli. homme küll kiire töine toimetamine linnas, aga ülehomme õhtul pakime pere autosse ja võtame suuna lõunaosariikidesse, et lapsed ja koer minu vanemate hoolde jätta ja ise koos Kalli Kaasaga spa-sse mõnulema minna.

lihtsalt hea!

hea nädal

hea on minna vastu pidustuste nädalavahetusele ja eesootavale puhkusele peale nii head nädalat.

esiteks suutsin sel' nädalal iga päev veidi kõndida - kokku tuli kilometraaži veidi rohkem kui 20km. õnneks soosisid nädala töised tegemised korraliku tunniajase lõunapausi pidamist, mis andis võimaluse iga päev jalutustiir ette võtta. ka ilm oli neljal päeval viiest tervisespordi-harrastaja poolt, vaid esmaspäeval sadas tõeliselt vastikut jäist talvevihma, aga sellele vaatamata sai ka siis päris korralik ring ette võetud. nii et enese liigutamise koha pealt oli tulemus väga hea.

ka töises plaanis sai tegusalt toimetatud ja eile saabus teade, mida pean korralikuks töövõiduks - nn ristiretk ebapädeva töötaja vastu ja selle raames kõrgeimate ülemuste poolt tehtud vallandamisotsus sai esimese astme vaidlusorganis positiivse vastuse (sest loomulikult pidas lahtilastud tegelane langetatud otsust kohutavaks ebaõigluseks ja kaebas selle töövaidluskomisjoni). jah, ma olen kogu aeg kindel olnud, et ajan õiget asja, aga on suurepärane teada, et ka õiguslikus plaanis on kõik korrektselt tehtud ja otsus see konkreetne inimene töölt vabastada oli ainuvõimalik. lisaks saabus täna vahetult enne tööpäeva lõppu ühele minu poolt koostatud ametikirjale väga tore positiivne vastus, kus öeldi aitäh kiire ja korrektse töö eest. eks see on ju iseenesestmõistetav, et oma ametiülesandeid tuleb täita hästi, aga on tõesti tore, kui keegi seda märkab ja selle eest ka aitäh ütleb.

laste tervise osas on nädal olnud päris hea - poja tuulerõuged hakkasid juba pühapäeva õhtul paranemise märke näitama ja põhimõtteliselt sai kutt lihtsalt vaba nädala issiga kodusolemiseks. tõrvatilgaks oli tänahommikul avastatud algav silmapõletik, aga kuna täna oli nagunii arstilkäik plaanitud, siis sai kohe ravi peale ja ehk tõmbab paari päevaga tagasi. igaljuhul sai poja arstilt esialgu loa uuest nädalast taas lasteaeda minna ja loodan siiralt, et see ka tegelikult teoks saab.

eileõhtuse linnapea ja maavanema piduliku vastuvõtuga Kontserdimajas said minu jaoks alguse ka vabariigi 96. aastapäevale pühendatud pidustused, mis jätkuvad pühapäeval isa teenetemärgi kättesaamisega ja esmaspäeval paraadi vaatamisega. ja kõigele sellel järgneb kaks nädalat puhkust koos spa-nädalavahetusega oma Kalli Kaasa seltsis. suurepärane!

täpid vol 2

kroonika mõttes tuleb ära märkida, et nädal peale Piiga poolt läbipõetud tuulerõugeid tabas täpirahe KD-i. tõeline murphy seadus - lapsed ei ole kunagi haiged koos ja jäävad haigeks reeglina kõige ebasobivamal ajal... kuti puhul on täppe oluliselt rohkem, sügelus segab kõvasti ja laps ise on hoopis hädisem, kui Piiga oli. meie laste jaoks jäid ära plaanitud lasteaia sünnipäevapidustused KD-i lasteaias ja sõbrapäevaõhtu tädi M juures. esimese pärast oli õnnetu pigem Piiga, et ei saanud torti süüa, poiss oli rohkem kui rahul, et ei pidanud esinema. parima sõbra tädi M. juurde mittemineku kompenseeris koju ostetud suur südamekujuline tort. loodetavasti on poiss nädala pärast piisavalt terve, et saaksime minna Paide-vanavanaema sünnipäevale ja pühapäeval võõrustada Ama-Asa't, kes tulevad presidendilt ordenit saama. ehh, see teadmine teeb mind endiselt nii uhkeks!

kui nüüd täppide juurde tagasi tulla, siis seekord võttis haiguslehe Kallis Kaasa, sest mingi võrdõiguslikkus peab ju olemas olema ja mina olen oma nädala lehel ära olnud. pealegi plaanin ma ju nädala pärast kevadisele puhkusele jääda, seega oleks mõistlik enne seda siiski töörindel toimetada.

ilm on mõnus ja soe (kuigi jubedalt märg ja porine, aga pigem see kui tappev külm), tänu sellele ka elamine mõnusalt elamisväärne ja kahe nädala pärast ootab ees kevadine spa-nädalavahetus mulle ja Kallile Kaasale. elu on elamist väärt!

üllatus

... mis eile õhtul ikka tõeliselt üllatas - Kallis Kaasa tõi mulle kimbukese kevadet!

lihtsalt niisama. olen võlutud! jälle :)

talvepäev

tänasega siis nädal aega lapsega kodus olnud. sellest kaks viimast päeva isegi kahe lapsega, sest KD köhis öösel nii kehvasti, et otsustasin ta ka paariks päevaks kodusele režiimile kosuma jätta. ja kui eilne päev oli kuidagi eriti närviline ja suutsin päeva peale päris mitu korda laste peale häält tõsta (no Piiga lihtsalt on hetkel selles eas, et talle on igasugune piiride seadmine nagu hane selga vesi - tema teeb ikka seda, mida tema tahab), siis tänane päev on olnud väga mõnus.

õues on sula, esimest korda vist peale seda, kui lumi korralikumalt maha tuli ja loomulikult tähendas see lumememme ehitamist. KD on juba lume tulekust alates luninud, et teeme lumememme ja teeme lumememme ja seega tuli tänane sobiv ilm igal juhul ära kasutada. miskipärast ei tundnud lapsed ise küll mingit huvi memme ehitamise suhtes ja seega pidi emme oma fantaasial ja ehitusmeistri osavusel lennata laskma. lapsed tormasid õue saades kohe issi poolt kokku kuhjatud kelgumäele liugu laskma ja KD käis vaid vahepeal osavõtlikult uurimas, et "noh, kuidas sul läheb?":)

läks päris kenasti ja tulemus sai selline:

kuna porgandit käepärast polnud ja esialgu memme ninaks pandud jääpurika võttis koer hetkega endale, sai liivakasti-asjade hulgast leitud miski sinine tokk, mis ka päris hästi ninaks passis.

lastele pakkus siiski konkurentsitult suurimat rõõmu kelgumägi, mille otsa saab ronida

ja mille otsast saab hooga alla liuelda - nii kelguga

kui ilma.

  

kuigi minu jaoks ei ole lumes sumpamine ja kinnaste vahelt käsi kriipiv lumi enam mingi mõnu, siis põngerjatele pakuvad liivakasti-mänguasjad samavõrra mängurõõmu nii suvel kui talvel

ja kui laste õueriiete pealmine kiht poleks lõpuks veest sõna otseses mõttes tilkunud, oleks võinud ju see talvepäeva idüll (millest puudus vaid Kallis Kaasa) kestma jäädagi. 

nüüd on ahjus tuli juba lõõmamas, riided ahju kõrval kuivamas ja kohe lähen kööki kaneelisaiu küpsetama. mõnus reede õhtu oma kalli perega koos on ees ootamas.

uhke tunne!

sel' aastal annab president vabariigi aastapäeva eel teenetemärgid 99 kodanikule. Eesti Punase Risti V klassi teenetemärgi saavad 3 doonorit, nende hulgas ka minu isa! olen nii väga uhke!

eriti tore oli, et just mina sain isale super-uudise teada anda (kui helistasin ja õnne soovisin, et teadnud ta ise veel midagi) ja pidin suisa paar korda üle kinnitama, et tegemist ei ole naljaga ... :) ja tore on, et seekord toimuvad vabariigi aastapäeva üritused, sh teenetemärkide üleandmine, Pärnus, seega saan isa õigel päeval ka õnnitleda, sest muidugi tulevad nad emaga Pärnusse, et isiklikult kohal olla ja presidendilt teenetemärk koos lugupidava käepigistusega vastu võtta. majutus ja pidulaud on loomulikult minu poolt.

uhke!

Täpike

kui Piiga polnud veel sündinud ja alles kõhubeebina oma tulemise aega ootas, kutsusime teda isekeskis Täpikeseks, sest esimene kohtumine temaga oli läbi ultraheli, kus ekraanil tuksus üks pisike Täpike. nüüd on meil kodus taas Täpike - Piigal on tuulerõuged.

eelmisel nädalal tundus see ikka päris ebareaalne, kui peale ühte päeva lasteaias tuli juhatajalt kõne, et Piigaga on pahasti... et nagu mis mõttes??? juhataja ise selgitas kohe edasi, et nohuga on nüüd kõik korras, aga Piigal täpid keha peal ja ilmselt tuulerõuged nüüd temani jõudnud. nojah, mis teha.

tegelikult olin kogu selle nohu-saaga juures täiesti ära unustanud, et lasteaiast anti paar nädalat tagasi teada, et ühel lapsel tuulerõuged ja jälgige oma lapsi ja nende nahka. jah, olin tõesti paar päeva enne varem näinud Piiga kõrva juures kummalist kärna, aga arvasin, et küllap on lihtsalt küünega kuidagi tõmmanud ja lastel ikka juhtub ja... täiesti peast oli pühitud teadmine, et see võiks tuulerõugete täpp olla. aga näe oli. mis tähendas, et tööasjad kiirelt ära korraldada, kõne perearstile haiguslehe võtmiseks ja lasteaeda Piigale järgi.

ja nüüd olemegi siis juba neljandat tööpäeva, eelmisest reedest, kodused. täna lähen tüdrukuga arstile, et saada infot, kaua veel koduseks peame jääma ja kas on juba ehk paranemise märke. kuigi mul lapsevanemana varasem kokkupuude tuulerõugetega puudub (poja pole põdenud ja pole hetkel veel ka Piigalt nakkust saanud), tundub, et oleme üsna kergelt pääsenud - palavik tõusis vaid õheks õhtuks ja täppe ei ole ka üle kogu keha kubisemas. loobusin traditsiooniliselt briljantrohelisest ja valisin saialilletinktuuri, mistõttu pole eemalt arugi saada, et lapsel tuulerõuged - roheline ju pole. samas kõht ja selg ikka üsna täpilised, veidi ka jalad ja käed ning isegi silmalau, ninasõõrme, keele ja peanaha peale suutsid osad täpid tee leida.

õnneks Piiga ise tavapäraselt rõõsa ja rõõmus, mistõttu temaga kodusolemine on üle ootuste rahulikuks kujunenud. arvestades, milline tulesäde meie Piiga on, olin eesootavate kodusolemisepäevade osas üsna ärev, sest kartsin tõsimeeli, et enamus minu närvirakkudest on esimese päeva õhtuks hävinenud. tegelikkuses on päris tore olnud, oleme saanud isegi õues käia (lõpuks ometi on väljas ideaalne talveilm - paar kraadi külma ja parasjagu lund) ja Piiga on emme närvirakud üsna rahule jätnud.

ps. ja isegi poja on täiesti mõistvalt suhtunud asjaolusse, et tema läheb issiga hommikuti lasteaeda/tööle, kui meie Piigaga koju jääme. täitsa suur poiss juba.