lihtsalt hea

hullumeelse nädala lõpetuseks oli vähemalt nädalavahetus mõnusalt hea ja rahulik. ja mõõtmatult suur osa selles oli minu Kallil Kaasal, kes laupäeval võttis lapsed ja läks paariks tunniks linna, et emme saaks rahulikult koristada ning pühapäeval sai just tema ärgitusel käidud lastega linnas kelgutamas ja niisama rannas jalutamas.

koristamine ei ole minu lemmiktegevus. aus oleks isegi öelda, et kui oleks mingigi võimalus ilma läbi ajada, siis ma seda ei teeks. seetõttu on nädalavahetuse paratamatuks osaks olev elamise kraamimine minu jaoks paras närvesööv katsumus. eriti keeruliseks muudab selle praeguses eluetapis laste vanuselisest eripärast tulenev soov kõiges kaasa lüüa nende endi tingimustel ja äranägemisel. enamasti on nende arusaam koristamisest märgatavalt erinev minu nägemusest ja seeõttu on tihtipeale isegi tunniajase koristamise tulemuseks küll mõnevõrra puhtam tuba, kuid täiesti krussis närvidega plahvatusohtlik emme.

laupäev oli hoopis teistmoodi! Kallis Kaasa võttis lapsed ja läks linna ning mul oli paar tundi täiesti segamatult aega koristada. ja niimoodi - omaette, vabal pinnal, lapsed jalust ära, võis seda toimetamist isegi talutavaks pidada. erinevalt tavapärasest koristamisrutiinist (tolmuimejaga elutuba koerakarvadest puhtaks, köögipõrandalt harjaga suurem liiv kokku, vannituba ka enam-vähem lapiga üle), oli seekord aega vaipu kloppida, klaaspindu küürida ja ka teisel korrusel korralikum puhastamine ette võtta. ajaks, mil' ülejäänud pere linnast tagasi jõudis, oli elamine puhas, lastele lõunasöögiks soojad võileivad valmis ning emme rõõsa, rahulik ja rõõmus :)

pühapäevane jalutuskäik talvises rannas tõestas mulle taaskord, et talvised meelelahutused (nagu kelgusõit ja lumes müttamine) ei ole minu jaoks, aga oli lihtsalt suurepärane näha, kuidas KD koos issiga kelgul ringi rallis ja küngastest alla kihutas ning seda kõike täiega nautis. meie Piigaga võtsime rahulikumalt - veidi turnimist mänguväljakul (seda siis Piiga poolt) ning seejärel jalutuskäik tagasi auto juurde, sest õues oli paha tuul ja Piiga keeldus lõpuks muul viisil edasi liikumast, kui ainult emme süles. aga päike paistis ja lumi säras ja vahva oli ikkagi!

nüüd on veel kaks nädalat vastu pidada ja juba järgmisel reedel ootab meid Haapsalus SPA-nädalavahetus. ainult mina ja Kallis Kaasa, mmmmmm... mööduksid need 10 päeva ootamist vaid rutem!

palun aega!!!

esimest korda 13 tööaasta jooksul on selline tunne, et ma lihtsalt ei jõua. niiniiniiiiii palju on vaja teha, inimesed jäävad järjest haigeks, asjad kuhjuvad... kõige selle juures on pinge nii suur, et mul on peavalu. minul ja peavalu!?! see iseenesest juba tähendab, et asjad on hullud.

palun peatage maailm, ma tahan maha minna.

murphy

kaks töötajat lahkusid (erinevatel põhjustel ja teineteisest sõltumata) osakonnast kahepäevase vahega, mis tähendab personalikonkurssi, kandidaatide dokumentidega tutvumist, vestlusi ja samal ajal äraläinud töötajate igapäevatöö korraldamist nii, et kõik vajalik tehtud saaks.

üks teenusehange nurjus, mis tähendab seda, et kogu teenuse korraldus tuleb ümber mängida, ressursid leida, kliente teavitada ja SOS-valikute kõrval ka igapäevatöö ära teha.

üks konsultant jäi haiguslehele toetuste vastuvõtmise perioodi kõige kiiremal ajal, kui ukse taga on järjekorras hommikust õhtuni vähemalt paarkümmend inimest, mis tähendab pikemat ooteaega klientidele ja pahasemaid kliente asendajale.

ja kõige selle juures on lapsed juba teist nädalat haiged ja kodus, mis tähendab mulle ja Kallile Kaasale totaalset kombineerimist ja planeerimist, et saaks samaaegselt kodus lapsi kantseldada ja tööl toimetada.

võin vaid kiita oma tegusaid ja kogenud kolleege, kes oma valdkondades asju kindlalt ohjes hoiavad ja minu poolt vaid koordineerimist vajavad.

ja on lihtsalt suurepärane, et mul on kallis õeke, kellel pole veel lapsi, kes töötab vahetustega graafiku alusel, kellel on kõige sobilikumal hetkel kolm järjestikust vaba päeva ja kes on nõus neid vabu päevi koos kahe õelapsega veetma. halleluuja! :)

huvitav...

täitsin täna hooliva kodaniku kohust - teavitasin asutust tema ebaprofessionaalselt käitunud töötajast. seetõttu pidi üks bussijuht peaaegu töötuks jääma. meie tegudel on jõudu ja mõju.

täna hommikul tulin, erinevalt tavapärasest, ühistransporti kasutades tööle ja olin pealtnägijaks olukorrale, kus bussijuhi äkilise pidurdamise tõttu (kuna ta ei märganud reisijat, kes soovis väljuda, sõitis peatusest mööda ja siis reisija hüüatuse peale pidurdas täiega) pidi 4-5aastane poiss peaaegu nina veriseks kukkuma, kui oma istmelt vastu eesolevat istet paiskus. lapse kõrval seisnud ema sai viimasel hetkel lapse jopevarukast haarates halvima ära hoida. kui laps jälle kindlalt istus, astus ema bussijuhi juurde ning avaldas kõvasti ja emotsionaalselt oma arvamust juhtunu kohta. bussijuht vastas sama valjult ja sama temperamentselt (et mitte öelda - röögatas). mõlemad rääkisid vene keeles, slaavi temperament lõõmas täiega ja sädemeid lendas. kuna koheselt järgnes lõpp-peatus, kus juht käskis kõigil reisijatel väljuda (täpsem oleks jällegi öelda, et röögatas reisijate suunas "välja!"), siis sai nördinud ja väga vihane ema oma pahameelt kõigi ootepaviljonis olnud inimestega jagada ja kinnitas korduvalt, et nii ta seda ei jäta ja kohe, kui laps lasteaeda viidud, läheb bussiparki kaebama.

tööle jõudes võtsin lahti bussipargi kodulehe, leidsin sealt ettepanekute edastamise vormi ning saatsin hommikuste sündmuste kohta konkreetse ja selge kirjelduse, kuna eeldasin, et kui püha viha täis lapse ema oma versiooni esitab ja sama kangena tundunud bussijuht oma versiooniga lagedale tuleb, siis erinevad need nagu siga ja kägu ning veidi erapooletust oleks abiks. jäin kirjelduse edastamisel väga viisakas ja rahulikuks, sest tõesti - otseselt mind ju intsident ei puudutanud, aga piisavalt silma riivav oli see küll, et asutusele tema matslikust töötajast teada anda.

minut peale 12-t helises telefon, võõras number. kõnele vastates tutvustas meeshääl, et on bussipargi direktor ning soovib võimalusel mind kui juhtumi pealtnägijat tulla kohapeale oma versiooni kirjeldama. ohhhooooo, sellised arengud! selgus, et vihane emme oligi hommikul käinud kaebamas ja nagu olingi arvanud, oli bussijuht olukorda kaebajast hoopis erinevalt selgitanud. kuna elektroonseid kanaleid pidi edastatud minu kirjeldus oli suuresti lapse ema jutuga kattunud, siis sooviti, et ma erapooletu isikuna ka bussijuhiga vestluse juures oleksin ja ei laseks tal "jura" ajada. lõuna just alanud, töökohustusi polnud, miks siis mitte - täita kodaniku kohust ja seista õigluse eest! (kui nüüd suureline olla)

bussijuht, kellel alguses õigust ülegi jäi, oli veerandtunnise vestluse lõpuks üsna vaikne ja isegi tunnistas, et tõesti eksis, ei pannud tähele, käitus valesti jm. sai veel viimase võimaluse oma ülemuse poolt, et kui helistab solvunud emmele ja rahulikult vabandab, siis võib homme ka tööle tulla, vastasel korral...

bussipargi juht, kes mulle isiklikult autoga järele tuli ja vestluse järel ka kontori juurde tagasi tõi, helistas veel hiljem ja andis nö tagasisidet, et bussijuht jätkab tööd, kuna oli suutnud solvunud kliendilt rahulikult ja viisakalt vabandust paluda.

see juhtum sobiks vist kampaania "julge hoolida!" konteksti - kui paned tähele ja reageerid, siis võivad asjad ka muutuda. lootus ju jääb, et see konkreetne bussijuht jälgib edaspidi enda bussis toimuvat hoolikamalt ja järgmine kord pahase kliendi peale kohe röökima ei hakka.

külm ei meeldi

meie väike majakene ei ole päris talveresidentsiks loodud. kõik on väga mõnus ja hea senikaua, kui väljas on temperatuur -10 kraadist kõrgemal. siis jõuab ahju ja õhksoojuspumbaga toa normaalselt sooja hoida ja pole põhjust nuriseda. piisab aga ilmal olla paar päeva järjest -15 või veel külmem, kui meie kallis kodumaja kaotaks justkui igasuguse soojapidavuse.

täna hommikul oli teine järjestikune külm hommik, -17 kraadi vist isegi. ja kuigi ahju sai eile köetud nii hommikul kui õhtul, siis olid tänahommikused soojaolud pehmelt öeldes olematud. õhksoojuspump ei suuda külmema kui -15kraadise ilmaga enam väga efektiivselt toimida ja enamus ajast kulub seadme sulatamisele ning ahi üksi ei suuda siiski meie pisikest majakest soojana hoida. ülemisel korrusel oli enam-vähem normaalne +18 kraadi, aga alumisel korrusel ainult +14 (ja seda rinna kõrguselt mõõdetuna, põrandapinnal, kus lapsed reeglina mängivad, kõigest +11 kraadi) ning köögi põrandal nurgakapi all, kuhu eile õhtul huvi pärast termomeeter sai pandud, olid miinuskraadid!!! bbbbrrrrrrrrrrr... paras külmkapi uks lahti teha, et köök ka soojaks läheks :)

õnneks olid veetorud külmumata, seda isegi saunas (kuigi eile õhtul ununes vesi tilkuma panna), ahjus juba tuli lõõmab, Kallis Kaasa küpsetab köögis igapühapäevahommikusi pannkooke ja paksu kampsuniga ahju kõrval istudes on peaaegu soe. aga talv ei meeldi mulle sel' aastal kohe üldse, mitte põrmugi.

igas halvas on midagi head

esmaspäeva õhtul suutis Piiga mind õhtuse magamajäämise rituaali ajal pehmelt öeldes üsna närviliseks ajada. ja tegelikult oli asi ilmselt hoopis selles, et veidi enne seda üks Kalli Kaasa poolt õhku visatud lausejupike (samuti laste magamajäämise teemal) jäi mulle hinge kripeldama ja segama ja siis ma kerisin ja kerisin ja kerisin seda enda sees ja pahameel muudkui kasvas ja loomulikult tundus siis iga lastepoolne piuksatus või isegi külje keeramine provokatsioonina.

nojah, tol' õhtul otsustasin lõpuks koos lastega magama minna, kuna tuju oli paha, närvid viimseni pingul ja talveväsimus piinamas nagunii. Kallis Kaasa tuli mingil hetkel isegi pakkuma, et vahetab mu välja, aga olin selleks hetkeks juba nii kuri ja solvunud (isegi teadmata täpselt, kelle peale just), et sisisesin vastu midagi stiilis "ma magan juba!" ja nii see õhtu lõppes.

hommikul oli tavapärane kiire-kiire ja eelmise õhtu meeleolud jäid lahti rääkimata. kusjuures see on minu ja Kalli Kaasa väga suur erinevus - mina tahan teemasid läbi mõelda, analüüsida, arutada, põhjuseid lahti rääkida, tema suudab asju paari hetke pärast enam mitte mäletada. ehk et kui mina olen näiteks mõnda lauset/olukorda enda jaoks häiriva või segavana tundnud, aga pole kohe midagi öelnud, vaid seda enda sees seedinud, mõelnud, vastulauset kokku pannud ja kui ma siis paari tunni (või ka päeva) pärast olen valmis asja arutama, siis Kallis Kaasa ei saa üldse aru, milles on probleem, sest tema jaoks on teema ammu unustatud (ehk et oli probleem, ütlesin selle välja ja ongi rahu majas). aga mina... nojah, vähemalt mulle tundub, et selles osas oleme me väga erinevad. õnneks olen sellest koosoldud aastatega aru saanud ja püüan enam mitte solvuda ja asju enda sisse käärima jätta, aga mõnikord see siiski päris hästi ei õnnestu.

igaljuhul õhtuks oli pahameel lahtunud ja suutsin paari sõnaga Kallile Kaasale ka selgitada, miks ma eelmisel õhtul nii närviliseks muutusin (ja nagu ma arvanud oligi, ei olnud ta ise üldse tähele pannud, et oli just nii öelnud või et öeldu oleks võinud mind kuidagi närvi ajada). pinge õhus oli lahtunud ja tavapärane mõnus õhtu koos perega ees ootamas. aga ... mis selle õhtu eriti mõnusaks muutis oli asjaolu, et minu mees otsustas ise köögis toimetada ja õhtusöögi valmis teha! ise nii mokaotsast poetas, et saad ka siis natuke hinge tõmmata või midagi sellist. küllap mu eelmise õhtu närvilisus oli ikka päris korralik, et Kallis Kaasa seepeale õhtusöögi valmistamise (mis on reeglina aeganõudvaim osa õhtusest ajast, kui tegelikult tahaksin hoopis koos lastega toimetada) enda peale võttis. ei saa salata, väga väga mõnus oli niisama diivanil lebotada, lastega juttu ajada ja lihtsalt rahulikult olla (mitte tavapäraselt köögis pliidi taga toimetada).

kokkuvõte ja järeldus iseenda jaoks - mõnikord harva on paha tuju ja närvilisus lubatud, aga siis tuleb see ka korralikult ette võtta, et järgmisel päeval hoolitseva mehe poolt poputatud saada :)

pseudoprobleem

olen oma kehaga viimased viisteist aastat rahujalal olnud. olen ennast oma nahas hästi tundnud ja pole üleliia põdenud kilode või üldise väljanägemise pärast. samas olin enne laste sündi ikka üsna rõõsa ja matsakas maanaine, kel' kohe näost näha, et õnnelik ja eluga rahul :)

kaks last pooleteise aasta jooksul, kolm aastat pidevalt rase või tissitamas mõjusid minu kehale, erinevalt paljudest teistest naistest, suurepäraselt. olin u aasta peale Piiga sündi ilmselt paremas vormis kui kunagi keskkooli ajal ja ei saa just öelda, et see mulle ei meeldinud. tunda ja näha, kuidas kümme ja rohkemgi kilo kaob nagu niuhti, on üsna meeldiv, peab tunnistama. head sõbrad hakkasid mingil hetkel juba mõistma andma, et nüüd aitab küll, liigne kondisus pole enam kaunis, aga mul ei olnud endal suurt midagi teha, sest lapsed lihtsalt imesid kilod minu küljest ja seda üsna otseses mõttes.

veidi üle aasta olen nüüd olnud jälle iseenda keha peremees ja mitte toidupank pisikesele ilmakodanikule, veidi üle poole aasta tagasi töörindel ja mitte enam 24/7 kahe lapse kantseldaja. ja oh seda imet, kaalunumbrid muutuvad! jajah, suuremaks ikka. nojah, keda ma küll petsin, kui arvasin, et asun taas oma suures osas istuvale tööle, söön tihtipeale hommikunälja leevendamiseks paar saiakest-pirukat, kuna kodus ei jää tööpäevade hommikul korralikuks hommikusöögiks aega, ei tegele enam kahe püsimatu ja aktiivse põngerja püüdmise-tõstmise-kärutamisega ja usun siiski, et kaalunumbrid jäävadki meeldivalt pisikeseks? õnnis illusioon.

ma ei ole paks, õnneks pole väga perekondlikku soodumust vist ka. mu Kallis Kaasa armastab iga minu kehakumerust sõltumata sellest, kas see on parasjagu kumeram või natuke veel kumeram. üldjoontes mahuvad mulle veel kõik need supervormis olemise ajal soetatud riidehilbud ka selga. seega paanikaks pole mingit põhjust. aga ... mõni kehaosa on ikka mõnevõrra pehmemeks ja vormikamaks muutunud ja mõned teksad ei istu jalas enam nii hästi ja kaalunumber on vaikselt aga visalt tõusuteel. ja see on mind kummalisel kombel häirima hakanud. mitte niivõrd häirima, et raatsiksin ohverdada oma väheseid laste ja perega koosolemise õhtutunde trennis rassimisele, aga piisavalt, et asja üle siin turvaliste blogiseinte vahel veidi mõtiskleda.

pseudoprobleem, mis muud :)

imelist uut aastat!

2013 on alanud! palju häid soove on öeldud ja kuuldud ja nüüd on vaid lootus, et need ka täide lähevad.

seekord oli kohe kuidagi eriti mõnus ja soe ja hubane aastavahetus. nagu tavaks saanud - omas kodus, peamiselt Krambu pärast, keda paugukartuse tõttu ei saa üksi koju jätta, aga osalt ka laste tõttu, kes aastavahetuse ööl ringireisimiseks siiski veidi pisid veel.

aga kui seda kodust õhtut ühe sõnaga kokku võtta - armas! pere ringis, maitsev söök, koos Kalli Kaasaga pokaal (või mitu... :) veini, tavapärane huumoriprogramm televisioonist.

lapsed toimetasid terve õhtu nii tublilt ja asjalikult, isekeskis mängides ja vahetevahel telekast näidatavale kaasa elades. jõudsid isegi kesköise ilutulestiku ära oodata, kuigi õue minnes kippusid kõvad paugud taevasse lendava tuleilu laste jaoks varjutama. lahenduseks oli laste jaoks tulevärgi jälgimine õuele pargitud autost - pilt oli, aga hääl mitte nii kõva. igal juhul said lapsedki uue aasta õnnitlused südaööl kätte, enne kui magama vajusid.

esimesel jaanuaril üllatas mu Kallis Kaasa mind (ja ilmselt ka ennast) jooksutrenniga. ilm oli väljas jube - tugev tuul, kaela ladisev vihm, jalust niitev libedus ... isegi koer ei tahtnud sellise ilmaga väljas olla. aga Kallis Kaasa pani trenniriided selga ja tegi 7-kilomeetrise jooksuringi. ja üllatava oli see mitte seetõttu, et ma muidu ei usu oma mehe spordihuvisse (ta tõestas oma tahtekindlust ja jooksurõõmu eelmisel aastal rohkem ja veel), vaid pigem hetke ja asjaolusid arvestades - no milline harrastusjooksja läheb aasta esimesel päeval, kui enamus inimesi alles aastavahetusetrallist välja puhkab (et mitte öelda - kaineks magab) ja kui ilm on isegi aknast vaatamiseks liiga kole, jooksma?!? no vot, minu mees läks! uhke olen (sest ise ei suudaks ma seda ilmaski).

iseendale soovin uueks aastaks, et saaksin selle veeta koos oma perega, oma kallitest ja oma elust rõõmu tundes! nagu eelmiselgi aastal :)