lõunamaa

eile töölt jõudes keha lausa karjus liigutamise järele ning kuna väljas paistis veel kevadist päikest (kuigi õhk oli üsna jäiselt külm), siis kutsusin lapsed kaasa ja läksime ümbruskonda jalutamistiirule. lisaks supermõnusale poolteisttunnikesele koos lastega värskes õhus ja liigutamise mõttes nii vajalikule ligi 7km astumisele, oli asja juures kõige mõnusam lastega koos jutustamine ja arutlemine ning kõikvõimalike maailma asjade üle mõtete vahetamine.

ülestähendamist vääriv hetk saabus siis, kui kuidagi jutu käigus sai minu poolt öeldud lause, et Ama-Asa võiksid kuhugi siiakanti, meile lähemale kolida  ja sellele järgnenud laste reaktsioon - mitte mingil juhul!!! millel järgnes sujuvalt lademetes põhjendusi:
- siin me ju teame kõike ja kõik on tavaline, aga Ama-Asa juures on kõik hoopis teistmoodi;
- Ama-Asa juures on rahulikum ja vaiksem ja seal on vähem autosid ja hoopis puhtam õhk;
- siin peab randa minemiseks autoga sõitma ja päris kaugele minema, aga seal saad käteräti võtta ja oledki kohe kohal, ja issile meeldib seal ujuda, sest läheb kohe sügavamaks;
-  ja seal me saame sinilille-retkel käia!

lihtsalt südantsoojendav, et lapsed jagavad minu armastus minu imelise lapsepõlvemaa ja vanematekodu osas! et see võiks alati nii jääda - nende sellised mõtted ja meie pere 'lõunamaa', kuhu võime alati minna.

stressi küüsis

suhteliselt jama on. nagu peaaegu igas mõttes jama.

töö juures käib elu nagu Ameerika mägedel - üks päev näib, et täitsa palju ja täitsa olulisi asju saab tehtud ning siis avastan järgmisel päeval ennast järjekordsete segaduste ja jamade keskelt, mis igasuguse toimetamise tahte ära võtavad. minu ümber on suurepärane meeskond, aga mul on järjest raskem neile innustavalt ja naeratades otsa vaadata, kui nii palju asju on endiselt korraldamata ja seda sugugi mitte minu saamatuse pärast...

nüüdseks juba kolm kuud kestnud pidev stressiseisund hakkab tervisele mõjuma. päris tüütu. kogu aeg on väsimustunne, nahk ja küüned on üle aegade kehvas seisus, erinevad valud kipuvad kiusama ja nn elustiilihaigused, mida just pideva pinge- ja stressiseisundiga seostatakse, teevad olemise rohkem kui ebamugavaks.

lisaks kiusavad lapsi endiselt mingid viirused, nii et väikesed ninad jooksevad nagu mahlakased ja paukuv köha ei lase üldse olla. hetkel oleme suutnud küll koduste vahenditega hullema kontrolli all hoida, aga mine tea, kui kauaks. näib, et see paarinädalane korralik külmalaine ei suutnud üldsegi mitte kõiki viiruseid ära hävitada ning nüüdseks kohale jõudnud rõske ja märg ilm ei aita muidugi viiruste leviku takistamisele kuidagi kaasa.

otse loomulikult ei aita ka kogu see iseenda ja ka laste haiguste virr-varr kaasa emotsionaalsele stabiilsusele. ilmselt just seetõttu tundubki, et lapsed on viimasel ajal täiesti kasvatamatud ja praktiliselt iga päev tuleb klaarida mõnda olukorda, mis võiks absoluutselt olemata olla. oehhhh. ma tegelikult saan ju aru, et lapsedki on väsinud sellest, et meie Kalli Kaasaga oleme üleliia hõivatud ja kogu aeg väsinud, aga isegi sellest nõiaringist teadlik olles on nii pagana raske sellest välja saada...

eks ma ju püüan, nii laste kui Kalli Kaasa ja eelkõige iseenda pärast - võtta aega armsa pere jaoks, et ikkagi elust rõõmu tunda ja nautida aega oma kõige kallimate seltsis. näiteks nädalavahetusel, kui Kaasa metsas möllas, läksime lastega Riisa rappa. mõnus oli, täiega! ilm oli küll pilves, aga midagi ei sadanud ja tuult ei olnud ja õhusooja-külma oli parasjagu. lapsed on ikka nii suured juba - viie ja poole kilomeetrine rabarada sai läbitud ilma igasuguste tagasilöökideta või vingumiseta, et enam ei jõua või ei taha või veel mingid muud jamad. tõesti tublid! (sest vaatamata viimasel ajal liigagi tihti ette tulevale lastekasvatamisevajadusele ongi nad tegelikult väga ägedad ja tublid ja armsad)

järgmisel päeval läksime koos perega (Kallis Kaasa oli ka metsast tagasi) Rannaparki, kus vaatamata kõikjal lirtsuvale vesisele lumelögale veetsime päris mõnusa tunnikese nii rannapromenaadil patseerides kui ranna mänguväljakul, kus lapsed turnisid ja lapsevanemad (peaaegu olematu) kevade hõngu nautisid. KD jõudis vesimärjast sulalumest isegi ühe super-armsa lumekoera meisterdada, mis võrreldes mõnda aega tagasi Kollase Koera aasta alguse puhul Lasteparki skulptori käe läbi kerkinud suure lumest koeraga, mis nägi välja nagu kollaseks k*stud lääbakil lumehunnik, oli minu hinnangul ikka tõeline šedööver!

KD-i loodud lumekoer - lihtsalt nii nunnu!

professionaalse skulptori taies - arusaamatu ... (foto U. Luik)

õnneks on mul armas abikaasa, kes mind aeg-ajalt ikka poputab ja naistepäevaks lilli toob ja koos minuga laulmas käib :) nii et kogu eelnevale nutulaule vaatamata olen ma ikkagi üks väga õnnelik naine! ja õnneks läheb ilm aina kevadisemaks ja teadmine, et ühel hetkel saab ka töine hullumaja otsa, aitab säilitada tervet mõistust ja usku, et tegelikult on elu ikkagi ilus ja hea :)

hingetõmbepaus

nädal puhkust on kohe-kohe möödas ja oi kuidas seda vaja oli. on saanud veidi hinge tõmmata töisest virr-varrist, on saanud kalli perega aega veeta, on saanud lihtsalt olla...

esmalt EV100 tähistamine lapsepõlvekodus, õues pakane paukumas, aga toas soe ja õdus olemine. kuigi presidendi vastuvõtust suurt muljet ei jäänud, ei kõnest, ei kontserdist, ei kätlemisest, siis tunne armsa pere seltsis oli täiesti eriline - ikkagi sada aastat oma riiki!

kuigi ilmad olid tõesti karmilt karged, sai lastega siiski iga päev nii kelgumäel kui niisama õues käidud ja mõnuga talvest rõõmu tuntud. ühel õhtupoolikul, kui poja minuga kõnnitiirule kaasa viitsis tulla, õnnestus meil eemal tee peal koguni nelja metskitse korraga näha - elamus missugune, nii lapsele kui mulle. kuna õues paukus korralik pakane, siis mobiiltelefoni kaamera minuga erilist koostööd ei teinud, aga üks udune pilt 'metsiku loodusega' silmast-silma kohtumisest õnnestus siiski saada. seega meenutuseks siiagi peitepilt "leia pildilt neli kitse" :)

koju tagasi jõudes oli hea meel tõdeda, et talvekülm ei olnud maja hullupööra maha jahutanud ning tarvitusele võetud külmavastased abinõud olid ennast igati õigustanud - saunas oli vesi lahti ja toatemperatuur sai juba samaks õhtuks täiesti elamiskõlblikuks. mida oli hea teada, sest juba järgmisel pärastlõunal jätsime ju ema maja ja koera hoidma ning siirdusime Kalli Kaasa ema ja õe perega ülemerekruiisile. oli hea teada, et minu ema sai jääda mõistlikult sooja majja ja ei pidanud muretsema erinevate torude võimaliku külmumise pärast.

kruiis oli tore, nagu alati. lapsed nautisid kogu reisi täiel rinnal, möllates korralikult nii laeva mängutoas,

olles elevil taaskordsest metroosõidust ja saades lõpuks ometi Junibackenisse, kuhu kahel eelmisel kruiisil põhjusel või teisel polnud õnnestunud sisse saada.

kuna oleme lastega päris palju nii Lindgreni kui teiste Rootsi lastekirjanike raamatuid lugenud, siis oli meie põngerjatele äratundmisrõõmu raamatukangelastega kohtumisest piisavalt. eriti äge oli loomulikult rongisõit läbi erinevate juttude, kus nn vagunis istudes sai sõna otseses mõttes sõita läbi raamatust tuttavate stseenide, mis olid väga detailitäpselt ja tõetruult loodud - Vahtramäe Emil ja Karlsson ja röövlitütar Ronja ja vennad Lõvisüdamed...

lisaks käisime taaskord ka Aquaria veemuuseumis, mis tundus eelmise korraga võrreldes kuidagi väiksem, aga oli sellegipoolest vahva ja uudistamistväärt.

kuigi ka ülemerepealinnas olid ilmaolud täitsa talvised, tulime sadamasse tagasi jalutades ja tundsime rõõmu kargest ilmast ja värskest õhust. laeval pakutud meeleahutusprogramm oli kantud EV100 meeleoludest ja oli väga vahva rahvuslikus võtmes kabaree-etendus, mida isegi lapsed huviga jälgisid. kokkuvõttes oli üks ütlemata tore äraolemine armsate sugulaste seltsis.

kuna miinuskraadid on veidi järele andnud, aga imeline talv püsib, siis käisime tänagi lastega lund ja päikest nautimas, sedakorda vahelduseks Rannapargis. müttamist-turnimist kõrkjate vahel ja luidetel jagus lastel pea paariks tunniks, mina püüdsin samal ajal esimesi kevadisi päikesekiiri põskedele ja ninaotsa. Kallis Kaasa seekord kaasas ei olnud, sest tema suuskas Raeküla metsade vahel, sportlik nagu ta on.

homme veel üks puhkamise päev ja siis tagasi tööle. tegelikult ei tahaks, sest igasuguseid jamasid on ikka veel kaugelt rohkem kui laabumisi, aga noh, püüan hakkama saada.

PS. aprilli lõpus läheme Gruusiasse, koos Kalli Kaasaga. ehk et ta tuli kammerkoori laulma! jah, ainult selle Gruusia-projekti ajaks, mille repertuaaris on puhtalt folkloor, aga nii äge ikkagi! :)