jõululaupäev

niipalju kui mina oma elu mäletan, siis on täna esimene kord, kui ma jõulude ajal oma suure pere ringis jõule ei veeda. mitte et konkreetselt jõululaupäeval koos vanemate ja õdede-vennaga ei ole, vaid et jõulude ajal üleüldse lapsepõlvekoju ei jõua. üsna masendav.

ehk et lisaks pojale jäid järjest haigeks ka Kallis Kaasa ja siis Piiga ja lõpuks mina ise ka. uskumatul kombel olid mehed seekord tugevamad haigusega võitlema (või noh, KD-il olid juba ravimid peal ja tema enesetunde paranemine oli ootuspärane ning Kallis Kaasa suutis seekord oma vastupanuvõimega tõesti üllatada) ning jõululaupäeva hommikul olime meie Piigaga üsna hädised, mistõttu maale sõitjaid meist ei olnud. et aga mitte neilt jõulurõõmu ära võtta, kes seda siiski nautida saaksid, pakkisid Kallis Kaasa ja poja asjad kokku ja sõitsid lõunaosariikidesse - traditsioonilisele suure perega jõulutähistamisele. kuigi hing oli haige ja kahjutunne tõi pisarad silma, oli see olukorda arvestades siiski kõige mõistlikum otsus, et mitte seada ohtu teiste jõululiste tervist, hoida Piiga ja enda oma, säästa Kallist Kaasat närvilisest ja tõbisest õhkkonnast kodus ning anda pojale kaua oodatud  jõulud ja talvevaheaeg Ama-Asa juures.

katsime meiegi Piigaga oma jõululaua (see on nüüd irooniliselt),

"jõulupraad" gripi puhuks...

lunastasime telefoni teel pakid, mis Jõulutaat maale toonud ja olime olusid arvestades üsna reipad ja rõõmsad. tervist!

jõulukontserdid

seekordsed jõulukontserdid Viljandi ja Pärnu kirikus Vivaldi suurvormi "Gloria" ettekandega on tänaseks selja taga ja koori juubelihooaja esimene pool möödas. kontserdid olid ilusad ja külmad, nagu kirikukontserdid ikka. esimene tagasiside publiku seast on olnud kiitev ja täitsa kahju kohe, et ise seda tervikpilti kuulda-näha ei saa, sest kooris sees lauldes lihtsalt ei ole võimalik saada seda kogemust, mis saalis publikule osaks saab. eks siis tuleb uskuda kuulajate muljeid ja olla rõõmus, et publikule meeldis.

Vijandi Pauluse kirik

Pärnu Eliisabeti kirik

kas on asi selles, et tegemist juba kolmanda suurvormiga või Vivaldi ongi Mendelssohni ja Bruckneriga võrreldes niipalju meloodilisem ja lihtsam, aga seekord oli teose omandamise protsess hoopis lihtsam ja valutum kui kahel eelmisel korral. kogemused vist, ikkagi kolmas hooaeg juba koorilauljana :)

kontserdid said antud kooliskäiva Kalli Kaasaga logistikat kombineerides ja täiesti haige lapse kõrvalt, sest KD-i kõrge palavik kestab juba viiendat päeva ja paranemise märke ei ole ikka veel. täna käisin pool-oimetu  ja kurnatud lapsega ikkagi arsti juures ka ära ning AB-kuur ootab ees, sest lõpmatuseni ei saa ju üks 7-aastane laps 39-palaviku käes vaevelda, söömata ja korralikult ka magamata. nii nii hale on seda väikest armetut poja vaadata, kui ta diivanil nohiseb, silmad palavikuhallid ja nina paksust tatist paistes... eile õhtul küll andis juba lootust, et haigus hakkab taanduma, sest poja sõi lõpuks üle mitme päeva ja jaksas isegi Piigaga möllata, aga hommikuks oli kõrge palavik taas platsis. loodan, et ravi aitab ja jõulud saab laps siiski tervena ja rõõmsal meelel vastu võtta.

kaks tundi hiljem: KD-i proovide vastused saabusid - A-tüübi gripp, tüsistusena äge põskkoopa põletik. nojah, parem siiski selge teadmine, mis viga ja mida ravida, kui ebaselge teadmatus. nii et AB-ravi peale ning ehk on paari päeva pärast vähemalt lapse enesetunne parem ja tervenemisprotsess alanud.

kaks päeva hiljem: nüüd on palavikuga maas ka Kallis Kaasa ja Piiga ning minu enda enesetunne on ka selline, et haigus hiilib ligi ja palavikuvärinad  kimbutavad... ma ei ole sellega nõus!!! see ei ole õiglane!!! see on lihtsalt kohutavalt õel, et mingid vastikud tatised haigused rikuvad ära meie pere jõulud ja suure perega koosolemise!!! kui saaks, siis karjuks ja ropendaks ja nutaks ja uluks :(((((

head ja halba

esmalt siiski heast.

koori jõulukontsert aisakella teemadel möödus üldjoontes kenasti ja vaatamata mõningatele apsudele jäi publikule siiski positiivne mulje. arvestades ettevalmistuse nappi aega ja omandatud lugude hulka võib tehtuga täiesti rahule jääda. õnneks olid apsudki sedalaadi, et neid teadsime-kuulsime meie ise, aga mitte publik saalis.

eriti hea meel oli mul sellest, et ema võttis kätte ja tuli neljapäeva õhtuks Pärnusse, et kontserdist osa saada, kuigi põhimõtteliselt poleks ta pidanud enne laupäeva õhtut meile tulema. nii armas, et ta tahtis ja viitsis tulla, sest eks see omadele esinemine on ikka pisut teistmoodi oluline kui lihtsalt esinemine. just see, et pere täies koosseis kuulamas olid, tegi meele eriliselt rõõmsaks. no et nad ka näevad,et ma mitte niisama ei jorise, vaid täitsa korralikult laulda võin :)

ka Piiga sünnipäevapidu sai kenasti peetud. isegi uskumatult stressivabalt kulges kogu üritus - lapsi oli pigem vähem kui rohkem, möllamise ruumi jagus piisavalt, sööki oli parasjagu ja pigem rohkem (nagu alati), ja mis peamine - päevakangelane ise jäi rahule nii kinkide kui peo kui kogu päevaga :) tagantjärele-tarkusena võib öelda, et hommikune sünnipäev mängutoas on väga mõnus, sest pidu saab varakult peetud ja rohkem kui pool päeva on muude toimetuste ja niisama olemise jaoks. lisaboonusena saabuvad kaugemal elavad sugulased juba eelmisel õhtul kohale ja lisaks sünnipäevapeole on mõnus õhtune koosolemine ka garanteeritud.

 



jõulupidude trall on täie hooga peale hakanud ning Kallis Kaasa ja Piiga on oma esimesed jõulutamised juba ära tähistanud - Kaasa nii KL rühma kui kliiniku kolleegidega, Piiga lasteaias. ka minul oli armas jõuluhetk parima sõbranna S-ga, kui ühe lõunapausi ajal koosolemiseks paar tunnikest aega võtsime, head toitu nautisime, armsaid kingitusi vahetasime ning lihtsalt maast ja ilmast rääkisime. kuigi kogu aeg on nii talumatult kiire, siis sellisteks hetkedeks lihtsalt tuleb aega võtta - kasvõi selle hinnaga,et pärast on tamp mõnda aega veel hullem... jah, kuigi elutempo on hullumeelne, siis vähemalt ei pidanud me sel' korral oma häid pühadesoove vahetama kaubanduskeskuse toiduosakonna esises koridoris, nagu eelmisel aastal juhtus...

töö juures on põhimõtteliselt ka hästi, sest asjad liiguvad ja tegemised saavad tehtud, lihtsalt kõigest tegemist vajavast ülevaate omamine ja kõigi asjadega õigeks ajaks valmis saamine tundub hetkel ülesanne tuumafüüsika vallast. mul on kuidagi meeles, et eelmine aastalõpp ei olnud nii kiire ... aga võib-olla lihtsalt näib, et just seekord on tempo ekstra turbo-mega-hüper jne... eks ma siis torman nagu orav rattas ja loodan, et ükski oluline detail kahe silma vahele ei jää. sest tegelikult on töiste tegemistega ju hästi.

mis ei ole hästi, on see, et poja on totaalselt haige :( kolmapäeval tõusis KD-il palavik, mis on nüüd juba kaks ööpäeva püsinud üle 39 ja miski ravinipp ei ole seni piisavalt leevendust toonud. tundub, et palavikualandaja lihtsalt hoiab ära asja hullemaks minemise, aga poja olemist ja enesetunnet paremaks ei tee. arstiga konsulteerides sain kinnitust, et kõik ravivõtted, mida seni teinud olen, on õiged ja nii tuleb jätkata, aga liikvel olev viirus võib tähendada kõrge palvaiku kestmist veel kuni 2-3 päeva. eilsest Piiga jõulupeost suur venna osa ei saanud, ära jääb ka homne teatriskäik ja esmaspäevane kooliminek on kahtlane. loodan nii väga, et vähemalt nädala teiseks pooleks on haigus taandunud, keegi teine pereliikmetest pole viirust endale külge korjanud ja saame sel' korral mõnusalt jõule pidada, mitte nagu eelmine kord,kui üksteise alla kõik järjest haiged olid ja minu pühad möödusid kalli pere põetamise tähe all. seekord palun teisiti, aitäh!

palavikust kurnatud poja voodi kõrval valvates mõtlesin, et haige laps näib korraga hoopis väiksem ja justkui 3-4 aastat oleks vahepealt kuhugi kadunud. ei oskagi seda täpselt kirjeldada, aga ilmselt on see seotud kuidagi tundega, et minu laps vajab mind hoopis rohkem, justnagu siis, kui ta veel päris pisike oli... ehh, pisut keeruline on seda siia must-valgel kirja panna, aga eile öösel poole kahe ajal poja voodi kõrval valvates ja kontrollides, ega kõrge palavik krampe ei tekita, oli kuidagi armas ja heldinud olla, kuigi olukorras iseenesest polnud ju niiväga armast midagi. kui poja mingil hetkel selle peale, kui koer lastetuppa tuli, silmad lahti tegi ja küsis "miks koer öösel üleval on?", siis mõtlesin tänutundega, et ilmselt on minu lapse jaoks see nii iseenesestmõistetav, et ema öösel voodi ääres valvab ja alati olemas on, et see ei tekita mingit imestust, erinevalt öösel ringi jalutavast koerast :) ehk annab see turvatunne ja kindel teadmine ka mingit alateadlikku jõudu ja vastupanuvõimet haigusega hakkama saamiseks ja enne pühi ikka palaviku seljatamiseks, sest laps peab ometi saama jõuludest rõõmu tunda! ja kogu muu pere ka :)

hakkab peale

töörindel hakkavad puhuma uued tuuled. tuleb kindlasti palju selgitamist ja rahustamist ja veelkord selgitamist ja arutamist ja vaidlemist ja vigade tegemist ja parimate lahenduste otsimist ja lõpuks loodetavasti ka asjade paika loksumist. hästi läbi mõeldud muutuste tulemuseks on enamasti midagi paremat kui seni olnu - loodan, et seekord on samamoodi. kui asjad toimuma hakkavad, eks siis saab näha...

muus mõttes on selline tunne, nagu oleks vaimunõtrus hakanud vaikselt ligi hiilima. täitsa hirmus kohe, ilma naljata. asjad ununevad, sõnad lähevad sassi, õiged väljendid ei tule meelde, tunne on kuidagi eksinud... 40-nda eluaasta saabumine ei peaks ju tähendama ligihiilivat dementsust, aga kohati on just selline tunne hetkel. muidugi võib tegu olla ka lihtlabase väsimusega ja organismipoolse püüdega märku anda, et nüüd peaks küll puhkamiseks aega võtma, aga mis sa siin võtad, kui üks asi ajab teist taga .... novot, ongi käes, kurdan juba nagu korralik vanainimene. lootus jääb siiski, et läheb üle ja saab ehk pühade virr-varris ka mõne hetke võtta niisama olemiseks ja natuke puhkamiseks. loota ju võib :)

pisut argirutiinist vaheldust tõi lõunaosariikides veedetud nädalavahetus, mis oli mõnusalt vaikne ja laisk kulgemine. kuigi ühel päeval ladistas kogu päeva halli sügisvihma, siis saime ikkagi ka võimlemise metsas jalutamas käia ja pühapäeval koos lastega ka esimese advendi piparkooke küpsetada. vanematekodus on alati armas.

lisaks traditsiooniline osakonna aastalõpu kogemuste vahetamise väljasõit, mis seekord viis naabervabariiki - esmalt pisut kuurordisse lõõgastuma ja seejärel töiselt naabrite pealinna sotsiaaltöötajate tegemistega tutvuma. töine osa oli tegus ja õpetlik ning lõõgastumine nagu ikka - väga väsitav.

kuna ka kooriga on hetkel väga kiired ajad, sest kümne päeva jooksul ootab ees kolm kontserti kahe erineva kavaga, siis tuleb peaaegu üle õhtu kodunt ära olla proovis ja sisimas tunnen täiega süümekaid, et ei saa niipalju perega olla, nagu tegelikult tahaksin. lisaks ootavad ees lasteaia jõululaat (kuhu tuleb ka midagi valmis küpsetada - millal?), Piiga sünnipäev, riburada erinevad jõuluüritused nii lastel, Kallil Kaasal kui minul, siis ... oehh, mis teha, tavapärane jõuluhullus. hetked on ju ilusad ja armsad, aga kogu see ettevalmistuste virr-varr ja segadus võiks küll olemata olla.

seega - kuna kogu elu tundub hetkel täiega pahupidi ja sassis ja järg käest kadunud, siis rohkem praegu  midagi kirja ei pane, uuesti siis, kui ehk silmapiir selgem :)