hommikul Piigaga lastehoiu juurde jõudes oli seal ka üks teine ema, kellel poeg lohutamatult süles nuttis. nad polnud ammu hoius käinud ja ilmselgelt ei olnud pisike mehepoeg nõus hommikuse kohustusliku hoiduminekuga. päris hale oli kuulata, aga mis teha... kiirustasime Piigaga rühma ja kui üleriideid ära võtsime, jõudis riietusruumi ka seesama õnnetu poisike ome emmega.
ja siis juhtus midagi kummalist - poiss tormas joonelt minu juurde (nägin teda põhimõtteliselt esimest korda), pani mulle käed kõvast-kõvasti kaela ümber (kükitasin parasjagu Piiga kapi ees) ja hoidis nii mitu sekundit! loomulikult kallistasin vastu, ütlesin tere ja kinnitasin, et nii tore, et ta jälle meie seltsi tuli :) ja siis oli nutt vaibunud, mehepoeg läks rahulikult oma kapi juurde ja hakkas õuekombet seljast võtma.
see oli nii ootamatu, nii uskumatu ja nii armas! kallistus võõrale tädile ja hommik oli jälle ilus :)
No comments:
Post a Comment