suvepuhkuseaeg

põhimõtteliselt siis juba reede õhtust suvepuhkuse lainel, sest järgmised kaks nädalat ei pea tööasjadega pead koormama. lühike seekord suvine puhkus ju on, aga seda vaid seetõttu, et erilisem osa puhkusest jääb sel' aastal ju novembri lõppu. seni siis tuleb võtta kesisest Eestimaa suvest mis võtta annab ja täiega akusid laadida.

ja seda olen ma esimese kolme-nelja päevaga ikka juba korralikult teinud. reede õhtul oli Kallil Kaasal linnas õhtune oleng töökaaslastega, kuhu pidin talle hilisõhtuks järgi minema ning see andis mulle mõtte minna õhtusel ajal lastega linna peale, et üle vaadata Rannahotelli ees ilutsevad uhked, kallid ja kiired sportautod (Gran Turismo Baltika 2017), nautida rannapurskaevude valgusemängu ja imelist päikeseloojangut,

jalutada ranna laudrajal ja vaadata üle õhtupäikeses mäletsevad rannalehmad ning lisaboonusena saada osa ühe Ameerika vanakooli "laeva" driftimisest, mille rehvivilistamisest tekkinud tossupilv pool tänavat kattis ja lastel suud ammuli jättis :) pool tunnikest enne keskkööd oligi aeg Kaasa auto peale võtta ja kodu poole sõita, kus ootas veel üks üllatus - otse koduse teeotsa alguses hüples ringi veidi eksinud moega jänes, päris ehtne metsik jänes! kaugtulede ere valgus ehmatas loomakese hetkeks paigale, mis andis lastele võimaluse tegelast korralikult uudistada ja vahva suveõhtu (mis temperatuuri poolest küll aprilliõhtuks sobis) erilise emotsiooniga lõpetatuks lugeda.

laupäev oli vahelduseks üks tõeliselt korralik suvine päev, mis möödus koduseid toimetusi tehes, puid kuuri ladudes (jee, 10 ruumi talvepuid on kindlalt kuuri all!) ja lihtsalt niisama suvesooja nautides. lisaks võttis Kallis Kaasa ette basseinile euroalustes ja kasutatud laminaadist põranda ehitamise ning suvesooja püsimise lootuses sai ka koduaia supluskoht üles sätitud. lapsed ei suutnud ära oodata, et kas ja kuna vette saab, aga kuna basseini täitev kaevuvesi oli siiski väga külm, jäid laupäeval veerõõmud proovimata.

pühapäeval, kui Kallis Kaasa peale nädalast trennipausi pikema rattaotsa ette võttis, otsustasime meie lastega sellel suvel esimest korda randa minna, sest mine tea, kuna mõni soojem suveilm taas siiapoole ära eksib. seega said põngerjad kogu hingest jahedavõitu merevett nautida, merekarpe otsida ja lihtsalt suvised olla!

ja et korraks saabunud suvest ikka viimast võtta, siis koju tagasi jõudes tunnistati ööpäevajagu soojenenud basseinivesi ka supluskõlbulikuks ("appi, kui külm!" kilgete saatel)

ning veemõnude nautimine jätkus täiega! mõnus suveõhtu lõppes koduaia grillburgereid serveerides ja oma perega omas kodus koosolemisest rõõmu tundes.

esmaspäeva hommik algas küll halli ja vihmasena, kuid pärastlõunaks olid pilved hajunud, õhk parasjagu soe ja seetõttu pakkusin lastele välja, et võiksime pisut jalutada ja nt lasteaia juures olevale palliplatsile mängima minna. lasteaia juurde jõudes toimus aga plaanide muutus ja läksime hoopis uudistama, kuhu sealsed teeotsad viivad, lapsed tähtsalt suunda näitamas, kuna nemad ju oma rühmadega sealkandis mitmeid kordi ringi jalutanud. sellele vaatamata jõudsime üsna ootamatult välja ka laste jaoks tundmatule metsarajale, mis viis meid raudtee äärde ja veel pisut edasi avastades leidsime ennast kohaliku raudteejaama juurest. see oli paras üllatus kõigile, tekitas lastes elevust, mis isegi väsimuse unustama pani ning suurema ringiga, kui esialgu plaanis oli, koju tagasi jalutades olid põngerjad erinevatest muljetest (mille hulka kuulusid ka rööbastel nähtud väle sisalik, asfaldil märgatud surnud uss ja hiireke ning metsa alt leitud su-u-u-u-red ja magusad metsmaasikad-mustikad) tulvil ja läbitud avastusretkega enam kui rahul.

kuigi tänane ilm on hoopis pilvise taeva ja vihmasabinatega, tunnen rõõmu suvest ja lastega koosolemisest ja lihtsalt puhkamisest. peaaegu kaks nädalat veel :)

seltsimehed unetud

juba mõned aastad on taaskord olnud võimalik pidada osaliselt tööandja kulu ja kirjadega, osalt oma taskut kergendades asutuse suvepäevi. meie suures kollektiivis on need alati toimunud väljasõiduna mõnele koduvabariigi väikesaarele märksõnaga "seltsimehed unetud, kogunege!". no et nagu omaaegses kultusfilmis, kus unetuse all kannatavad "haiged" tarbisid tervendavaid protseduure saarel, mis tegelikult oli hoopis selline poolsaare moodi saar.

peale laste sündi jäin mina unetute ridadest välja ja vahepealse masu-perioodi ajal lõpetati "ravipakettide" väljastamine hoopis, aga nüüd on paar aastat suvised nädalalõpud väikesaartel jälle toimunud ja sobivate asjaolude kokkulangemise tõttu sain üle aastate taaskord uneravil osaleda. Kallis Kaasa oli küll juba ammu andnud teada, et tema on sellel nädalavahetusel Kihnus ja lapsed olid just lõpetamas oma suvevaheaja nädalat pealinnas, kuid õnneks oli vanaemal võimalus tulla seda nädalat koos lastega laupäevaks-pühapäevaks meile lõpetama, et hoida silma peal nii lastel, majal kui koeral. selline asjade korraldus sobis kõigile ja kõik olid rahul :)

seekordne väljasõit viis seltsimehed unetud Vilsandile, kus paikapandud programmi järgi toimus vaid saarele jõudmine ja sealt lahkumine, ülejäänu oli igaühe enda planeerida ja toimetada ja see sobis suurepäraselt. ilm soosis meid täiega ja seega sai laupäevase päeva veeta suvepäikeses mööda saart uidates ja lihtsalt olemist nautides. väga väga mõnus oli!

paadiga saarele

Panganuka panoraam

merekapsaaed

kiviaed ja tuulikud

esimesel ehk siis reede õhtul jalutasime veidi suurema seltkonnaga saare edelaservas, vaatasime üle Vilsandi majaka ning tutvusime paari tunni jooksul saare läänepoolse elu-oluga.
laupäeval võtsin päris üksi ette pikema tiiru saare kirde ja põhjaosas ning mööda saart uudistamiseks kulus üle nelja tunni, sest lisaks sissetallatud radadele otsustasin ühest poolsaare tipust (Panganukk) teise poolsaare tipuni (Orjassaare) liikuda rannajoont mööda, kus tegelikult mingeid teid ega radu ei olnud. nii ma siis müttasin küll pehmes haisvas adrus, küll rannaheinas, küll ülepea kõrkjatihnikus, küll poole vööni nõgesemetsas. lisaks ka jalgupidi merevees mööda kivist merepõhja ja läbi hõljuva vetikamassi. tõeline palverännak iseenda mõtetes, loodusega ühist keelt otsides ja suvepäikest nautides!
pühapäeva hommik oli küll veidi pilves, kuid võtsin siiski ette veel veidi üle tunnise jalutuskäigu, sedakorda küll mööda tavapärasemaid metsateid, et läbi käia ka saare lõunapoolsed rajad. seega sai põhimõtteliselt tiir kogu Vilsandile peale tehtud ja ei läinud kahte päevagi :)

unetuse ravi mõjus täiega, sest kuigi ööbisime telkides ja kaasavõetud lebomatt oli pehmelt öeldes kõva (milline kalambuur!) , siis juba teisel ööl magasin nagu lapsuke ja ka pühapäeval tagasi kodu poole sõites vajusid bussis loksudes silmad täiega kinni ... kokkuvõttes oli väga meeleolukas, lõbus, suvine ja vahva ning järgmise aasta ravituusiku lunastamiseks tuleb ennast ilmselt kohe kirja panna :)

Kuursaali me enam ei lähe

kirumine ei tee muidugi olukorda reeglina paremaks, aga selline suvi - külm, kõle, tuuline, vahel harva päikest - ajab ikka kiruma küll. eriti kurjaks tegi olemise eilne "suvine" õhtu linnas, kui olime plaaninud Kalli Kaasaga minna Ranna Kõlakoja suvemuusika kontserti kuulama ja sinna kõrvale Kuursaali suveterrassile õhtusööki nautima. lühike kokkuvõte oleks, et kui nälga ei sure, siis võtab külm ära. krt ...

ehk et juhtus põhimõtteliselt sama, mis eelmisel aastal ja suure tõenäosusega ma enam Kuursaali sööma ei lähe. kui eelmise aasta tõelisel soojal juuliõhtul vabandasid teenindajad tellimuste täitmise pikka ooteaega sellega, et palju rahvast, suur koormus ja teenindus võtabki kaua aega (mistõttu me tookord ka tellimust esitamata lahkusime), siis eilse õhtu teeninduskogemuse selgituseks ei ole mu hinnangul küll mingit asjalikku põhjendust.

kuigi veel paar tundi varem koduhoovis muru niites päike säras ja oli peaaegu soe, siis õhtul kaheksaks linna jõudes oli õhk täiega jahe, külm tuul lõõtsus ja suveriided olid ilmselgelt vale valik ... Kuursaali suveterrass oli ilmale kohaselt üsna tühi, võib-olla 5 laudkonda, kes midagi tellida soovisid või juba tellinud olid. istusime meiegi siis võimalikult tuulevaiksesse nurka ja jäime teenindajat ootama. kaks tütarlast liikusid aeg-ajalt (mitte just üleliia tihti) laudade vahel küll, aga meile ei pööranud keegi tähelepanu. nojah, kuna kontsert oli juba algamas, kõht tühi ja ilm järjest külmemaks muutuv, läksin lõpuks ise leti äärest menüüsid võtma, et saaks vähemalt valiku ära teha. vahepeal käisin veel leti ääres uurimas (kui seal üks teenindaja juhtus olema), kas tellima peab letist või tullakse lauda soove kirja panema ja sain vastuse, et võtame tellimusi lauast, misjärel ma siis kannatlikkuse riismeid kokku korjates meie lauda tagasi läksin ja teenindajat ootama jäin. sättisin menüüd enda arvates eriti silmatorkavalt laua servale, et teenindajatel oleks lihtsam taibata, et me tõesti soovime tellida, aga jäime siiski täiesti märkamatuks ... lõpuks sõna otseses mõttes jooksin ühele musti nõusid ära viivale teenindajale järgi ja andsin teada, et kuna 25 minutit pole keegi meie vastu huvi tundnud, siis ma tuleks nüüd ikkagi ise ja annaks tellimuse. teenindaja püüdis midagi selgitada paljudest tellimustest (hallooo - 5 laudkonda?? mida nad siis soojadel nädalavahetuste õhtutel teevad, kui kõik lauad täis?!?!?) ja küsides veel üle, et kus me istume, märkis, et oi, te olete ju täitsa peidus, teid ei paistagi .... no tegelt ka, see peaks ikka teenindaja mure olema kontrollida, kas vahepeal on ehk mõni klient tulnud, kes oma raha tahab nende asutusse jätta!!!

seega umbes pool tundi peale saabumist saime lõpuks tellimuse antud, kontsert oli alanud ja meie jäime järjest tühjenevate kõhtudega pikisilmi sööki ootama. kuumad teed jõudsid õnneks u kümnekonna minutiga ja tühjad taldrikud-salvrätid toodi ka lauda ära ning siis olime jälle nagu tühi koht ...  kontsert oli kahjuks keskpärane ja väga suurt muusikaelamust ei pakkunud ning neljakümne minuti möödudes sai seegi kesine meelelahutus otsa, kuid tellitud sööki polnud veel kusagil. seadsin aga taaskord sammud leti poole, suutsin paari minutiga püüda ühe tagaruumides toimetava teenindaja pilgu ja sain märku anda, et me liigume kõlekülmalt välisterrassilt siseruumidesse ja et kui meie toit kunagi saabuma peaks, siis ootame seda Kuursaalis sees. ja siis, u tund aega peale tellimuse esitamist, jõudiski meie suupistevaagen lauale! just, me ei tellinud isegi mingeid suuri praade, vaid kõigest suupistevaagna! kuna selleks hetkeks oli kõht ikka juba üle mõistuse tühi, siis kadus kogu vaagnatäis hetkega ja maitse üle ei saanud kurta, aga ... see ei muutnud siiski olematuks kogu eelneva pooleteise tunni jooksul kogunenud nördimust, mistõttu me ilmselgelt Kuursaali enam sööma ei lähe.

plaanitud jalutuskäik muulile ei tundunud peale seda pooleteisetunnist närvilist külmetamist enam kuigi ahvatlev valik, seega kiirelt koju, kus tõmbasin villased sokid jalga, kerisin ennast diivanile kerra ning kuuma kohvi kõrvale koorelikööri limpsides hakkas pahameel lahtuma ja olemine muutus pisitasa soojemaks. ja siis võis juba mõelda, et tegelikult on siiski tore, et on juuli, mitte oktoober, et lapsed naudivad oma suvenädalat pealinnas ja et reedel ootab koos kolleegidega ees väljasõit Vilsandile. soojad sokid ja paksem jope on ilmselt tark kaasa pakkida ...