talverõõmud

kuigi lund praktiliselt ei ole, veetsime kogu perega vahva talvise pärastlõuna Jõulumäe spordikeskuses. iseenese jaoks sain taaskord kinnitust, et igasugused kelgutamised-suusatamised pole üldsegi mitte minu jaoks, aga sellel vaatamata oli hästi tore.


Kallis Kaasa oli peamine põhjus, et mõte Jõulumäele minna üldse tekkis, kuna tal oli kindel plaan enne Tartu Maratoni suusakilomeetreid koguda. kuna teadsin, et Jõulumäel peaks olema tegevust kogu perele, siis pakkusin välja, et need paar tundi, mis temal suusatamisele kuluvad, saaksime meie lastega ju ka sportlikult ja tegusalt veeta. ja kuigi nagu juba mainitud sai, et lumekiht oli peaaegu olematu, pakkisime laupäeva pärastlõunal suusad-kelgud autosse, võtsime värskelt ahjust tulnud pirukad-saiakesed ja kuuma tee kehakosutuseks kaasa ning lootsime, et talverõõmude nautimine õnnestub.


vahva oli! suusataja sättis ennast kohe kunstlumega paarikilomeetrilisele rajale ja meie lastega läksime kelgumäge otsime. kahest nõlvast üks oli üsna liivane, aga teine õnneks niipalju lume-jääsegune, et kelk libises ja lastel oli rõõmu laialt. põngerjate rõõmuks istusin ka paar korda kelgule ja sain aru, et see ei meeldi mulle endiselt, aga laste pärast teeb hea ema ka hoopis vastumeelsemaid asju, kui paar kelgusõitu... :) kui kelgurõõmu juba piisavalt sai, viisime kelgud autosse ära ja vaatasime ümbruskonnas niisama ringi, lootes leida spordikeskuse kodulehel mainitud Päkapiku matkarada, mis kahjuks siiski leidmata jäi. head tuju see ei vähendanud, kuna kompleksi peamaja juures asus ka väike mänguplats, kus sai nii turnida-ronida-liugu lasta kui niisama võimelda ja spetsiaalse venitusseina juures harjutusi teha. see meeldis lastele eriti ja seinal olevat infotahvlit hoolikalt jälgides püüti kõik harjutused ära teha :) vahepeal sai pirukaid süüa ja kuuma teed juua, suusaraja ääres issile kaasa elada ja metsa all kiiremaid jooksuringe teha (seda viimast siis lapsed, mina olin ergutaja rollis).


ärasõites hakkas väljas juba hämarduma ja Kallis Kaasa käis lastele välja lubaduse, et kui vähegi lund juurde sajab, läheme kindlasti uuesti. vastuväiteid ei järgnenud :)

siit ja sealt

vahepeal läks kuidagi väga kiireks, ei tekkinud hetke, et mõtteid koguda ja kirja panna. kuigi tänane hommik algas ka kiirelt ja pigem (tume)sinistes kui helgetes toonides, on lõpuks siiski ka aega iseenda jaoks sõnu paberile (loe: ekraanile virvendama) panna.




esmaspäeva hommikud võiksid enamasti olemata olla. Kallis Kaasa ütles täna hommikul kuldse lause - mida toredam on olnud nädalavahetus, seda keerulisem on esmaspäeval tavarütmi saada. eriti on seda näha laste puhul. täna hommikul oli lihtsalt kahju nendest õnnetusehunnikutest voodites, kes kuidagi aru ei saanud miks ometi peab lasteaeda minema? suuremad draamad jäid siiski olemata, aga tohutult närvesööv on see kokkuleppimise ja jonnihoo vahel laveerimine. ma ju tõesti ei taha, et lapsed peaksid nädalat alustama pahas tujus ja venitamise pärast kurjustava emmega, aga mõnel hetkel tundub nii raske jääda sõbralikuks ja toetavaks ja rahulikuks. õnneks see täna hommikul isegi õnnestus ja kuigi pojal olid rühma jäädes pisarad silmas, siis laias laastus kulges hommik siiski rahulikult.




poja teada-tuntud vastumeelsus igasuguse rutiinimuutuse osas ja sellega toimetulek on üks asi, mis mulle tegelikult viimasel ajal rõõmu on teinud. ehk et oma viie ja poole eluaastaga on KD uskumatult tubli analüüsima ja ratsionaalseid järeldusi tegema, sest kuidas muudmoodi kirjeldada seda, kui laps saab aru, et vaatamata olukorra ebamugavusele ja mitte-meeldimisele pole hüsteeriast tolku ning hetke keerukusest hoolimata on temaga võimalik lahendusvariantide üle aru pidada ja osapooli rahuldava kompromissini jõuda? nii oli eelmisel nädalal koguni kaks korda sellised hommikud, kus midagi oli erinev tavapärasest (üks kord peale nädalast haiguspausi lihtsalt taaskord lasteaiaga harjumine ja teinekord asendusõpetaja rühmas) ja kui varasemalt tõid sellised olukorrad kaasa klammerdumise ja nutu, siis nüüd oli võimalik rääkides jõuda kokkuleppeni rühma jäämise osas. jah, pisaratest polnud pääsu ka nüüd, kuid just see näitabki minu jaoks meie kalli poja arengut - olukord on pisarateni ebameeldiv ju endiselt, aga sellega toimetulek on oluliselt küpsem.




tulles tagasi Kalli Kaasa tarkuseterani toreda nädalavahetuse ja esmaspäevahommikute seose osas, siis möödunud nädalavahetus oli super-super! olime külas parimatel peresõpradel nende uues, sügisel ostetud majas ja eriliseks tegid selle külaskäigu kaks aspekti: meil oli ka koer kaasas ja seega jäime kogu perega ööseks. kuna ka neil on õigete majaomanikena nüüd koer majas, kes alles kutsikas, siis lasime loomadel isekeskis esmast tutvust teha, et näha, kas edaspidi on võimalik vastastikku kogu perega, st koos loomadega, külas käia. tõeline rõõm on tõdeda, et jah - on küll! kuna meie karvane elukas on loomu poolest sõbralik ja teine koer alles täiega kutsikas, siis peale esimest uudistamist

 

ja terve õhtu täiega möllamist, olid mõlemad tegelased järgmiseks hommikuks olukorraga harjunud/leppinud

ja seega on meil nüüd lisaks minu vanemate kodule veel üks koht, kuhu me rahumeeli oma karvase pereliikme kaasa saame võtta. kui sõprade majapidamisele ka aed ümber saab, siis on päris kindel, et hakkame seda võimalust tihti ja heal meelel kasutama. lisaks heale meelele koerte sõbrunemise üle olid külaskäigu muud aspektid ka nautimist väärt - teada-tuntud hea söök, mõnus seltskond, rahulik kulgemine ja lihtsalt heade sõpradega koos olemine. mõnus oli!


ja et kohe eriti positiivse tooniga lõpetada, siis suutsin peale kahekuulist pausi (jah, on küll piinlik...) taaskord teadlikult lõunase jalutustiiru teha. eks ma muidugi olen vahepeal ka punktis A punkti B omal kahel jalal liikunud ja päris autoinimeseks pole hakanud, aga niimoodi teadlikult - liigun liikumisrõõmu ja iseenese liigutamise pärast - pole tõesti tervelt kaks kuud liigutanud. ma tõesti loodan, et nii pikka pausi enam ei tule ja kui Kallis Kaasa siin vaikselt Tartu maratoniks valmistub (ta on hull, spordihull, väga positiivses mõttes), siis ma suudan vähemalt mõned tervislikult liigutud kilomeetrid tema saavutustele kõrvale panna :)

uus sai alguse

head alanud aastat!

algas väga rahulikult ja ühe üldsegi mitte meeldiva lisandiga - Kallis Kaasa jäi täpselt piduliku vana-aasta õhtusöögi alguseks haigeks. niisama lihtsalt, ilma eelneva hoiatuseta, palavik hakkas tõusma, olemine oli kehv, süüa-juua ei tahtnud ning üksteise järel leidsid kasutust soe kampsun ja paksud sokid. ei olnud üldse tore. õnneks ei olnud haigus siiski nii laastav, et uue algus oleks päris nägemata jäänud, nii et südaööl saime ikka kogu perega (va koer, kes traditsiooniliselt koridorinurgas värises) õues uut aastat tervitada ja taevasse tõusnud udu varjust ilutulestikku aimata. ja siiski meeldib mulle just omas kodus oma pere seltsis vaikselt ja rahulikult uut aastat tervitada. juba ei-tea-mitmendat-aastat järjest. armas.

see uus on üleüldse kuidagi väga karmilt peale hakanud, sest lisaks Kaasa haigusele kuulsin 01. jaanuaril emalt, et ta oli uue aasta esimesel päeval nii karmilt libedaga kukkunud, et muhk kuklas on väiksema kapsapea suurune, kukkumise hetkest ei mäleta midagi ja päris mitmed kukkumisele järgnevad hetked meenuvad vaid läbi udu. õnneks vist ikka peapõrutusest pääses, sest paar päeva hiljem oli suurem peavalu taandunud ja mingeid hullemaid vaevusi lisaks polnud tulnud.

ja nagu sellest veel vähe oleks, jäi poja eile õhtul haigeks. juba pikemat aega vindunud nohu sai täishoo sisse, poisil on pea paks ja palavik üleval. jäin täna oma pisikese tõbisega kodusele režiimile (olen taaskord tänulik töökoha üle, mis võimaldab olulisemad toimetused ära korraldada ka kodukontoris) ning nii hädist KD-i, kui poja täna terve päev on olnud, ei mäletagi... kurb.

üks kaunis hetk sellesse aasta algusesse siiski ka - sõbranna S. kutsel ja kaaslasena sain osa kontserdimajas toimunud Fabergé ballist - suurejooneline, kaunis, uhke, imeline! oehh, oli nii eriline panna pikk kleit selga, lasta soeng teha, ennast täiega "üles lüüa" ja suursuguste inimeste hulgas õhtu veeta. tõrvatilgaks oli vaid see, et ei saanud seda imelist õhtut Kalli Kaasaga koos veeta. ehk järgmine kord :)