ohtralt õunamahla ja natuke lammast

on olnud üks ütlemata tegus ja vahva nädalavahetus! märksõnadeks seekord õunad, mahl ja lammas.

laupäev möödus hiliste õhtutundideni Kalli Kaasa vanavanemate talus, kus toimus hoogne mahlategu. olime juba eelmisel õhtul oma koduaia õunapuud viljadest pisut kergemaks korjanud, laupäeva hommikul saime veel mõned kotitäied lisaks ja sõit mahlateole võis alata. lisaks meile kasutasid vanavanemate juures olevat mahlavalmistamise atribuutikat ära ka Tallinna-Ama koos Papaga ja Kalli Kaasa õde, kes oma pojaga kohal olid. tööjõudu rohkem kui vaja. kuna minu jaoks oli see esimene õunamahlategu, oli omajagu põnevgi, nagu ka lastel, kes kogu hingest ja rõõmuga igal pool kaasa lõid. laste töörõõm tõmbas päeva esimeses pooles töötempo küll mõnevõrra alla ja seetõttu pidime hiljem täiskasvanutega pimedani rabama, et kogu õunasaak purustatud-pressitud saaks ja iga kaasavõetud anum mahlaga täidetud. ligi 7 tundi rassimist ja meie saagiks sai u 150 liitrit värsket õunamahla!

täna pani Kallis Kaasa õue peale üles nn väliköögi ja algas aeganõudev, aga möödapääsmatu mahla läbikeetmine. ei kujuta isegi ette, mismoodi siis peaksime hakkama saama, kui lõkke peal keetmise varianti ei oleks. no õnneks on ja tänu sellele möödus Kaasa päev täielikult värskes õhu, pott poti järel mahla läbi keetes.

mina panustasin vahepeal pisut koristamisse ja laste kantseldamisse ja toidu valmistamisse.

aga mis lambasse puutub, siis kallis ämm arvas, et on hiiglama vahva meie perele paar lambakooti kinkida. ehedat, toorest, valmistamist vajavat lihakäntsakat. mulle, kes ma liha ehk ainult korra aastas valmistan ja lambaliha elu sees pole teinud?!? Kallis Kaasa ei olnud kahest lihakäntsakast ka kuigivõrd vaimustunud, aga noh, kingitud hobuse suhu ei vaadata ja ega üks lambaliha smoorimine siis nüüd päris tuumateadus ka ei saa ju olla. targu andsin ühe saadud kootidest tublile perenaisele M.-le edasi, tema ju tuntud vaaritaja, aga teisega toimetasin siis nii hästi kui oskasin.

vürtsine lambapada, sobib ka wrapi sisse

ise arvan, et tulemus sai täitsa söödav, aga vabatahtlikult ma lammast siiski menüüsse ei vali.

P.S. õnnelik Nämmsatikas oli Pärnus romantilist nädalavahetust veetmas ja tuli enne tagasisõitu päälinna meile ka külla. nii hea meel ta pärast!

lupsti lugema!

on üks selline lugema-õppimise raamat "Lupsti lugema", mida väga kiidetakse. meie lastel seda raamatut ei ole, aga just see sõnapaar sobib iseloomustama minu emotsiooni eilsest õhtust, kui selgus, et poja veerib kirjatähti! trükitähtede õppimisega oleme me kodus teadlikult tegelenud ja neid veerib KD juba mõnda aega. kirjatähtedele pole ma üldse rõhku pannud, sest olen arvanud, et kooli minnes on oluline trükitähtede tundmine ja no midagi peaks ju jääma ikka õpetaja tööks ka. ja siis eile õhtul olin nagu puuga pähe saanud, kui poja unejuturaamatust loo pealkirja - kolme küüruga kaamel - kokku veeris. mismõttes??? super super lahe! tänase õhtuloo pealkiri oli "mutt Jojo suur reis", KD luges. lupsti! :)

laulud nüüd kõlagu

nädalavahetusel oli koorilaager, hooaja esimene. hammustasime esimese suutäie suurteosest, mis selleks korraks on Mendelsshoni sümfoonia nr 2. projektis lööb kaasa ka Estonia Seltsi Segakoor Tallinnast ja seetõttu oli laagri-nädalavahetus seekord rahvarikkam ja pisut teistmoodi (ikkagi palju võõraid inimesi...). huuuhhhh, hammustamiseks võetud suutäis on ikka pagana suur ja kaks päeva tundus kogu aeg, et misasi see on, mida me laulame??? aga võrreldes eelmise korraga ei ehmatanud kätte jagatud partituuri maht ja keerukus mind enam niiväga ära, abivahendid teose õppimiseks (loe: internetiavarustes olevad helifailid häälerühmade kaupa) on juba välja vaadatud ja veebruaris toimuva kontserti osa on pigem ootus ja põnevus, mitte hirm. kindlasti saab kogu protsess olema vahva ja väljakutseid pakkuv!

aga koorilaulust veelgi toredam oli laagrinädalavahetusel hoopis pühapäevahommikune kõne koju Kallile Kaasale, et uurida, kuidas neil lastega laupäev läks ja kas kõik on korras. ja siis sain ma taaskord kinnitust sellele, et mul on maailma parim mees! no ikka kõige kõige kõige parem! sest minu küsimusele kostus vastuseks, et kõik on hästi - lastega sai linnas turul ja mänguväljakul käidud, suur potitäis tomatisalatit on valmis keedetud, pesu on pestud ja juba peaaegu kuiv ka ja pühapäevahommikused pannkoogid lähevad kohe pannile... no millise naise süda ei sulaks sellist raportit kuulates? :) lisaks ootas pühapäeval koju jõudes ees koristatud köök ja värskelt pestud puhaste nõude virn. minu super mees!

õhtul jõudsime veel meie pere traditsioonilisele sügisesele perepildistamisele ka. eelneva viie aasta kogemus Stuudio 8-ga ja fotograaf Sigritiga on olnud super, aga kuna ideed ja stuudios olevad aksessuaarid hakkavad paratamatult korduma, siis otsustasime seekord midagi hoopis uut proovida. seetõttu võtsin ühendust hoopis poja rühmakaaslase emaga, kes ka fotograafina tegutseb ja seekordne pildistamine möödus hoopis vabas õhus. saime pilte nii pilviseid kui päikeselisi, lapsed tegid nii umbes 98% ulatuses koostööd (no natukene oli vaja ikka mossitada ka, see käib asja juurde) ning meeleolu oli loov ja lõbus. saaks need pildid juba rutem valmis!

kiire kokkuvõte

kuidagi väga kiire ja sigri-migri on olnud see aeg. töö juures on palju teha ja vägisi kipub ots käest kaduma, aga on nii oluline, et kõik ettevõetud asjad saaksid korrektselt ja läbimõeldult toimetatud. inimesed vahetuvad ja see ei aita just kaasa, et töörindel stabiilsus valitseks. üks uus inimene on mõned nädalad juba ametis olnud, teise isik selgub ehk lähinädalal (pöidlad pihus!). eelarvet on vaja hakata otsast kokku panema ja ilmselt tuleb mõned võitlusedki võidelda, et saada kõik see, mis valdkonna jaoks oluline ja hädavajalik on. lisaks üks rahvusvaheline projekt, mis oma aja võtab ja tegelikult miljon muud asja veel... ehh, õnneks on mõned positiivsed arengud ka, aga kuidagi nii keeruline on asjatada, kui endal kindel pind justkui jalge alt kaduma läinud...

kodusel rindel on lihtsalt nii kahju vaadata, kuidas Kallis Kaasa juba mitmendat nädalat vinduva külmetuse käes vaevleb. pea paks, tatt voolab, köha segab... oehhh. õnneks sai kaine mõistus võitu ja maratoni jooksma Kaasa ei läinud, kuigi nägin, kuidas kahjutunne meest piinas, aga õnneks (siinkohal võib tõesti öelda - õnneks) oli enesetunne siiski nii kehv, et spordipisik jäi haigusepisikule seekord alla. täna saab Kaasa arsti jutule ka, ehk selgub, mis seda vaeva põhjustab ja ehk saab ka asjakohase ravi peale.

koorilaulu hooaeg on taas alanud. see on tore. esimesed proovid juba selja taga, esimene ühisüritus, spordipäev ratastel, samuti juba peetud, nädalavahetusel ootab ees ühislaager Estonia Seltsi segakooriga, et hakata koos õppima Mendelsohni suurteost veebruaris toimuvateks kontserditeks. see vaheldus tööle ja pereelule on ikka nii oluline ja siiralt hea meel, et saan meie kooris osaline olla.

ja lõpetuseks kõige olulisem uudis - Kallis Kaasa alustas peale kümmet aastat uuel töökohal! esimene nädal hakkab läbi saama ning vähemalt kõrvalt vaadates ja asjaosalist kuulates tundub, et tehtud otsus on 100% õige. ja mis võiks mul selle vastu olla, kui tänu Kaasa tööpäeva hilisemale algusele saab ehk kogu pere hakata oma tööpäevi pool tunnikest hiljem alustama ja tänu asjaolule, et Kaasa töökoht on nüüd linnas, saame mõnikord ka koos lõunale minna. armas :)

segane nädal

kuidagi kummaline oli see möödunud nädal. ma vist ei olegi ennast kunagi varem töö juures nii sassis tundnud, või noh, ma isegi ei oska seda päris täpselt kirjeldada. igaljuhul oli läbi nädala selline olemine, et kogu aeg on justkui midagi teha, kogu aeg on kuskil kuklas teadmine, et veel midagi ja veel midagi ootab oma järge ja samas tundsin justkui pind kaoks jalge alt ja kogu aeg on hirm, et midagi olulist ununeb või saab valesti tehtud või... ühesõnaga väga segane ja sassis olemine oli. lisaks kimbutas mind päris mitu päeva vastik peavalu ja see on asi, millega ma ei ole üldse harjunud, sest mul ju ei ole peavalu!

kogu segaduse leevendamisele ei aidanud muidugi kaasa ka asjaolu, et uue lasteaia-hooaja esimesel päeval ehk 1.septembril jäi poja haigeks ja see tähendas nädala lõpuni tööelu ja lapsehoidmise kombineerimist. korraldatav, aga mõnevõrra kurnav.

nojah, haiguste trall on sel' sügisel üldse kuidagi esimesel võimalusel peale hakanud ehk et  lisaks pojale oli ka Kallis Kaasa paar päeva väga korralikult rivist väljas (kõige ebasobivamal võimalikul hetkel, sest oli ju tema viimane töönädal senises töökohas, palju asjatamist ja üleandmist ning lisaks kaks hooaja olulisemat jooksusüdmust - 2 silla jooks ja SEB maraton - ees ootamas...) ning töö juures jäid ka kolleegid järjest tõbiste lastega koju. ehk siis saab haiguste trall kiirelt hooaja alguses mööda ja rohkem pole vaja sellepärast muretseda. naiivne lootus vist...

vähemalt hetkel on olemine täiesti selge ja kindel ja armsalt soe ja hubane - Kaasa ja poja vaatavad allkorrusel jalgpalli, mina istun lastetoas, kus Piiga nukkudele ja mulle õhtueinet serveerib. ei  midagi ebakindlat ega segadusse ajavat, vaid mõnus rahulolu kalli pere seltsis. üldse oli tänane päev rahuldustpakkuvalt asjalik - avasin enda jaoks muruniitmishooaja, riisusin kogu selle 'silo' enne suurt vihma ka kokku, sorteerisin ära laste kapid ja riiulid ja saatsin kaks suurt kotitäit laste väikseksjäänud riideid Uuskasutuskeskusesse, plaaditäis viineripirukaid sai küpsetatud ja lastega (õetütar oli ka täna meil) väike jalutustiir koos kohustusliku jätsipausiga tehtud. mõnus.

ajalooarhiividesse talletamiseks - poja õppis peale ühte ettenäitamist kingapaelu siduma ja tal hakkas teine hammas loksuma. kui selle peale talle ütlesin, et sa kasvad nii ruttu suureks ja mis minu väikesest pojast nii saab, vastas KD(6) iseenesestmõistetavalt: koolipoiss. liiga ruttu juhtub see, kaugelt liiga ruttu...