perenaine pajatab :)

olen vist korra selle juba kirja pannud, aga tundub järjest enam, et sissekanded siia ajaraamatusse muutuvad seda harvemaks, mida rahulikumalt eluratas veereb. mis iseenesest on ju hea - et veereb rahulikult :)

nii et teen seekord paar põiget hoopis nende toimetamiste juurde, mida rahulik elu on lasknud toimetada - nagu näiteks käsitöö ja küpsetamine. kui tööpäeva lõpuks on närvid täitsa krussis ja viimne kui energiapiisk välja imetud, siis ei kutsu kuidagi pliidi ette askeldama või vardaid näppu haarama. no nagu siin hea mitu aastat järjest oli. kuna aga nüüd on juba paar aastat elu tõesti elamist väärt olnud, siis olen tasapisi nii käsitööd kui küpsetamist proovinud. 

et heegelnõel ja vardad (eriti vardad!) taas näppu sattusid, olen eriti uhke, sest vähemalt ise arvan, et näputamise tulemus kannatab täitsa kriitikat. esimene katsetus sai tehtud juba eelmise aasta novembris, kui isadepäev lähenema hakkas ja poes vahva helkurniidiga lõng silma jäi. uitmõtte ajel sai paar tokki lõnga korvi poetatud ja eneselegi üllatuks valmis vähem kui nädalaga suur soe sall Kallile Kaasale. et tegemist ikkagi isadepäeva kingitusega, siis lapsed andsid oma panuse narmaste sõlmimisega :)

kuna salli peale ei kulunud kogu helkurlõng ära, siis tekkis mõte Jõuluvana kingikotti seekord oma panus anda heegeldatud helkur-prossidega. noh, tehtud-mõeldud :) natukene katsetamist ja pusimist ja ülesharutamist ja uuesti proovimist ja lõpp-tulemus hakkas juba täitsa soovitud kuju võtma. alguses oli plaanis 4-5 prossi kallitele sõpradele-sugulastele kingikotti poetada, aga lõpuks sai nii suguvõsa jõuluistumistele kui kammerkoori kingikotti kokku vist isegi üle kümne käsitöö-helkuri - nii naiselikumad variandid prossina kui universaalsemad helkurid traditsiooniliste ketastena, et sobiks ka mehelikule kandjale. pildile said esimesed katsetused, viimaste pakkimisega läks juba kiireks ja jäädvustada ei jõudnudki.

no ja siis muidugi üllatus minu enda jõulupakist, kust vaatasid vastu vardad ja lõng ja sildike - TEE ISE :) päkapikud teavad tõesti kõike ja ei oleks olnud sobivamat hetke mind uute varrastega üllatada. mis siis ikka - vardad näppu, mõned õhtud klõbistamist ja uus müts oligi valmis! just selline, mis suurepäraselt sobib minu punaste saabaste ja punaste sõrmikute (need on küll poest ostetud, mitte ise valmistatud) kombot täiendama. ise olen rahul :)

ja siis teine eneseväljenduse viis, mille rahuliku ja rõõmsa olemise valguses olen taas-avastanud - küpsetamine! eks ma "Juubeli"-tordisegust olen perele kiire koogi aeg-ajalt ikka valmis seganud ja tulemus on täitsa söödav saanud (kui vorm on erinev, ei loe, et sisu põhimõtteliselt sama)...

... aga kui Ringvaate saates näidati klippi eriti lihtsalt valmivatest vastlakuklitest, tundsin ootamatult tungi meelde tuletada pärmitaigna valmistamise teadmised, mis kunagi plikapõlves täitsa olemas olid. jah, keskkooli ajal sai vähemalt korra nädalas koolist jõudes pärmitainas kokku segatud, kerkima jäetud ja õhtuks pehme suussulav kringel ahjust välja võetud. nüüd siis esimest korda elus proovisin teha kukleid ja täitsa ootamatult oli tulemus visuaalselt päris kuklite moodi:

maitseomadused ja konsistents jätsid küll üsna palju soovida (soola veidi vähe, pealmine kiht küpses liiga kõvaks jne), aga ära söödi kõik kuklid ja seda uskumatu kiirusega, nii et tahtmine ja julgus uuesti proovida jäid alles :) juba järgmisel päeval püüdsingi esimese korra vigu siluda ja uus laar tainast läks kerkima. seekord olin ilmselt liiga kärsitu, sest pärm korralikult käima ei läinud ja seega tainas ei kerkinud kohe üldse, aga või-kaneeli-täidisega palmik kadus laualt sama kiirelt kui kuklid.

kuna homme on Vabariigi aastapäev, siis pidupäeva lauale sobiks ju üks kringel kenasti, nii et täna võtan kätte ja teen uue katse pärmitaignaga - hullem ikka ei saa ja ära süüakse ilmselt ka :)