jaaniüllatus

lapsed suudavad täiesti ootamatult üllatada ja seda üldse mitte ainult negatiivselt, vaid mõnikord täiesti uskumatult positiivselt. kahest viimasest päevast on suisa kaks sellist näidet, mis meele helgeks ja südame soojaks tegid.

kui laupäev oli möödunud laste käitumise osas pehmelt öeldes kriitiliselt, siis pühapäeva hommikul tõi poja mulle voodisse pildi

ja ütles: ma joonistasin Sinu ja issi. te hoiate käes kinni. see on lohutuseks eilse eest.

... enam armsam lihtsalt ei saa üks pühapäeva hommik olla :)

eile oli jaanilaupäev ja olime lastele lubanud, et võivad õhtul üleval olla niikaua, kui ise jõuavad. juba laupäeval pani KD mind imestama sellega, kui ütles, et siis peaks ju lõunaund magama, et jõuaks õhtul kaua üleval olla. ohhooo, seda ütleb poiss, kes isegi lasteaias ei maga lõunaund, kodustest lõunauinakutest rääkimata. nojah, kui eile ennelõunal uinakuvõimalusest korraks juttu tegin, siis loomulikult oli vastuseks, et ei taha lõunaund ja ega ma sundima ei hakanud - on siis õhtul üleval kaua on. kui aga Piiga koos vanaemaga lõunauinakut läks tegema (uinudes loetud minutitega) ja uinaku kasuks otsustasid ka issi ja vanaisa, tuli KD ühel hetkel minu juurde ja teatas, et ta tuleb nüüd tuppa, sest ta läheb oma voodisse pikutama. hea, et ma kokutama ei hakanud selle peale :) kuna mul oli õues mingid toimetused pooleli, siis ütlesin, et tubli poiss, võta õueriided ära ja pikuta vaikselt, et õde ei ärkaks. umbes paarikümne minuti pärast lastetuppa piiludes nägin kahte õndsalt magavat lapsukest. minu 4aasta ja 11kuune poeg suutis mind taaskord totaalselt üllatada - teha otsuse, mis oli väga ootamatu ja selle siis ka ellu viia, mis oli veel ootamatum.

jah, lapsevanemaks olemine on kõige raskem, aga kõige rohkem imelisi hetki pakkuv amet maailmas!

muidu on ka tore jaaninädalavahetus olnud - ema-isa tulid meile, õde P. käis oma perega, Kallis Kaasa jooksis Võidupüha poolmaratoni ulme-ajaga (eelmise aastaga võrreldes 8 minutit parem aeg!) ja ilm soosis külmale vaatamata siiski õues istumist ja lõkke tegemist. hea.

iseenda avastamine

lapsed avastavad iseennast. täpsemalt - oma keha. täiesti loomulik faas 4-5 aastaste puhul. kuna Piiga käitub kui vanema venna kaja, siis on ta otse loomulikult samas faasis. kõik pissi, kaka, tussu ja noku jutud on hirmnaljakad ja hetkel käibel kui sidesõnad (eriti Piiga puhul). seni olen püüdnud asjasse suhtuda nii, et "naljajutte" kuuldes vahele seganud ja selgitanud, et selliseid sõnu pole mängu ajal vaja rääkida. hetkeks on mõjunud ka, aga mitte pikaajaliselt.

viimastel päevadel on paar korda lisandunud ka "püksid-jalast-mängud". lapsevanema jaoks täiega hirmutav, kuigi mõistusega saan aru, et see on osa suureks kasvamisest ja iseenda tundma õppimisest. täna püüdsin siis lapsed ette võtta ja kasvatusliku vestluse maha pidada. sellest, et iga inimese keha on tema enda oma ja et keha pole mänguasi. et ise võib enda keha uurida, aga seda ei pea tegema teiste ees, vaid see on väga isiklik asi. et keha ei pea häbenema, aga seda pole vaja ka avalikult eksponeerida. no midagi sellises vaimus.


oehhh, kui raske oli. iga minu sõna ajas lapsed naerma ja nende täiega nakatav naer ajas ka mind naerma. absoluutselt ebapedagoogiline! samas tahtsin ma nii väga, et nad kuulaks ja aru saaks. lõpuks olid mul pisarad silmas, aga ma polnud siiski kindel, kas lapsed ikka said aru, kui oluline see vestlus oli ja mida ma neile öelda tahtsin...

KD kui vanem ja olemuselt ka tundlikum, ehk isegi sai mõnest asjast aru ja oli lõpuks solidaarsusest koos minuga kurb, aga Piiga puhul oli kõik nagu hane selga vesi. miks see mind ei üllata? :)

loota jääb, et lapsed kasvavad sellest faasist välja koos nende oluliste teadmistega, mis on sünnis ja mis mitte ning samas ei hakka häbenema oma keha kui midagi, mida on vaja iga hinna eest varjata. et nad suudavad leida kuldse kesktee. ohhh, lapsevanemaks olemine on täiega kõige raskem töö maailmas. parandus - heaks lapsevanemaks olemine.

* * *

julged mehed teevad vigu.
aga vaid eriti julged mehed julgevad tehtud vigu ka tunnistada.
ja andeks paluda.

mul on väga julge ja väga eriline mees.

puhkust on vaja!

lapsed käituvad juba mõnda aega täiesti võimatult. ilmselgelt on nad pikast lastaia-hooajast väsinud ja vajavad puhkust. täiesti ilmselgelt vajame puhkust ka meie lapsevanematena, sest me Kalli Kaasaga lihtsalt ei suuda neid enam mõistlike argumentidega vaos hoida. ja see ei ole hea ega mõnus olukord mitte kellelegi. õnneks algab laste jaoks suvevaheaeg nädala pärast ja meile Kalli Kaasaga vaheaeg lapsevanemaks olemisest kahe nädala pärast.

laupäev oli vahelduseks väga meeldiv. sest me puhkasime - käisime kogu perega Vudilas. sõit sinna oli küll ligi 200km ja teine samapalju tagasi ka, aga iga sõidetud kilomeetrit väärt. laste silmad lõid särama juba mängumaa parklasse sisse sõites ja esimesi atraktsioone nähes võttis põngerjatel peaaegu hinge kinni. tegelased ei teadnud, kuhu tormata või mida proovida :) läks päris tükk aega, enne kui nad aru said ja meie juttu uskuma jäid, et nad võivad kõike proovida ja igal pool turnida-hüpata-liugu lasta ja et me ei lähegi kohe varsti ära.

kõikvõimalikud batuudid (vähemalt viis erinevat ja lisaks veel maabatuudid), piraadilaev, rüütlitorn, mänguväljak, tohutu suur  erinevate lõbustustega mängumaja, tasakaaluliin ja taevahüpe said järgi proovitud mõlema lapse poolt, elektriautoga sõitu ja poniga ratsutamist julges ainult Piiga ette võtta, KD alalhoidlikumana nii ekstreemseid lõbustusi omal nahal järgi proovida ei julgenud. lisaks veel eraldi loomade ala, kus sai lambaid-kitsi-jäneseid-ponisid paitada ja toita ning enne äraminekut ronimine kõrge vaatetorni tippu. ainukesena jäi järgi proovimata vee-ala: basseinid, liumäed ja liutoru, kuna ilm oli veeprotseduuride jaoks liiga jahe ja tuuline. loomulikult ei puudunud sellisest päevast ka mitu jäätisepausi ja mõnus piknik. kõik kokku viis tundi puhast mängurõõmu vastu säramas laste silmadest ja kõrvuni veninud suudelt. väga väga vahva oli!

mõistujuttu maailmast ja inimestest

nädalavahetus saabus uudisega. ootamatu ja kurva uudisega. kallis, mõistlik, arukas ja armas inimene tegi midagi väga ootamatut ja arusaamatut. arusaamatut minu jaoks, kes ma ei tea kogu lugu, aga arusaamatut ka teiste jaoks, kes ehk rohkem teavad. miski minu maailmas läks katki ja pisarad voolasid iseenesest. natuke aega, et siis nägu külma veega ära pesta ja jälle tugev, toetav ja mõistev olla. sest kui minul oli tunne, et nii ei saa ju olla, siis temal, kelle pärast pidin tugev olema, oli ilmset sada, tuhat, miljon korda hullem. nagu kirves selga, ütles ta ise.

elu on ootamatu. mõnikord nii ootamatu, et uus lehekülg keeratakse ette enne, kui jõuad arugi saada. uus lehekülg uue looga. kui vana lugu on veel pooleli, kui lugu alles kestab. ei ole minu asi etteheiteid teha, kritiseerida või öelda, kuidas peab. igaüks peab oma elu ise elama. nii nagu oskab. ja ma võin ju küll mõelda, et see on väga väga vale, aga minu asi pole öelda, kuidas peab.

eks ma natuke ütlesin ka. kirjaga. ütlesin, et otsuseid ei peaks tegema mõtlematult ja et tuleb võtta aega. ega ma muud ju öelda ei saagi, sest see pole minu otsus ega minu elu. aga nii väga kurb on. eriti väikese tüdruku pärast...

öeldakse, et elu keerleb seitsme-aastaste tsüklite kaupa. et iga seitsme aasta tagant toimub muutus, algab uus etapp. see lugu on kestnud seitse aastat... loodan, et selle seitsmeaastase tsükli lõpp ei ole tegelikult selline. et on veel võimalus. selline võimalus, mis teeb meele helgeks kõigil.


loodan, et saan seda mõistujuttu kunagi lugeda tundega, et ehh, see oli küll üks halb unenägu, mille miskipärast kirja panin. aga praegu on väga väga kurb...

kiire. töö. areng.

eelmine nädal möödus kuidagi nii kiiresti, et ma ei suuda isegi meenutada, mille kõigega tegeletud sai. töiseid toimetusi oli palju ja päevad kadusid peaaegu märkamatult. õnneks oli ilm peale kuuma suvenädalalt taaskord külm ja kõle, nii et polnud kahju kontoris ja toas toimetada, sest õue nagunii ei kiskunud. ka uue nädala algus on olnud väga väga kiire, sest kaks kolleegi, keda mina asendan, puhkavad, seega olen juba paar päeva toimetanud kolm-ühes. olen hakkama saanud, aga natuke tahaks nüüd hinge tõmmata. ka ilm läks täna taaskord suviseks ja nüüd oleks küll kahju, kui lõunapausi ajal ei leia aega, et rannas või jõekaldal üks tunnine jalutustiir teha. lootus jääb, et kiirekiire läheb mööda ja saab suviselt hinge tõmmata :)

samas on juba ette teada, et nädala pärast pean kõige kõrgemate ülemuste ees tutvustama ja kaitsma esimest versiooni valdkonna arengukava tegevuskavast. kui ma peale seda pole naha ja karvadega ära söödud, siis võib päris rahul olla... esimesed ristsed sain eelmisel nädalal linna üldise arengukava tegevuskava ülevaatamisel, kuhu mõned plaanitavad investeeringud uuest valdkonna arengukavast juba sisse said pandud. kuigi suurema "sauna" sai arenguteenistuse töötaja (kes ka meie valdkonna arengukava koostamisel väga suureks abiks on olnud), siis oma valdkonna teemasid pidin ikka ise kaitsma. noh jah, selle kogemuse võiks kokku võtta ütlusega "raske õppusel, kerge lahingus", ma vähemalt loodan nii, sest suuremad rahalised soovid ja arengud said juba läbi vaieldud ja ehk läheb sisulise töö ja arengusuundade tutvustamine veidi lihtsamalt. arenguteenistuse kolleeg võttis teema väga tabavalt kokku, öeldes, et "teed-pargid-tänavad on kahjuks palju arusaadavamad kui inimene"... vähemalt ma ise usun (sinisilmselt?), et oleme teinud head tööd ja kirjutanud kokku mõtted, mis aitavad järgmistel aastatel selgemalt ja konkreetsemalt valdkonnas tegutseda ja edasi liikuda. ehk arvavad seda ka poliitilised otsustajad.

ah jaa, eelmisest nädalast üks märksõna veel, mis meenus - hoidiste tegemise hooaeg on alanud! esimene rabarberisaak on korjatud, kooritud, lõigutud, muist süvakülma pandud ja muist moosiks keedetud. täpsemalt siis u 2-3 liitrit tükeldatuna sügavkülmas ja ca 9,5 liitrit rabarberi-apelsinimoosina purgis.

koduaia pakutavate hüvede sihtotstarbeline kasutamine on tegelikult väga mõnus, eriti kui hüve valmiskasvamisse ei pea ise suurt midagi panustama :)