veidi helgemalt

kuigi aastanumbri vahetumine on ju tegelikult kokkuleppeline punkt ajavoos, siis kuidagi paneb see inimesi ikkagi teisiti tundma ja olema. on nii hea tõdeda, et minu jaoks on see mõtteline muutuse hetk muutnud enesetunde kuidagi helgemaks ja positiivsemaks. seda siis eriti tööga seonduvalt, kus selle aasta paari esimese nädala jooksul ei olegi must masendus ja tööstress enda alla matnud ja mõned teemad on kuidagi eriti jõudsalt ja tegusalt edasi liikunud. pragmaatikuna annan endale aru, et küllap jõuan peagi nende keeruliste hetkedega ka taas rinda pista, aga hetkel on teatud rahulolu ja kergendus teadmisest, et mitte kõik ei pruugigi pöördumatult p***ses olla :)

ka laste jaoks on uus aasta ja sellega ka uus õppepoolaasta päris hästi alanud ning kooliväsimus ei jõudnud vähemalt esimese koolinädala järel lapsi kohe maha murda. nüüd on vaid mõned nädalad pingutada ja veebruari lõpus on ju taas nädalapäevad koolivaheaega ootamas. veab ikka nendel lapserajakatel :) Piiga klassis on küll üldine õhkkond ja laste omavahelised suhted veidi pingelised ja sassis, seda just eriti poiste vahel ja esmase info põhjal ei ole ka meie pliks päris puutumatult pääsenud (väidetavalt narritakse, aga see vajab veel selgitamist, et mis ja kes ja kuidas jne), millest on muidugi kurb. eriti kurb just seetõttu, et tundub, et klassijuhataja ei suuda seda olukorda ohjata ja koolis toimuva kohta lapsevanemateni väga infot ei jõua. samas on mõned lapsevanematest väga aktiivsed ja jagavad (mõnikord ka liigset ja kontrollimata) infot messengeris loodud grupis, mis aitab ehk tekkinud pingeid klaarida ja siiski mõistlikke lahendusi leida.

üks tõrvatilk praeguses enam-vähem mõnusas äraolemises on Kalli Kaasa kohta selgunud info, et tema eelmisel suvel põlvele kukkumise tagajärjed on siiski hoopis tõsisemad, kui seni võis arvata ja ta ise tahtis tunnistada. kuna ta põlv joosta enam üldse ei lasknud ja isegi kõndimine tegi haiget, siis läks eesti mees lõpuks arstile ja seal selgus, et põlvesidemed on puruks ja ees ootab operatsioon. päris karm... Kalli Kaasa jaoks tähendab see sportimishooaja vahelejäämist, pikka opijärgset taastusmiprotsessi ja kindlasti olulisemalt rohkem stressi olukorrast, kus ta ei saa ennast niipalju ja nii aktiivselt liigutada, nagu ta tahab ja harjunud on. ehk aitavad tema muud hobid siiski ka sellest keerulisest olukorrast üle saada ja mitte liigselt enesehaletsusse vajuda...

seniks naudime mõnusat mahedat talveilma, käies nii mere ääres jalutamas

kui täna ka näiteks esimest korda kogu perega uisutamas. Piiga jaoks oli see elus esimest korda uiskudel olla, samas kui KD tuletas meelde eelmisel talvel sõprade juures saadud esmaseid jääl püsimise kogemusi, saades sellega väga tublisti hakkama. mina ise ja Kallis Kaasa polnud vähemalt paarteist aastat uiskudele saanud, aga Kaasa tuiskas liuväljal ringi mõnusa hooga ja minulgi tuli lihasmälust paar asjakohast liigutust meelde. ka Piiga suutis mõnekümne minutise algõpetuse järel juba peaaegu asjakohaselt jalgu liigutada,

nii et seda vahvat ajaveetmist püüame talve jooksul kindlasti veel ette võtta.