lastekasvatamise erinevatest viisidest

võin ennast vist juba päris kogenud lapsevanemaks pidada, sest viimase kolme aasta ja ühe kuu jooksul olen saanud paraja praktika, millest aasta ja kaheksa kuud on ju suisa topelt-praktika olnud. ja ka kõrvalt on saanud viimasel ajal päris palju seda tite-kasvatamist vaadatud, sest nii vennal kui keskmisel õel ju pisikesed piigad kasvamas ja ka Kalli Kaasa õel väikemees sirgumas.

kuu alguses oli meheõde oma perega külas ja möödnud nädalavahetusel minu õde oma kallikestega ja see pani veidi mõtlema, et kuidas mina olen oma lapsi kasvatanud ja kuidas nemad on seda teinud. ja leidsin, et võin kaks enda jaoks päris suurt plussi kirja panna - rinnaga toitmine ja isevalmistatud lisatoit.

rinnaga toitmise tähtsusest räägitakse ju igal pool ja arvan, et olen päris tubli olnud, sest mõlemad lapsed said aastaseks saamiseni rinnapiima. eks muidugi oleks võinud ju ka kauem, aga vähemalt niikaua, kui laps võis hakata juba koos perega tavatoitu sööma, oli maitsev ja kasulik rinnapiim minu pisikeste jaoks olemas. selles osas on ka venna- ja õelaste elu ilus ja turvaline, et õnneks on nende emmedel piima jagunud ja kõik pisikesed saavad kosutavat "valget nektarit" just niipalju, kui soovi ja vajadust on.

kui oli aeg lisatoidu andmiseks, siis tänu kingiks saadud raamatule "Beebitoitude kokaraamat" tundus kuidagi iseenesestmõistetav, et valmistan ise püreed ja pudrud. ise pole ma kunagi mingi pudrusööja olnud ja hakata igal hommikul putru keetma oli minu jaoks ikka üsna uus kogemus. aga pudrud on maitsvad saanud, lapsed on isuga söönud ja isegi Kaasa on kiitnud (sest ise ma neid hinnata ju ei saa, ma ei söö ju putru...). kuigi potitäie köögiviljapüree keetmine oli üsna tüütu kohustus, sai kord nädalas see koorimine-lõikumine-viilutamine-keetmine-püreestamine ette võetud ja omavalmistatud püree liha või kana või kalaga oli kapist alati võtta. vaadates kõrvalt väikeste sugulaste toidusedelit näen, et nende emmed on kergema vastupanu teed läinud ja kasutavad päris palju ka purgitoitu ja valmis pudrusegusid. ega ei saa seda neile ka ette heita, sest elu on kiire ja eriti sõidus-reisil-külas olles on valmistoiduga ju hulga mugavam. ja et mitte sugulastele liiga teha, siis ei saa ju mainimata jätta, et kõik neist keedavad osaliselt nii pudrud kui püreed ka ise. aga kui ennast nendega võrdlen, siis tagasivaadates saan öelda, et purgitoidu ja valmis pudrusegude kasutmise saan kahe käe sõrmedel üles lugeda. kahe lapse kohta. arvan, et võin ennast kiita küll!

ühes valdkonnas olen olnud siiski ka mugav emme - mähkmed. korduvkasutatavaid mähkmeid ei osanud mina enda jaoks omaseks mõelda ja seetõttu olen keskkonda korralikult pabermähkmetega reostanud. kuigi erinevad artiklid riidemähkmete keskkonna- ja lapsesõbralikkusest on ka minu lugemislauale jõudnud, ei suutnud need mind piisavalt veenda, et pabermähkmete mugavusest loobuda. nii öko ma siiski ei ole, mis teha. ei ole lähisugulaste ringis ka keegi teine, seega meie panus marlimähkmete taas-ausse-tõstmisele jääb andmata.

kus ma aga keskkonnasäästmisesse läbi lastekasvatuse päris korraliku panuse olen andnud, on taaskasutus. praktiliselt kõik lastetarbed - voodid, kummut, hällid, vankrid, söögitoolid, riietest-jalanõudest rääkimata, on meieni jõudnud teise või kolmanda (või veel rohkema) ringi kaudu. sest lastekraamiga on see hea asi, et neid ei jõua ju lühikese kasutamiseaja jooksul ära kulutada. ja nii ongi ühe või kahe või isegi rohkema lapse poolt kasutatud asjad olnud ka minu kahe põnni kasutuses ja siis edasi liikunud pisikeste sugulaste kätte. nii et päris uusi asju olen pidanud selle kolme aasta jooksul väga vähe ostma. ja kui sõprade-tuttavate teise ringi pealt polegi parasjagu sobivat leidunud, siis olen eelkõige sammud seadnud just kasutatud asjade poodi, sest olgem ausad - maksta üüratu summa asja eest, mille kasutusaeg on ehk pool aastat, on täiesti mõttetu. õnneks jagavad sama mõtteviisi ka lähikondsete tittede emmed, seega liiguvad meie laste väikeseks jäänud asjad suuresti pisikestele sugulastele edasi.

kokkuvõttes tuleb nelja suure lastekasvatamisega seotud valdkonna suhtes seis siiski kolm-üks minu kasuks. võin rahul olla küll :)
--------------------------------

hiljem: üks asi meenus veel, millega rahul olen - telekas ei mängi meie majas kogu aeg ja igal hetkel ja kõige fooniks. kuna ma ise pole kuigivõrd teleka-inimene, siis lastega kodus olles räägin nendega või lihtsalt mängime koos või kuulame lastelauluplaati, aga telekas on kinni. isegi raadio ei mängi taustaks. igasugust müra on maailmas nii palju, et vähemalt beebi- ja väikelapseeas võiks väikeseid inimesi sellest säästa. nii et see läheb ka plussina kirja :)

kiirekiirekiire ja killukesi enda ümbert

peale pikka nädalavahetust (kahe päeva asemel kolm tundub ikka mõnusalt pikk) on töörindel harjumatult kiire olnud. harjumatult selles mõttes, et kui peale tööle tulekut esimese kuuga enam-vähem asjad üle said vaadatud ja ennast osakonna tegemistega kurssi viidud, on olnud selline mõnus ja suhteliselt rahulik suvine vaikelu. ja nüüd korraga tundub, et suvi kontorivaikustes on kuidagi väga äkiliselt otsa saanud, sest olukordi ja asjaajamisi sajab uksest ja aknast.

ja see meeldib mulle. töine päev, kui hommikul kabinetti astudes läheb möll lahti ja esimene hetk kella vaatamiseks tekib alles nt mõned minutit enne lõunapausi, mis tuleb sujuvalt tunnikese võrra edasi lükata, sest toimetamisi on nii palju. ja kui arvuti taga on kogu aeg mõni dokument pooleli, mõni telefonikõne vajab tegemist või mõni kohtumine on ees ootamas.

aga hetkel käis vedru kuidagi maha. natukeseks. arvasin küll, et lõunasest jalutuskäigust (mis on muutunud juba traditsiooniks ja paari kilomeetri asemel veninud isegi 3,5 km pikkuseks - jah, olen uhke ja iseendaga rahul :) on abi, et tuul puhub pea klaariks ja mereõhk annab uut värskust, aga töölaua taha tagasi jõudes ei olnud ikka enam seda hommikust power'it...

mis annab muidugi võimaluse natuke mõtteid koguda ja näiteks blogi täiendada. sest tänane kõige kiirem kiire on vist hetkeks möödas ja saab teha väikese tagasivaate nädalavahetuse tegemistele. sellise sigri-migri kokkuvõtte emotsioonidest ja päheturgatanud mõtetest.

*vanemad - pühapäeval tulid ema-isa külla. ekspromt, pikalt ette planeerimata. sest laupäeval jäi poja haigeks ja siis oli kohe eriti põhjust vanavanematele meelde tuletada oma vanaema-vanaisa kohuse täitmist (mitte et nad muidu ei täidaks, aga kui vahemaa on ikka ligi 200km, siis igal nädalavahetusel külla ei sõida. kahjuks.). pühapäevaks oli poja haigus küll juba möödas (õnneks!), aga vanemad tulid siiski. no mul lihtsalt on ema-isaga vedanud! alati on soe ja armas tunne, kui nad tulevad, kallis kaasa peab neid suurepäraseks ämmaks-äiaks ning lapsed on "maa-vanama" ja "asa" tulekust alati siiralt vaimustuses. hea, lihtsalt hea.

*hiiumaa - vennale jäi seekord külla minemata, kuigi mõlemad õekesed jõudsid just sel' nädalal hiiumaal käidud. ajad-ressursid kuidagi ei klappinud. sellest on muidugi kahju, sest venna pere ja nende elamine-olemine hiius on kuidagi nagu teine maailma, mis omas rütmis kulgeb. ja kallis vennanaine koos pisikese vennatütrega on väga väga kallid sugulased, keda näeb kaugelt harvem kui võiks ja peaks. ehk septembris õnnestub siiski kohtuda, kuigi ilmselt mitte hiius vaid lõuna-osariikides.

*kodus - üle pika aja rahulik kodune nädalavahetus koos kogu perega oli mõnus lõõgastus peale mitmeid muude tegemistega täidetud nädalalõppe (nagu nt kaasa sünnipäev või KL öine õppus metsas või laste viimine-toomine vanavanemate juurde/juurest). sai lihtsalt koos olla ja kodus natuke toimetada ehk et laste kiige- ja ronimispuu ning terass on nüüd võõbatud ja uue kaitsva õlikihi all ning näevad hoopis paremad välja kui enne. kusjuures ronimispuuud ja terassi käsipuud pintseldades tabasin ennast mõttelt, et kas minu tegelik kutsumus ei ole mitte maalriamet või on minus tõesti peidus sala-nuusutaja, sest no ma tõesti nautisin seda pintsli liigutamist ja enda ümber hõljuvat kerget vanakooli värvilõhna. mõnus ikka vaadata, kui tööl silmnähtav tulemus on.

*kokkamine - esmaspäeva õhtul tegime koos peresõpradega süüa, kuna nende pliit oli remondis. üks uus kogemus, mida peaks kindlasti kordama. ongi kuidagi kummaline, et meil ei ole selline koos-kokkamine väga kombeks, kuigi lõuna-euroopas on see vististi vägagi levinud. ei minda mitte sõpradega kuhugi välja, et koos süüa ja aega veeta, vaid saadakse kokku üksteise juures kodus, tehakse koos süüa ja nauditakse sõpradega olemist. peaks seda kommet meil ka juurutama hakkama. sest vahelduseks oli päris põnev teise perenaise kokkamise nippe jälgida ja ülesandeid jagada. tulemus oli igaljuhul väga maitsev, kõht sai täis ja rõõm heade sõpradega veedetud ajast boonusena veel lisaks.

*lastega - eile-täna olen üksikema kahe lapsega, kuna Kaasa on miskil kahepäevasel arengukoolitusel. see tähendas, et pidin eile mõlemad lapsed õhtul aiast-hoiust tooma ja täna hommikul mõlemad ka viima ning sealjuures ka ise õigeks ajaks tööle jõudma. õnnestus küll. ja õhtu ilma issita möödus ka rahulikult, sest KD leppis  eelmisel õhtul tädi M-ga kokku, et homme läheme koos mänguväljakule! ja nii ma siis haarasin peale tööd aiast-hoiust lapsed, kodus kiirelt turvatoolid ja lapsed tööautost isiklikku masinasse, poja ratas ka pagasnikusse ja mänguväljakule sõit (vahepeatusega teeäärses poes, et õhtusöögi-amps lastele kaasa osta). koju jõudsime vahetult magamaminekuajaks, nii et Kalli Kaasa abist õhtusel laste kantseldamisel ei jõudnud puudust tundagi. vedanud on meie lastel (ja meil endil ka) tädi M-ga, kes tahab ja viitsib meie põngerjatega aega veeta ja on vaieldamatult KD suurim lemmik! :)

iseenda vastu allergiline

07. septembril 2008. aastal sain paraja šoki osaliseks - olen iseenda vastu allergiline! kõlab üsna ulmeliselt, aga umbes nii võib seda olukorda kirjeldada küll.

tollel kaunil sügispäeval toimus 2 silla jooks, kus sõbranna S.-ga kepikõnni osalejate hulgas olime. päike paistis, tempo oli mõnusalt kiire, rada sai läbitud ja enesetunne oli super. isegi niipalju super, et koju jõudes otsustasin veel muru ka niita. ja siis see juhtus. mingil hetkel hakkas kogu keha sügelema ja kui esialgu panin selle higi ja päikese ja muruliblede süüks, siis ühel hetkel ei tundunud asi enam õige. ei olnudki õige - praktiliselt kogu keha oli kaetud poole peopesa suuruste punetavate kupladega! kuigi enesetunne polnudki väga hull (peale kohutava sügelemise), siis ehmatasin vaatepildist ikka nii ära, et sõna otseses mõtte värisesin. käisin kiirelt jaheda dušši all, konsulteerisin allergikust sõbrannaga, kes soovitas viinalahusega puhastada-jahutada ja hiljem tegin väikese uurimistöö netiavarustes, kust tänapäeval ju kogu info olemas on.

nojah, selgus, et suure tõenäosusega on tegemist nõgestõvega. täpsemalt siis nõgestõve vorm kolinergiline urtikaaria, mida soodustab higistamine ja füüsiline koormus. ehk et minu oma higi tekitab sellise reaktsiooni, nagu oleksin väga suurde nõgesepõõsasse kukkunud. arstiga konsulteerides selgus, et see võibki täiesti suvalisel hetkel lihtsalt väljenduda ja kui väga hull on, saab allergiarohtudest abi, aga muidu peaks lihtsalt suuremast sportimisest hoiduma. eks ole...

järgmine kord tabas nõgestõve hoog mind 2009.a. jaanuaris Brüsselis, aga kuna siis juba teadsin, millega tegu ja kuna hoog ei olnud ka nii tugev kui esimene, siis paanikasse ei sattunud, püüdsin maha jahtuda ja läks üsna kiirelt üle. paar kergemat hoogu on peale seda veel olnud, aga praktiliselt 3 aastat pole mingit märki olnud, et peaksin veel selle kummalise haiguse pärast valvel olema. eks ma olen muidugi suuremast sportimisest ka loobunud, lihtsalt lapsed on oma aja võtnud, aga samas nt kui kevadel oma selja pärast paar kuud jõusaalis ja ka paaris aeroobses trennis käisin, ei olnud mingit probleemi.

ja nüüd siis täna, kenal suvelõpu augustipäeval, ilma igasuguse hoiatuseta, on keha taaskord põrgulikult sügelevaid punne täis. huuuhhhhhh, ei ole mõnus. õnneks on tunni ajaga enamus kupladest peaaegu ära kadunud, aga on väga tobe taaskord tunda saada, et olen iseenda vastu allergiline.

tööst ja lastest

nädalane sunnitud puhkus on tänasega läbi ja seega tööpostil tagasi. Piiga jäi hommikul lastehoidu oma tavapärast solvumisnuttu laskma ja krokodillipisaratega pluusiesist loputama, aga emme pani ukse enda taga kiiresti kinni ja siis ei kostnud enam ka nuttu...

see nädal Piigaga kodus oli seekord kuidagi eriline. olen nüüd ju kolm kuud juba tööl tagasi olnud ja nii mitmedki korrad selle aja jooksul mõelnud, et tegelikult on ütlemata kahju, et Piiga nii vara hoidu pidin panema. et ei saa temaga igapäevaselt koos olla, tema arengut ja toimetamisi jälgida ja tema tegemistes hommikust õhtuni osaline olla. nüüd sellel nädalal siis jälle sain. ja see oli tõeliselt mõnus! kuidas küll teadmine, et koosolemise hetked on üürikesed, panevad neid hetki hoopis rohkem hindama (kõlab klišeena, aga nii ta on). ja olgem ausad - ühe lapsega kodus olla on ikka hoopis rahulikum, kui kahe lapsega, eks ka seetõttu oli see nädal Piigaga kuidagi eriti mõnus ja meeldiv. sest kaks last suudavad emme närvid ikka täiega pingule tõmmata, eriti kui kahe lapse vanusevahe on just täpselt selline, et koosmängimisest kipub pigem kooskaklemine saama. nii et jah, nautisin seda nädalat Piigaga kodus kohe täiega!

ei tea, kas see tuleb nüüd asjaolust, et juba teine laps kasvamas või enda suuremast elukogemusest või veel millestki muust, aga oskan kuidagi palju rohkem teadvustada enda jaoks, et iga hetk lapse kasvamises, muutumises ja arenemises möödub nii kiiresti. väikeste tittedega emmesid nähes tuleb kohe selline heldimustunne peale, et oehhhh, minu pisikesed ei olegi enam nii pisikesed (eieiei, mitte selles mõttes, et tahaks veel ühte pisikest - tänan, hetkel mitte). ja kuidagi kahju on mõelda, et Piiga ei mahugi enam linaga kõhu peale ja miks ma teda omal ajal küll rohkem linas ei kandnud (kuigi ta oli mul ikka üsnagi linalaps) ja minu jaoks täiesti eriline rinnaga toitmise aeg on ka ammu möödas ja KD on üldse juba nii suur mees... nojah, ühesõnaga, tunnen oma laste beebi-ajast veidi puudust.

kuigi ka praegune aeg on oma võludega ja teistmoodi eriline - uued oskused peaaegu iga päev, poja täiesti hämmastavapanevad arutlused elust ja asjadest, laste oskus ennast väljendada ja oma arvamus maksma panna (kuigi see viimane ei tundu konkreetsel maksmapanemisehetkel üldsegi mitte imeline, vaid vägagi närvesööv :)

no ja siis on asjal ka hoopis teine pool - tööl olemine. olemine just selles mõttes, et see on lastevaba aeg. peale kolme aastat 24/7 peaaegu ainult ema olemist on lastevaba aeg üsna uus ja huvitav kogemus. ja olles teoorias piisavalt tugev ja teades, et selleks, et lapsed oleksid õnnelikud ja rõõmsad, peab eelkõige ema olema enda ja oma eluga rahul, ei tunne ma isegi eriti süümepiinu, et naudin neid lastevabu töölkäimise päevi ikka kohe päris korralikult. et saan lõunapausi ajal lihtsalt linnas jalutada, mõnda poodi sisse põigata, mõnikord hea sõbrannaga lõunakohvi juua ja niisama lobiseda. ilma lasteta. ja kui tööl on nii kiire päev, nagu näiteks täna hommikupoolikul on olnud, siis on väga eneseteostust pakkuv see täiskasvanutemaailmas sebimine ja korraldamine ja otsustamine ja suhtlemine.

et siis õhtul jälle oma laste emme olla. rahulolev ja õnnelik.

nakatunud tervisesporti!

jah, kui elad kellegagi päev päeva järel külg külje kõrval, siis on ilmselt paratamatu, et kaaslase huvid, tegemised ja arvamused hakkavad mingil määral ajapikku külge. ja mina olen nüüd oma Kallilt Kaasalt saanud tervisespordi nakkuse :) kui muidugi aus olla, siis tegelesin mina aktiivselt nii aeroobse treeninguga, veespordi ja kepikõnniga ammu enne teda (no kes teine mind ikka kiidab, kui mitte ise :) , aga laste sünd ja vahepealne täiskohaga koduperenaise amet on minu tervisespordiharrastusele teatava jälje jätnud. samas kui Kallis Kaasa on 2sillajooksu eel oma jooksutreeningud paksu tolmukorra alt ellu äratanud ja rakendanud oma tulemuste parandamisse kõik kaasaegse tehnika võimalused. ja see ilmselt ongi asjaolu, mis mindki nakatas.

sest no on ikka hoopis põnevam liikuda küll, kui peale treeningu lõppu saad täpse ülevaate, mitu kilomeetrit, mis ajaga, palju kaloreid kulus, mis oli kiiruse maksimum jne. ehk et tänapäeva nutitelefoni võimetel ei ole piire ja tasuta app sporditegemise jälgimiseks on kõigile kättesaadav. paaril juuliõhtul, kui lapsed olid vanaema hoida, käisin Kaasa jooksutreeningul rattaga kaasas, et talle seltsi pakkuda ja juba siis tundus see telefoniga trenni jälgimine päris põnev ja töö juures lõunapauside ajal linnas pikki jalutuskäike tehes käis päris mitu korda mõte läbi pea, et saaks ju telefoniga jälgida, kui pikad need enda arvates pikad jalutuskäigud siis ikka on... no nüüd on mul see võimalus!

jooksutrenne ma siiski harrastama ei hakka, sest jooks lihtsalt pole minu ala ja pulsikella ka ei muretse, see jääb siiski mu abikaasa lõbuks, kes tõesti juba väga korralikult seda treenimise asja võtab, aga oma jalutuskäike hakkan ilmselt nüüd veidi kiiremas tempos küll tegema ja kilometraaži ka jälgima, see on kindel. mainimata ei saa jätta muidugi asjaolu, et ilmselt tuleb ka õhtused näksimised kriitilise pilguga üle vaadata, sest no kuidas sa istud õhtul diivanil ja pistad midagi mõnusat põske, kui Kaasa samal ajal tervisest õhetavana järjekordselt jooksutrennilt naaseb ja vaid selget karastavat vett joob. piinlik on kuidagi... :)

kanalisatsioon ehk kaasaja hüved

nii umbes eelmise aasta sügisel hakati Tammiste küla vahel lõhkuma ja kaevama. eieiei, mitte vandaalid, vaid esimesed sammud kaasaja hüve ehk kanalisatsiooni jõudmiseks meie külakesse. kuna Tammiste küla on märkimisväärselt suur, siis jätkuvad need tööd ka praegu ja suure tõenäosusega saavad lõpule alles millagi uuel aastal. seega hüve lõpliku nautimiseni kulub veel aega.

meie enda kodutee ja aiatagune olid üles kaevatud kevadel, kõige porisemal ja märjemal ajal. ainus, mis aitas sellest väga ebameeldivast ning kodu- ja pere-elu normaalse logistika toimimist oluliselt seganud ajaperioodist enam-vähem rahuliku meelega üle olla, oli teadmine, et kogu selle segaduse ja songimise tulemuseks on toimiv kanalisatsioonisüsteem ja (loodetavasti) olulisem puhtam kraanivesi, kui praegune kaevust tulev mõnevõrra pruunikas vedelik. õnneks jõuti enne suure suve algust töödega meie majade vahel niikaugele, et kaevamised said kaevatud, kraavid täidetud, teed tasandatud ja elu-olu taas normaalseks.

kunagi hiliskevadel, kui Piigaga küla vahel jalutamas käisin, oli vankrit lükates tunne, et olen mingisugusesse depressiivsesse maailmalõpu meeleoludega filmi sattunud. kõik tänavad olid üles kaevatud, teeperved üles songitud ja mudased, igas tänavaotsas mürisemas mõni koletislik metallist kaevamismonstrum. oli tõsine tegemine, et vankriga seal kraavide ja mudamülgaste vahel üldse kuidagi liigelda. ei tärkavat kevadist rohelust, ei tasast ega sirget teelõiku.

täna käisin üle hulga aja (kuna tööl käies ei jää lastega jalutamiseks eriti aega, aga hetkel Piigaga haiguslehel ja täna tüdruk niipalju terve ja väljas imeline ilm) taas küla vahel jalutamas. emotsioon, mille sain, oli absoluutselt vastupidine eelmisele! teeperved olid tasandatud ja korrastatud, värske muru õrnalt rohetamas, teedel uus kõvakate - ühesõnaga kaunis! kui veel lisada, et augusti alguses on aiad oma kauneimas ilus ja meie külas on imelisi aedu, millest mööda jalutades kaela pikemaks küünitada, piisavalt, siis see vankrit lükates veedetud tund-ja-veerand oli tõeliselt mõnus.

jah, õnneks nõuavad tänapäeva seadused, et kaevamistööde lõpetamisel tuleb taastada endine olukord. ja kuigi vahepeal tundus, et endise olukorra taastamine lihtsalt ei ole võimalik, näitas tänane jalutuskäik midagi muud. on siiski, õnneks :)

ja ongi käes...

... see töölkäiva emme rist ja viletsus - lapsega haiguslehel. sest peale nädalavahetuse sooje, aga siiski tuuliseid ilmasid, on Piiga korralikult nohune ja köhane ja see tähendab emmele sunnitud puhkust lapsega kodus. kui nii mõelda, siis läks mul isegi hästi, sest tervelt kolm kuud sain ju korralikult tööl ära käia, enne kui lapsega haiguslehe pidin võtma. kuulates teiste väikelaste emade kogemusi, siis mõni on pidanud juba nädal-paar peale tööpostile naasmist kohe tõbise lapsega koju jääma. tänu oma Kalli Kaasa võimalusele maikuu ja veel pool juunitki Piigaga kodus olla, ei pidanud vähemalt liiga ruttu uuesti koju jääma. aga jah, nüüd on see siis käes.

tegelikult on ühe lapsega kodus olemine ju päris tore. eriti kui võrrelda juulikuu viimaste päevadega, kui kaks päeva kahe lapsega kodus olin. üks leiab ise endale sobivad mängud, ei teki jagamise probleemi kaaslasega ja üleüldse on kuidagi rahulikum. kui nii mõelda, siis eraldi võttes on mõlemad lapsed hetkel super mõnusas eas - KD on nii asjalik, räägib pikad jutud maha ja arutab maailma asju, Piiga seevastu on selline armas isetoimetaja, aeg-ajalt oma tite-keeles enda tegemistele kinnitust või heakskiitu nõudes. aga üheskoos moodustavad nad hetkel suurema osa ajast üsna võimatu koosluse, sest Piiga tahab niiväga vanema vennaga koos toimetada, aga venna mängud on enamasti sellised, kus Piigale kohta pole. ja siis on KISA! :)

nii et arvestades olukorra kõiki külgi (ka seda, et töö juures on õnneks veel suvine rahulik aeg ja midagi väga olulist enne paari nädalat toimuma ei hakka), on see nädal-poolteist sunnitud puhkust parimal võimalikul ajal. Piigaga sai igaks juhuks ka arstil käidud ja kopsud-kõrvad puhtad, seega ikkagi üks üsna tavaline suvine külmetus. õnneks on asjaosaline ise üsna reibas ja rõõmus, seega jääb vaid oodata ja loota, et ka köha ja nohu varsti järgi annavad.

esmaspäev...

... ja väga sinine esmaspäev, arvestades asjaolu, et varahommikust alates kallab tihedat vihma ja ilm on sõna otseses mõttes sinine/hall. ja ülekantud tahenduses sinine selles mõttes, et Piiga köha oli täna öösel ja varahommikul ikka nii kurnav, et võtan tänase pärastlõuna töölt vabaks ja toon Piiga juba lõunast hoiust ära, et saaks kodus veidi tõbine olla ja ehk rutem sellest haigusest üle, kui olles pikad päevad hoiu-kollektiivis ninapidi teiste lastega koos. eks hommikul süda veidi kripeldas ka, kui ilmselgelt tõbise lapse hoidu viisin, aga no mida muud teha - köhiva lapsega, kel' palavikku pole ja ise olemiselt üsna reibas ja rõõmus, päris haiguslehte ju ka ei taha võtta ja kuigi tööl on üsna mõnusalt rahulik (suvisele puhkuste-perioodile omaselt), siis päris mitmeks päevaks koju ei saa ikka jääda. eriti kui on olemas võimalus, et saab lühemaid päevi teha ja lapsele ka kodust kosumist võimaldada. eks vajadusel tuleb muidugi ka haigusleht võtta, kui ikka asi ei parane, aga ehk saab päeva-paariga Piiga olemise siiski tervemaks ja rahulikumaks.

sinisele esmaspäevale eelnes aga väga mõnus nädalavahetus. suvine, soe, päikseline, heade sõpradega. ehk siis Kalli Kaasa sünnipäeva tähistamine koduaias ahjusoojade viineripirukate ja eriti hästi välja kukkunud küpsisetordiga, kui nimetada vaid mõned tõelised menukid sünnipäevalaualt :) ah jaa, enne külaliste saabumist jõudsin veel lastega kiirelt käia vaatamas line-tantsu festivali raames korraldatud pika-rivi-tantsu, kus ema oma naistega ka kaasa tantsis - lapsed said vanaemale kalli-kalli teha ja natukene tibutantsu kaasa nõtkutada. ja siis kiirelt koju tagasi, aialaud head-paremat täis ja pidu võis alata!

vist esimest korda peale laste sündi tundsin, et saan seltskonda ja pidu tõeliselt nautida. lapsed toimetasid oma mänge koos küllatulnud peresõprade lastega ja ei olnud vaja neid kogu aeg jälgida ja kantseldada, said suurepäraselt ise hakkama. aeg kulges kuidagi mõnusalt ja rahulikult, inimesed olid positiivsed ja meeleolu suurepärane. mingil hetkel väsis Piiga ära, sai ta tuppa magama viidud, KD-l jagus mängulusti veel paariks tunniks, siis kustus temagi oma voodisse.

aga erinevalt varasematest kordadest, kui laste magamapanek on peoõhtu minu jaoks kuidagi "ära lõhkunud", sest olen pidanud nende voodite kõrval valvama, kuni pisikesed sügavalt magama jäävad, sain seekord peale unelaulu laulmist vaikselt "head ööd!" soovida ja peoseltskonda tagasi minna. sest minu pisikesed ei olegi enam nii pisikesed ja oskavad ka iseseisvalt magama jääda (nii umbes nädala jagu juba on see ise-magama-jäämine toiminud). ja see on emme jaoks tõeline õnnistus!

vaatamata pikale veninud ja üsna väsitavale sünnipäevaüritusele algas pühapäevahommik traditsiooniliste pannkookidega, mida Kallis Kaasa sedakorda õues küpsetas (elektriline küpsetuspann on ikka absoluutselt asendamatu) ning ülejäänud päev möödus põhimõtteliselt laiseldes. aga mõnikord ongi kõige mõnusamad pühapäevad just need mitte-midagi-tegemise-päevad. ja õhtu lõppes samuti traditsiooniliselt - saunaga. esmalt lapsed puhtaks küüritud (kuidas küll suudaks neile selgeks teha, et peapesu ei ole tegelikult maailmalõpp ja kohutavat seatapu-kisa väärt?) ning seejärel ka ise leili ja pessu, veidi telekast olümpia-melu ja oligi öö.

Pärnu ja suvine melu

täna algasid gildipäevad. palju kaunist käsitööd, rõõmsad inimesed, meeleolukad tänavamuusikud ja palju mõnusat sebimist linna peatänaval. minu arvates käib see lahutamatult Pärnu suve juurde, et peatänav on täis kauplejaid ja muusikat, uudistavaid inimesi ja põnevaid leide kaubalettidelt. just ehedat käsitööd, mitte kahtlase päritolu ja veel kahtlasema kvaliteediga sitsi-satsi-plastmassi (nagu pea iga kuu maxxxima parklas toimuval "laadal" suuresti leida võib).

tegelikult on see kurb, et sellist melu ei ole läbi suve, vaid ainult üksikutel nädalavahetustel, kui toimuvadki kas gildipäevad või hansapäevad või ehk veel mõni väiksem käsitööliste üritus. ometi võiks ju suvepealinna peatänav kihada käsitööliste kauplemismelust kõigil kolmel suvekuul. kas see just tohututes kogustes turiste juurde meelitaks, aga vähemaks ei peletaks kohe kindlasti mitte. ilmselt ei tasu see siiski puht' majanduslikult ennast ära, sest vastasel juhul vaevalt et käsitöölised seda võimalust ei kasutaks, aga kurb on ikkagi. erinevalt vaid mõnest nukrast müügiletist, mis tavapäraselt Rüütli tänaval ostjaid ootavad, oli täna ikka kogu tänav täis erinevate põnevate kaupade pakkujaid ja inimesi oli nii palju, et kohati oli isegi keeruline endale tänaval teed leida. ja inimesed tunduvad ka kohe kuidagi rõõmsamad ja heatahtlikumad, kui tänavaservas säravad kirevad kaltsuvaibad või humoorikate hüüdlausetega puust nikerdatud seinaplaadid ostjaid ootavad.

on tõesti mõnus kulgeda vaikses tempos läbi selle sigina-sagina ja uudistada lettidel pakutavat, isegi kui ostumõtteid-soove ei olegi. tuju saab heaks igal juhul!

lõunapaus

suvises Pärnus töötamisel on oma võlu. kuigi kauni päikeselise suveilmaga on kindlasti tuhat muud (ja paremat) moodust päeva veetmiseks, kui kontorilaua taga istuda, siis tõepoolest ON ka suvises Pärnus töötamisel oma võlu. lõunapausid nimelt. vähemalt minu jaoks.

kui oled terve hommikupooliku kabinetis istunud, arvutiekraan silme ees värelemas, siis on tõeline lõõgastus teha rahulik jalutuskäik randa, lasta kosutaval mereveel kontorikingadest väsinud jalgu jahutada ja värsekndaval meretuulel töömõtted korraks peast puhuda. kõlab ju imeliselt? ;) ja peale pooletunnist spa-väärilist "mereveehoolitsust" taas kontori poole jalutades haarata näppu jahutav jäätisetops ja lubada endale enne tööpäeva teise poole algust mõnus magus amps. tunnine lõunapaus on just piisav, et seda kõike jõuda.

või kui päris randa tõesti ei viitsi jalutada (no inimene on ju laisk, eksole), siis leida koht mõnes hubases rannakohvikus, tellida tass värsket kanget kohvi ja sinna juurde koogilõik või jäätisevalik (jäätisest ei saa mina üle ega ümber, suvel seda enam) ja järgmised pool tundi jälgida suvise rannarajooni melu. täiesti teine dimensioon ja teine aeg. ja seda kõigest veerandtunnise jalutuskäigu kaugusel töörutiinist.

sellesuviste lõunapausi-meeleolude (võiks isegi öelda - avastuste) juurde kuuluvad vaieldamatult käsitis valmistatud Itaalia jäätist pakkuv kohvik "Mama Toni's Gellato" ning lastele ja lapsemeelsetele mõeldud hubane ja supermaitsvaid koduseid toite pakkuv kohvik "Kuumoon". olen mõlemasse rohkem kui korra sattunud ja kavatsen kindlasti veel ja veel minna. mõnusate lõunapauside ootuses.

tööst ja muust

kõige kehvem osa juhatajaks olemise juures on hetk, kui pead oma töötaja suunas näppu viibutama ja talle moraali lugema. eeldad ju, et kõik on täiskasvanud inimesed, mõistus peas ja oskus oma tegude tagajärgede eest vastutada juba välja kujunenud. ja kui siis selgub, et ikkagi tekib olukordi, kus seda ettemõtlemise ja vastutamise oskust napib (et mitte öelda, täiesti vajaka jääb), siis tuleb see ebameeldiv "vaibale kutsumise" tseremoonia ju juhataja poolt ette võtta. ei ole meeldiv. ma lihtsalt ei ole üldse seda tüüpi inimene, kes rusika lauale lööb ja kõuehäälega kärgib. ja siis ei olegi selge, kellel selle moraalilugemise juures kehvem ja ebamugava olla on - eksinud töötajal või korralekutsuval ülemusel. õnneks ei tule selliseid hetki minu töös liialt sagedasti ette ja seekordne siis jälle selja taga. jääb vaid loota, et minu leebe aga kindel korralekutsumine ka soovitud mõju avaldab.

aga tänasele karmile tööhommikule eelnes ju tervelt neli päeva kodus, pere ja lastega. ehk et siis nädalavahetus perega ja esmaspäev-teisipäev lastega. sest uus kuu august ja sellega ka lasteaia/-hoiu rutiin algas tänasest, aga nädala algus tuli ka lastele kuidagimoodi järelevalve tagada. ja kuna vanaemade suvine lastehoiuvahetus sai juuli viimase täisnädalaga läbi, siis olingi juuli kaks viimast päeva ise lastega kodus. olles nüüd juba kolm kuud taas tööpostil olnud, olid need kaks päeva lastega kodus täitsa väsitavad, tööl käimine on selle kõrval paras puhkus :) aga kuna ilmad olid enam-vähem, siis saime palju õues olla ja tegelikult oli ju lastega koos toimetamine päris vahva. kuigi väsitav :)

ja nädalavahetuse alustuseks käisime koos lastega ja Ama'ga Pärnu rannas. sest suur suvi oli paariks päevaks siiski ka Eestimaad külastamas ja nädalavahetus kulges +30 kraadises leitsakus. see on ikka super lahe, kuidas lapsed randa ja merd ja vett naudivad! eriti Piiga - nagu pisike hüljes :) Pojal tuleb aeg-ajalt ikka nutujoru ka peale, kui pritsimisega liiga hoogu satub ja vesi hoopiski endale silma lendab - siis on õõõuuuudneeee, sest vesi teeb ju niiiiii haiget, aga üleüldine rõõm liivast ja veest on siiski suurem ja lähevad need jonnijorud ka päris kiirelt mööda. eriti kui issi on ette võtnud suure mudalossi ehitamise ja kõigele lisaks kaevab veel lossi juurde laia kraavi ka, mille merevesi kiirelt suureks jõeks muudab. mehed on ikka nagu suured lapsed ja lastel on sellega täiega vedanud! (sest emme ju reeglina rannaliivas ei mütta ja losse ei ehita).

tulles tagasi augusti alguse juurde, siis tänane hommik oli üle kuu aja taaskord ühine tööleminemise hommik - KD lasteaeda, Piiga hoidu, emme-issi ka tööle. parasjagu kiire ja palju sebimist, aga peaaegu saime õigeks ajaks kõik oma tööpostile. lapsed lasid (peaaegu et ootuspäraselt) nutujoru ka lahti, aga teadmine, et see läheb neil üsna ruttu üle, tegi emmele äramineku mõnevõrra lihtsamaks. KD jäi aknale lehvitama küll pisarakriimunäoga, aga mitte enam lahinal nuttes ja Piiga solvumisnutt vaibus ka juba enne, kui olin jõudnud kingad jalga panna ja välisuksest välja astuda.

on muidugi kahju mõelda, et pisikesed inimesed peavad sama pika või isegi pikema tööpäeva kui emmed-issid, veetma kodust eemal, võitlema õpetajate tähelepanu ja mänguasjade pärast ning alluma kollektiivi reeglitele, aga samas on meie riigi päevase lastehoiu süsteem ikkagi tõeline õnnistus - õppinud personal, arendavad tegevused, soe söök ja lõunauni. see ei ole maailmas üldse nii levinud ja iseenesestmõistetav nagu võiks arvata. ja mul on tõeliselt vedanud, et lapsed saavad ka kollektiivis päris hästi hakkama ja suuremaid üleelamisi pole aias/hoius käimine kaasa toonud. seni, peaks vist igaks juhuks juurde lisama. aga tööl on vaja ju käia ja tuleb suhtuda olemasolevatesse võimalustesse positiivselt, sest ega halamine ja süsteemi  kirumine olukorda paremaks ei tee.

homme on Kalli Kaasa sünnipäev. kink ja tort ja lilled :) ja nädalavahetusel sünnipäevapidu lähemate sõprade seltsis. saab tore olema, nagu alati. veidi ka täiendavat sebimist sellega seoses (no maja tuleb ikka läikima lüüa ja sünnipäevalauale head ja paremat keeta-küpsetada), aga mõnus istumine sõprade seltsis on seda igati väärt. ongi põhjust enda koduperenaise-pool ka suveunest üles äratada, sest tavaolukorras kipub see kokkamise-koristamise osa minust ikka varjusurmas olema... õnneks Kaasa ei kurda, perel on kõht täis ja elamine ei ole ka tolmukorra alla uppunud, seega võib eluga rahul olla. ka ilma suurepäraselt väljaarenenud koduperenaise-geenita.