ma elan ilusas kohas - jõgi, mets, meri kõik jalutuskäigu ulatuses. kodukandis kõndimas käies olen vaadanud looduse igavest ringkäiku ning imetlenud selle muutuvat ja samas püsivat ilu.
selle aasta alguses võtsin endale eesmärgiks teha igal nädalal jalutuskäik kodumetsas ja jäädvustada fotole üle tee kaarduva puukardina muutumine läbi aja ja aastaaegade. sellest eesmärgist sai hea stiimul ennast vähemalt kord nädalas kodukontori värelev ekraani eest püsti ajada ja tunnikene värskes õhus liikuda. kogunesid positiivsed emotsioonid ja sarnased ning siiski eripalgelised pildid. neid pilte üksteise kõrvale sättides elustus see möödunud aasta taas, mahtudes vaid napi poole minuti sisse ja tuues siiski kaasa mälestused möödunud kuudest.
minu jaoks oli see kulgemise aasta - maailm on muutunud, eesootav on ebaselge, tormata ei taha, aga paigale ootama jääda pole ka justkui mõtet. ja siis saigi vaikselt kuid kindlalt mööda oma rada edasi astutud, saatjaks kevadine tärkamine, suvine lopsakus, sügisene kuhtumine ja talvine unevari. ja teadmine, et ikka ja alati tuleb karge lumeune järel uus tärkamine ja uued rajad astumiseks.
rahulikku, turvalist ja kindlat kulgemist uue aasta radadel meile🤗💚
