sügis on juba oma olemuselt selline "tatiste"ilmade aeg, nii et kõiksugu külmetushaigused lihtsalt leiavad tee korralike inimeste juurde. mis tähendab, et esmaspäeva õhtul hakkas enesetunne kehvaks kiskuma ja reede õhtuks olin omadega täiesti läbi. teadmine, et nohu on kõige vastikum haigus, tuleb meelde alles siis, kui see jube nohu jälle käes on. mul siis nüüd jälle on, väga korralikult. mõnes mõttes isegi hea, et nädalavahetus käes ja saab kodus põdeda, kuigi samas veedaksin ma oma töövaba aega kindlasti hoopis meeldivamal viisil, kui hädiselt diivanil, nina tilkumas ja köha kopse rebestamas... oehhhh, ainuke lohutus, et perearst ei tuvastanud ei kopsudes ega vereproovis mingeid kõrvalekaldeid, seega ilmselt tegemist siiski kõigest raskemat sorti sügisese viirusega ja mõne päeva pärast hakkab ehk paremaks minema.
samas on mööduvast nädalast ka midagi head meenutada. Piiga sai peale kolmenädalast haigust lõpuks ometi taas hakata hoius käima ja oh imet - ilma igasuguse hommikuse nututa! esialgu arvasin, et esimesel päeval peale kolme nädalat taas hoius olles oli lihtsalt nii põnev, et jonn läks meelest ära, aga kui ka järgmistel hommikutel nutuvabalt rühma mindi, oli emme rõõm muidugi suur. kuidagi väga suureks hakkab see meie pisike Piiga saama - lutti enam pole, hoius käimine kulgeb nututa...
vahva on vaadata, kuidas lapsed juba koos mängida oskavad - KD annab teema ette ("ma lähen teen sporti, Piiga, keeda natuke suppi, kuni ma tagasi tulen!" :) ja Piiga toimetab siis oma oskuste kohaselt kaasa. kusjuures olen tähele pannud, et iseenda närvide säästmiseks on palju parem laste neil isekeskis mängida ja mitte kogu aeg kõrval tänitada, et ärge seda tehke ja ärge sinna ronige. lapsed mängivadki ju katsetades ja avastades ja et see täiskasvanute nägemusega elutoa ekspluateerimisest kokku ei lange, on ilmselgelt täiskasvanute probleem. teoorias tean seda väga hästi, aga kui laste mängimist kõrvalt vaatan, siis tahaks ikka kogu aeg sekkuda ja piire seada... kui ise hoopis köögis toimetan ja lapsed toas mängivad, siis kulgeb see palju rahulikumalt võrreldes sellega, kui lastega koos toas olen. ja tegelikult on tuba samamoodi oma koha peal nii siis, kui koos lastega toas nende mängimist jälgin kui siis, kui lihtsalt köögiuksest aeg-ajalt lastele silma peale viskan. lihtsalt teisel juhul saavad nemad oma tahtmise järgi oma mänge mängida ja mina saan rahulikult köögis süüa teha ja mõlemad osapooled on rahul.
No comments:
Post a Comment