jõul sai läbi

sellel aastal olid väga nukrad jõulud. tahaksin isegi öelda, et kohutavalt hirmsad jõulud... sest pool minu kallist perest oli haige. ja mitte lihtsalt natukene tõbised, vaid ikka korralikult ja täiega rajalt maas.

poja murdis jõulureedel maha ilmselt juba mõnda aega oma hetke oodanud nohu, millest kujunes lõpuks kõrvapõletik - kõrge palaviku, valutava kõrva ja hinge matva nohuga. põhimõtteliselt veetis laps oma selleaastased jõulud palavikualandaja ja valuvaigisti mõju all. no vähemalt kingid sai kätte ja jõulurõõmu ka. vähemalt natukene.

Kallis Kaasa kustus ära jõululapäeva õhtul, kui olime maale minu vanemate juurde jõudnud ja järgmised 32 tundi oli tema kaaslaseks ligi 40-kraadine palavik. päris hirmus, kui kõige kallim inimene lamab voodis, vaevu hingab ja kuumab nagu äsja köetud ahi...

seega olin mina jõulude ajal justkui walking-talking apteek, kraadiklaas kogu aeg käepärast, taskuräti karp haardeulatuses ja vähemalt neli erinevat ravimit doseerimisvalmis. väga närvesööv. väga hirmutav, väga kurb.

kui see hirmus haiguste-trall kõrvale jätta, olid tegelikult jõulud just nii armsad nagu igal aastal koos oma kallitega - rõõmutoovate kinkidega (meie peres olid küll kõik väga head lapsed olnud ja kingisoovid said täidetud just ootustele vastavalt ja rohkemgi veel!), maitsva jõulusöögi ja mõnusa seltskonnaga. Kallis Kaasa suguseltsi jõuluistumisele jõudsime seekord küll ainult meie Piigaga, kuna mehed jäid koju tervist kosutama, mistõttu jäi neil nägemata ka vahva Jõulumees, kes seekord päris ise kohale tuli kinke jagama, aga pildi pealt näitasime neilegi muhedat taati ja kingid tõime ka korralikult koju kohale.

õnneks on nüüd mõlemad tõbised arstidele üle näidatud, ravi määratud (pojale AB, Kaasale puhkus :) ja arvestades, et väljas senini laiutanud kevadisest +10-kraadisest õhutemperatuurist on väga äkitselt saanud peaaegu -10, siis jääb loota, et vastikud viirused saavad selle talvise külmaga hukka ja haiged saavad võimaluse täiel rinnal tervenema hakata. vähemalt järgmised nädal aega aga on veel mõlemal kodune ravirežiim.

uueks aastaks soovin juba ette ära - meelerahu ja tervist!

helge

vahelduseks midagi läbinisti positiivset ka.

* Piiga jõulupidu lasteaias oli imeline - meie lastel on nii tublid õpetajad, kes tahavad ja oskavad rühmatäie lastega tõeliselt erilise muusikali ette valmistada ja selgeks õpetada! pisikesed Elsad, Annad, lumememm Olaf'id ja põhjapõder Sven'id olid super vahvad, Piiga säras oma helesinises lumekuninganna kleidis ja laulis-luges-tantsis igast asendist :)

* 8. pulma-aastapäev oli just nii armas ja helge, nagu kahe väga õnneliku inimese ühine päev olla saab. olen õnneliku mehe õnnelik naine :)

* kuigi õues lõõtsub soe tuul, mingites kohtades isegi ülased ja priimulad õitsevad (!) ning lumest saab ainult unistada, möödus neljas advent täiesti jõulumeeleolus - Kallis Kaasa tõi metsast ilusad kuused (nagu alati), mis meie lastega ära ehtisime, lisaks küpsetasime ja kaunistasime piparkooke (lapsed olid nii tublid ja asjalikud!) ja õhtupimeduses olin pisut ka jõulumehe abiline suguseltsile kingitusi pakkides. ei mingit stressi ega närveldamist :)

printsessipidu ja hullud ajad tööl

Piiga ongi nüüd 5! sebimist oli parasjagu, aga lõpp-kokkuvõttes suutsin 98% saavutada selle, mida oma pisikesele kratile (kes printsess on ainult emme unistustes) soovisin - lumekuninganna Elsa stiilis pidu, alustades lumekuninganna kleidist ja lõpetades temaatiliselt kaetud lauaga.

kuna ma pole ju teema-pidu sellisel kujul varem korraldanud, siis oli tegemist paraja ettevõtmisega, aga ilmselt oli mul teatud sorti kinnis-idee, et vähemalt kord elus peab väike tüdruk saama ühe printsessipeo ja seetõttu ma vähemalt püüdsin. kogu see aeg, mis kulus netist ideede ja vihjete otsimisele, toidusedelite kujundamisele ja printimisele-lõikamisele-kleepimisele, temaatiliste toitude (Elsa lumepallid, külmunud südamed, Olafi ninad, sulalumi jne) ja toidunõude leidmisele kohalikust kaubandusest, tasus ennast lõpp-kokkuvõttes kuhjaga ära (kulusid ei ole ma igaks juhuks kokku löönud, summa tuleks ilmselt üsna 'uhke'...), sest pidu sujus kenasti ja kolm tundi Kriipsujuku mängutoas (mis on vaieldamatult parim mängutuba siinkandis) möödus uskumatult kiiresti.

peale pidu mängutoast koju sõites õhkas Piiga rahulolevalt: see oli maailma parim sünnipäev! just see, mida peokorraldaja salamisi kuulda soovis :)

kuna aga elus peab valitsema tasakaal, siis töörindel ei ole asjalood sugugi nii roosilised kui pereringis. karussell personaliotsingu rindel jätkub täie hooga ja isegi kohalik kobruleht tundis huvi, et mis teil seal sünnib, inimesed lahkuvad mitmekaupa? mõtetu mulli puhumine, aga tuleb ju selgitada ja seletada, et midagi harukordset ei sünni, inimesed valivad kõrgema palga ja vähema stressiga töökoha, muud midagi. ja tegelikult on see inimeste pidev äraminek viimase aasta jooksul ju täiega jama, jama, jama...

saabuva aastalõpu valguses olen pisut selle aasta peale tagasi mõelnud ja meenub aasta alguse horoskoopides välja hõigatud ennustus, et tuleb väga raske ja keeruline aasta. jah, kogu see pagulaste teema ja maailma raputavad konfliktid ja katastroofid näivad seda ennustust nüüd tagantjärgi tark olles kinnitavat küll. aasta alguses mõtlesin, et sotsiaalvaldkonnas on kogu aeg keeruline, pole 2015. aastagi ilmselt keerulisem või raskem kui muidu. nüüd tunnen aga, et see on olnud täiesti hullumeelne aasta. jah, on keerulisi hetki, mis sai ise ellu kutsutud, et muutusi luua ja edasi liikuda, aga on olnud ka kaugelt liiga palju hetki ja olukordi, kui tekkis tahtmine maailm peatada ja maha minna. ei oskagi arvata, kas järgmise, 2016. aasta puhul peaks lootma, et enam hullem ikka olla ei saa või kartma, et alati saab veel hullemaks minna...

kui positiivsema poole peale tagasi tulla, siis vähemalt on kõigis nendes lähema ja kaugema maailma keeristormides minu kallis väike perekond olnud minu ümber ja minu jaoks (mida meie kaasaegses ühiskonnas tuleb ka hakata varsti juba väikestviisi imeks pidama), jõulukingid on otsitud ja leitud, pühadestress pole mind kätte saanud ja kui töine seis kõrvale jätte, võin täiesti veendunult öelda, et olen väga õnnelik inimene. no ja tegelikult tuleb ju ka selle üle tänulik olla, et üldse on töö, mis tööstressi tekitab, nii et jah - olen tänulik ja õnnelik :)

raamid vs iseolemine

kuna Kallis Kaasas võitles nädalavahtusel Orkaaniga (loe:osales KL suurõppusel), siis olin üksikema. üksikema, kes pidi laupäeval osalema kooriga esimesel jõulukontserdil. plaani oli hästi läbi mõeldud - võtan olude sunnil mõlemad lapsed kaasa, loen sõnad peale, selgitan, kuidas kontserdil käituda ja väga hea käitumise eest on preemiaks 'mäki' külastus.

väikeste laste puhul ei kipu plaanid väga tihti tegelikkusega kokku minema ja kahjuks nii ka seekord. KD, kes juba oma olemuselt on rahulikum, suutis küll koorilaualu täitsa mõistlikult kuulata, aga Piiga, kellele ühe koha peal kauem kui 10 sekundit paigal istumine on vastunäidustatud, suutis ringi joosta, trampida, naerda ja teha kõike, mida kontserdil tegema ei peaks.

nojah, 'mäkki' me küll läksime, aga peamiselt KD'i pärast ja Piiga jäi karistuseks ebamõistliku käitumise eest lasteeinest ilma. ja nii nagu ikka, kui laps peale rääkimist ka tegelikult saab aru, mida ta valesti tegi ja miks karistus määratakse, ei protesteerinud ka Piiga kasutusele võetud meetmete vastu ja kandis oma karistust üsna vaikselt ja leplikult.

ja kui ma teda seal vaatasin, siis pidin paratamatult mõtlema, et tegelikult oli seekordses ebaõnnestunud kontserdi-elamuses süüdi hoopiski minu ebakompetentsus lapsevanemana. sest laps oli ju lihtsalt laps! ja mina panin ühe 4-aastase õlgadele liigse vastutuse, oodates, et ta suudab käituda nagu täiskasvanu. aga ta on ju kõigest laps! laps, kes on elav ja energiline ja rõõmus ja kes ei peagi mõistma, miks on vaja ühe koha peal paigal istuda, kui toolirea kõrval on ju ometi nii vahvad astmed, mida mööda üles ja alla joosta. laps, kes ei pea ise aru saama, et mööda astmeid jooksmine tekitab müra, mis segab kontserdikuulajaid. see oli minu kui täiskasvanu ülesanne, aga ma jäin lootma lapsele...

Piiga sai oma õppetunni sellega, et jäi lasteeinest ilma. ja vaevalt, et ta järgmisel kontserdil suudaks perfektselt käituda, kui mina ei õpiks oma õppetunnist - vastutuse peab võtma ikkagi täiskasvanu! järgmine kord tean, et panen Piiga istuma kasvõi võhivõõra täiskasvanu kõrvale ja palun lapsel silma peal hoida, et ta käituks korralikult. nii, nagu täiskasvanute maailma raamid seda eeldavad. sest vastasel juhul ei saa ma kuidagi talle pahaks panna seda, et ta on tema ise - laps :)

lõpu poole

tundus, et nii pikk paus on kirjutamisse jäänud, et pidin eelmisest postitusest järgi vatama, kas peale reisi-nädalavahetust üldse olen blogisse kiiganud. noh, päris nii hull see seis ka ei olnud, mõned märksõnad olid ikka kirjas, aga vahepeale on ka päris mitmed päevad jäänud.

ja kui päris aus olla, siis üsna kehvad päevad, sest lapsed jäid haigeks. ehk siis rohkem haigeks, kui tavapärane köha-nohu, mis meie lapsi ikka pimedatel niisketel sügis-talvistel aegadel kiusavad. ehk siis planeeritud väljasõit sõbra M vanematekoju jäi ära, sest Piigal tõusis kolm päeva enne seda palavik, mis kestis vahelduva eduga kuni nädala lõpuni. uue nädala alguses sai südame rahustuseks lastega ka perearsti juures käidud, kus vereproov mingeid hirmsaid haigusi ei näidanud ja arst soovitas tavapärast auru, sooja jooki ja paari käsimüügiravimit - mis meie koduses külmetuse-vastu-võitlemises-arsenalis nagunii kogu aeg olemas on. kuna lisaks Piiga palavikule-köhale tekkis ka KD-il veidi liiga märgatav köha, siis võtsin vastu otsuse nädal aega lastega kodus olla. kalendrisse vaadates oli just selline ilma etteplaneeritud töiste kohtumiste ja koosolekuteta nädal ees ootamas ja kuna nagunii olen peale viimaste kuude hullumeelset tempot tundnud, et tahan puhata!, siis leidsin, et on täpselt õige hetk koos lastega kodus olla.

terve nädal kahe tegelasega kodus võib ka muidugi üsna närvesööv olla, aga täna on kolmas päev ja mu vaimne tervis ei olegi veel alla vandunud :) võimalus hommikul tunnike-paar kauem magada ja ilma töiste muredeta päeva mööda saata on ikka päris mõnus. ka Kallis Kaasa saab tänu meie kodusele režiimile hommikuti hiljem tööle minna, kuna pole vaja lapsi lasteaeda viia ja õhtul varem koju tulla, seega on tegemist pisikese aja-mahavõtmisega meie kõigi jaoks. kulub ka ära, sest tohutu jõulu-trall on kohe-kohe algamas.

lastega kodusolemise-nädalale järgneb üksikema nädalavahetus, kuna Kallis Kaasa on metsas õppustel. pühade-ajale kohaselt on üritusi igasse päeva ja mõnesse päeva isegi kaks. ehk siis reede õhtupoolikul on lasteaias traditsiooniline jõululaat, kuhu me lastega küll kohale ei lähe (ikkagi kodune režiim), aga kuhu ma kummagi lapse rühma müügilauale siiski mingi küpsetise püüan teha. enne küpsetamist ja laata pean veel põngerjatega linnas juuksuris käima, sest pidude hooajaks tuleb ju soengud korda saada. laupäeval esineme kooriga ja kuna lapsi ju üksi ei saa jätta, pean nad kontserdile kaasa võtma. loodan südamest, et lapsed suudavad minu esinemise ajal vaikselt saalis istuda ja ei tekita katastroofi. no nad on ju tegelikult tublid! ja siis pühapäeval esineb Piiga oma lauluringiga linnas kaubanduskeskuses, misjärel tahaksin veel jõuda puuetega inimeste päeva tähistamise pidulikule kontserdile. kuna kontserdil astub üles ka Curly Strings - kõigi laste suur lemmik - siis loodan, et see meeldib ka lastele. ehhh, loodan ka esmaspäeva hommikul veel terve mõistuse juures olla ... :)

õnneks on peale sellist nädalavahetust eesootav töönädal üsna rahulik - väljasõit Ida-Virumaale, et tutvuda sealse sotsiaaltööga ja kosutada ennast spa-s ning reedel tööandja poolt võimaldatud tervistav päev, mis tähendab samuti võimalust kontorisse mitte minna ja hoopis kohalikus tervisekeskuses iseendale aega võtta. pisut peab tegelema ka personaliküsimustega, aga ehk leiame ka seekord tubli ja hakkaja kolleegi oma meeskonda. ja lisaks on reedel ju Piiga sünnipäev - meie pisike 'röövel' saab juba 5! kui kõik läheb nii, nagu plaaninud olen, peaks sünnipäeva-Piigat ees ootama korralik Frozeni pidu - loodetavasti jääb asjaosaline rahule :)

vahepeal algas advendiaeg - piparkookide, küünalde, jõululaulude ja päkapikkude aeg. koos oma perega. armas.

kadripäev

või noh peaaegu kadripäev. homme siis tegelikult. aga täna oli maa kadrikommetega kokkusobivalt valge ja kuigi ma lund kohe üldse ei igatse (soe pikk sügis on parim võimalik sügis), siis täna see kummalisel kombel tuju ei rikkunudki - päris armas oli.

nädalavahetus oli ka armas - meie traditsiooniline hilissügispuhkus koos Kalli Kaasaga. seekord siis Rootsi kruiisil, vahelduseks tavapärastele spa-nädalavahetustele. pisut enne reisi selgus, et laeval puhkamas on ka minu õde ja Kaasa õde, nii et muhedad reisikaaslased olid omast käest võtta. sai niisama lobisetud, suurlinnas ringi jalutatud, jõuludele mõeldes osteldud, head-paremat söödud ja kahekesi koosolemist nauditud. väga armas, väga vajalik ja väga väsitav - nagu puhkamine ikka :)
ema-isa hoidsid lapsi, maja ja koera ning said sellega suurepäraselt hakkama.

eesootav nädalavahetus tuleb taaskord ringi seigeldes, sest meid oodatakse hea sõbra M. vanematekoju Peipsi ääres. pikk sõit, aga kindlasti vahva seltskond, lapsed ei jõua juba praegu ära oodata, et millal me juba läheme. usun, et saab tore olema, kuigi sisemuses pesitsev väsimus tahaks pigem lihtsalt vaikselt kodus lebotada, natukene advendi-ettevalmistustega tegeleda ja niisama olla. ehh, eks vanaks saades jõuab niisama ka olla... :)

tööl on asjad endiselt keerulised, sest parematele marjamaadele siirduvate kolleegide rida ei taha lõppeda. minu jaoks tähendab see taaskord uue inimese otsimist ja lootmist, et meeskond toimib ja toibub. karm, eriti selles valguses, et linnajuhid ei kipu üldse aru saama, kui katastroofiline seis personali osas on ja kui keeruline on tõsiseltvõetavat inimest asemel leida. jah, asendamatuid inimesi ei ole, aga inimesi, keda on väga raske asendada, on osakonnast lahkunud juba mitmeid... vähemalt abilinnapea on meiega ühes paadis ja saab aru, et asi on jama, aga kahjuks pole temalgi võluvitsa, millega olukorrale kiire lahendus leida. eks tuleb siis kuidagi proovida ellu jääda.

võin vaid siiralt õnnelik ja tänulik olla, et mul on pere ja kodu, kuhu selle tööjama eest minna ja kus on hea. alati.

tehtud!

see on nüüd möödas. mitu nädalat ettevalmistusi, arutelusid, korraldamist, muretsemist.
linna esimene tunnustusõhtu valdkonna tublidele tegijatele, mille korraldamine oli 99,8% minu õlul.

kutseid läks välja ca 220, eile oli kohal inimesi u 150. tehnika toimis, kõigile jagus kohti ning sööki ja jooki, kontsert oli kaunis, tantsunumbrid vahvad, õhtujuht vedas asja sujuvalt, lilled ei närtsinud, tunnustuse pälvinud jagasid oma siirast tänulikkust.

pingelangus oli ikka totaalne ja peale üritust on nüüd kuidagi tühi tunne. jah, sain eile väga palju tänusõnu kauni õhtu ja suurepärase ettevõtmise eest, aga juba eile õhtul koju sõites ja tänagi on kuidagi ... peojärgne pohmell. emotsionaalne.

kindlasti läheb üle. näiteks kunagi edaspidi peo pilte vaadates, kui korraldamisärevuse ja pingelanguse asemele on tulnud tegelik emotsioon - rõõm, uhkus, meeskonnatunne.

järgmisel aastal jälle :)

kodune nädalavahetus

üle hulga aja oli täiesti kodune nädalavahetus - kohustusteta, plaanideta, tegemist vajavate tööde nimekirjata. sai lihtsalt olla ja perega olemist nautida.

ma pole vist nii korralik koduperenaine tükk aega olnud (kui üldse) - sai pisut elamist koristatud, isegi saunas veidi korda loodud, vaatamata nädalavahetusele perele korralik toit tehtud (tavaliselt püüan puhkepäevadel ka korraliku toidu valmistamisest puhata), viis (loe: VIIS!) masinatäit pesu pestud ja kuivatatud, lastega pisut joonistatud/meisterdatud ja pühapäevaõhtuks ka õunakook küpsetatud, mis vaniljejäätisega suurepäraselt maitses.

ja uskumatul kombel sobis selline koduperenaiselik nädalavahetus mulle väga. vaatamata asjaolule, et ei koristamine ega kokkamine pole minu meelistegevused, nautisin neid kahte koduste toimetustega päeva täiega. võtmesõnaks on ilmselt vaheldus, sest täiskohaga koduperenaiseks olemine pole siiski minu maitse.

eriti praeguseid kiireid, aga samas põnevaid aegu töö juures silmas pidades. eesootaval nädalal saan kontoris olla vaid kahel päeval viiest, sest üks päev möödub pealinnas hoolekande aastakonverntsil, üks päev uue lastekaitseseaduse tutvustus-seminaril ja üks päev maakondlikul infopäeval, kus kuuleb nii eurorahadest kui eesootavatest muudatustest toetuste maksmisel.ka sealt edasi on nädalald täis erinevaid tegemisi, olulisin kindlasti linna tunnustusõhtu valdkonna tegijatele, mis toimub päris esimest korda ja mille korraldus suuresti minu õlul. huuhhh, väljakutse missugune, aga loodan väärikalt hakkama saada

homme on hingedepäev. küünlavalguse aeg on käes.

elutarkus. lapse suust.

KD oli täna minuga töö juures kaasas, kuna köha ei lasknud lasteaeda minna. pärastlõunal pargis jalutades möödusime pingil magavast jalutust mehest, kellel paks vatitekk üle tõmmatud ja ratastool sealsamas pingi kõrval. tagasi jalutades möödusime pingist teist korda, jalutu küünitas ennast pisut püsti ja palus mind maas olevat suitsukoni talle anda. keeldusin, sest jalutule koni korjamine ei ole minu teema ja pealegi tegemist mehega, kelle tausta ja olukorda ma töö tõttu tean ja kellele mul seetõttu väga raske kaasa on tunda.

pisut hiljem küsis KD, kas see mees seal pingil on väga vaene? selgitasin siis pisut, et missorti inimesega tegu ja miks ta sellisesse olukorda sattunud on ning miks mõnikord ei saa isegi sõbrad või lihtsalt lahked inimesed aidata. rääkisin nii alkoholist kui suitsetamisest (vastuseks poisi küsimusele: mis see koni on?) ja sellest, et nii ei ole hea elada.

veel pisut hiljem teatas KD: kui ma suureks kasvan, siis ei joo ma kunagi alkoholi ja ei tee suitsu ja olen lahke mees ja poest ei osta asju ainult endale, vaid oma perele ka. /mõtlikult/ kui mul muidugi on selleks ajaks pere. sest abiellumisega võib olla natukene keeruline, sest need inimesed, kes tänaval jalutavad, on juba üsna paljud abielus ja nii on endale raske naist leida.

väike filosoof :)

kuidas õhtu oleks võinud katastroof olla

üle nädalate oli ometigi töö juures rahulikum päev, kus üks tegemine ei ajanud teist taga ja oli võimalus pisut (nii pool tunnikest) lühem päev teha. plaanisin lapsed lasteaiast ära tuua ja piisava ajavaruga õhtusööki valmistada, ilma, et kiire-kiire-kiire kogu aeg kuklas trummeldaks.

õhtu hakkas pisut kiiva vedama kohe, kui lasteaaeda jõudsin. jah, mina võin ju arvata, et on hea mõte, kui tulen pisut varem lastele järgi ja saan lisa-aega õhtuste köögitoimingute jaoks, aga kui emme astub lasteaiaväravaat sisse just siis, kui Piiga rühm õue on jõudnud, siis on lapse ainuke mõte - Sa tulid liiga vara!!! minu rõõmsa käeviipe peale kangestus keset hoovi jooksnud Piiga hetkega, krokodillipisarad hakkasid lahinal voolama ja kostus südantlõhestav "ma tahan veel mängida!". õpetaja oskusliku tegevuse tulemusel (kiirelt organiseeritud lennuki-mäng, mis lõuna ajal oli väga popp olnud) rahunes hingepõhjani solvunud Piiga pisut ja nii umbes nelja minuti möödudes oli siiski nõus koos minu ja vennaga koju tulema. kuna mõlemad lapsed olid juba õues (ja seega riides) ning hommikul tulid nad ilma lasteaia-kottideta, polnud justkui põhjust rühma minna, hõikasime õpetajatele "head aega!" ja minek.

koduväravasse jõudes sai hästi planeeritud õhtu järgmise hoobi - Piiga kaisukaru oli lasteaeda jäänud... juba niigi solvunud meeleolus Piiga jaoks oli sellega maailmalõpp kätte jõudnud ja seega igasugused varem tehtud plaanid emme jaoks kadunud. tagantjärele tark olles - nii juhtub, kui oled kinni oma rahuliku õhtu mõtetes ja jätad tavapärase õhtu-rutiini kõrvale. nojah, kiire plaanide ümbermängimine, lubadus Piigale koos temaga jalutuskäik lasteaeda teha ja kaisukas ära tuua (sest eks see oli ju mõnevõrra emme süü ja emme plaanid olid nagunii lapse õhtu "ära rikkunud" ja emme peab järelikult ka asja heastama), mõttes kalkuleerimine, kui palju aega selle kõige peale kulub ning nukker leppimine teadmisega, et piisava ajavaruga õhtust sai vaid unistus ja õhtusöök valmib ikkagi kunagi teadmata hilisel ajal.

juba kodus olnud Kallis Kaasa proovis Piigat veenda, et tegelikult on päris põnev vahepeal kaisukaks hoopis mõni teine mõmm võtta, aga need kavalad plaanid vilja ei kandnud, mis tähendas minu jaoks kiiret riiete vahetust ja üle ukse veel Kaasale hõikamist, ei kui ta vähegi viitsib, siis ta võiks kartulid ära koorida, et natukene õhtusöögi valmistamise aega kokku hoida. Kaasa vastus oli, et tema nagunii kodus süüa ei jõua (õigus, mälumängu-kolmapäev!) ja seega arvasin, et küllap lapsed jõuavad õhtusööki pool tunnikest kauem ka oodata. kui kunagi lasteaia-tiirult tagasi oleme.

uskumatul kombel hakkas sellest hetkest õhtu taas ilusaks minema. jalutuskäik Piigaga oli vahva - kekslev laps tundmas siirast ja ehedat rõõmu sügilehtedes sahistamisest ning põnevil ootusest, kas õpetaja ikka on üllatunud, kui ta õhtul uuesti lasteaeda tuleb. tee läks kiirelt, mõmmi saime kätte, õpetaja oli üllatunud ja tagasitee koju möödus maailmaasja arutades. ühe 4-aastasega on see arutamine ütlemata armas :) koju jõudsime just sel' hetkel, kui Kallis Kaasa lõpetas õhtusöögiks kartulite koorimise ja seega oli peaaegu untsu läinud rahulik õhtu taaskord täesti imeline ja armas. ma olen üks väga õnnelik ema ja naine ning minu lapsed ja mees on maailma parimad - vähimagi kahtluseta!

vaikselt

pilt on, häält ei ole. laupäeva hommikust alates. päris kummastav tunne, kui eelmisel õhtul on veel kõik korras ja järgmisel hommikul ärgates avastad, et häält ei ole. lihtsalt - piuksugi ei suuda teha. tänaseks siis kolmas päev niimoodi ja kuigi mõnel hetkel suudan ka midagi kõlavamat kui kähe sosin kuuldavale tuua, siis põhimõtteliselt siiski hääletu.

vähemalt nv oli suurepärane - ahjuremondi tõttu läksime töötegijal jalust ära, kogu perega lõunaosariikidesse. väga armas oli, täis jutustamist (kuniks mul veel häält oli), küpsetamist, udus jalutamist ja niisama olemist. mõnus stressivaba sügislõõgastus.

tempo tempo

viimased paar nädalat on olnud töö juures hullumeelse tempoga. üks asi ajab teist taga, miljon pisiasja on vaja meeles pidada, dokumente ette valmistada, koosolekutel osaleda ... õnneks hakkab tasapisi ära kaduma see nn kaaluta olek, kus pind kippus jalge alt kaduma ja kuidagi väga paksu udu sees olemise tunne oli... (või kuidas iganes seda arusaamatut enesetunnet kirjeldada).

ülesanded, mida vaja teha, on õnneks täpsed ja konkreetsed ja kui vähegi suudab kõik asjad meeles pidada, siis saab täitsa hakkama. järgmise aasta eelarve eelnõu on esitatud, esimest korda toimuva valdkonna tunnustusürituse kondikava ja peamised kokkulepped paigas ning tarkvara vahetamisega kaasnenud tõrked ja jamad arvutiga ka peaaegu ületatud.

suure küsimärgina on aga õhus rippumas osakonna töötajate teema, sest taaskord on üks kolleeg uusi väljakutseid läinud alistama ja on väga suur tõenäosus, et talle järgnevad veel nii mõnedki head spetsialistid. on ikka täiega nöök, kui riik loob uue süsteemi, mis osaliselt dubleerib olemasolevat ja kuhu häid spetsialiste leitakse ikka tänaste tublide töötajate hulgast. kelleks siis antud juhul on osakonna väga head töötajad. võib juhtuda, et kuu aja pärast olen olukorras, kus üks valdkond on inimestest tühjaks jooksnud ja seda põhjusel, et riigi loodavas uues süsteemis on oluliselt väiksem koormus, vähem stressi ja märgatavalt suurem palk. peaks ju lausa rumal olema, et võimalust mitte kasutada. nii ei saagi ma oma inimestele pahaks panna, et nad rikkalikematele marjamaadele suunduvad, aga nii pagana raske on leida häid spetsialiste tühjaks jäänud/jäävaid kohti täitma...

samas on praktika näidanud, et asendamatuid inimesi ei ole ja küllap saab ka sellest murest üle, aga väga kahju on ikkagi.

täna sõidame üle pika aja maale (kujuures täiesti etteplaneerimata ja äkitsi tulnud mõtte ajel) - nii mõnus! ja pisut rohkem kui kuu aja pärast ootab ees traditsiooniline hilissügisene nädalavahetus ainult mulle ja Kallile Kaasale - on, mida oodata!

ps. töörabamisega seonduvalt asjakohane mõttekild pojalt, kes ühel esmaspäevahommikul unisena voodist välja ronides küsis: emme, kas sa tahaksid ka mõnikord, et tööpäevi üldse ei olekski? ja et sa oleksid rikas? :)

oktoober algas

sügis kulgeb omasoodu, hetkel õnneks päikeseliselt. tööl on asjad enam-vähem kontrolli all ja lapsed on ka niivõrd kuivõrd terved. nii et oktoobrikuu algusega võib rahul olla.

kuna Kallis Kaasa on metsas õppusel, siis otsustasime lastega, et ega meiega kehvemad pole: pakkisime piknikukraami kaasa,

 ja asusime kodumetsa avastama.

Kallis Kaasa oli oma jooksutiirudel ka hiljuti sinnakanti sattunud ja rääkis kodus, et tiigikaldad on võsast puhastatud ja isegi mingis osas liivaga kaetud ning et üldmulje pidi täitsa kaunis olema. kohale jõudes ootas ees tõesti tundmatuseni muutunud maastik

ja vahva piknikukoha leidmisega ei olnud muret.

uudistasime ka seeni

ja lapsed tundsid siirast rõõmu metsa servale unustatud palgivirnal turnimisest.

lisaks jõudsin kaks masinatäit pesu pesta ja elamise ära koristada, nii et täitsa tegus "üksikema" laupäev.

ohtralt õunamahla ja natuke lammast

on olnud üks ütlemata tegus ja vahva nädalavahetus! märksõnadeks seekord õunad, mahl ja lammas.

laupäev möödus hiliste õhtutundideni Kalli Kaasa vanavanemate talus, kus toimus hoogne mahlategu. olime juba eelmisel õhtul oma koduaia õunapuud viljadest pisut kergemaks korjanud, laupäeva hommikul saime veel mõned kotitäied lisaks ja sõit mahlateole võis alata. lisaks meile kasutasid vanavanemate juures olevat mahlavalmistamise atribuutikat ära ka Tallinna-Ama koos Papaga ja Kalli Kaasa õde, kes oma pojaga kohal olid. tööjõudu rohkem kui vaja. kuna minu jaoks oli see esimene õunamahlategu, oli omajagu põnevgi, nagu ka lastel, kes kogu hingest ja rõõmuga igal pool kaasa lõid. laste töörõõm tõmbas päeva esimeses pooles töötempo küll mõnevõrra alla ja seetõttu pidime hiljem täiskasvanutega pimedani rabama, et kogu õunasaak purustatud-pressitud saaks ja iga kaasavõetud anum mahlaga täidetud. ligi 7 tundi rassimist ja meie saagiks sai u 150 liitrit värsket õunamahla!

täna pani Kallis Kaasa õue peale üles nn väliköögi ja algas aeganõudev, aga möödapääsmatu mahla läbikeetmine. ei kujuta isegi ette, mismoodi siis peaksime hakkama saama, kui lõkke peal keetmise varianti ei oleks. no õnneks on ja tänu sellele möödus Kaasa päev täielikult värskes õhu, pott poti järel mahla läbi keetes.

mina panustasin vahepeal pisut koristamisse ja laste kantseldamisse ja toidu valmistamisse.

aga mis lambasse puutub, siis kallis ämm arvas, et on hiiglama vahva meie perele paar lambakooti kinkida. ehedat, toorest, valmistamist vajavat lihakäntsakat. mulle, kes ma liha ehk ainult korra aastas valmistan ja lambaliha elu sees pole teinud?!? Kallis Kaasa ei olnud kahest lihakäntsakast ka kuigivõrd vaimustunud, aga noh, kingitud hobuse suhu ei vaadata ja ega üks lambaliha smoorimine siis nüüd päris tuumateadus ka ei saa ju olla. targu andsin ühe saadud kootidest tublile perenaisele M.-le edasi, tema ju tuntud vaaritaja, aga teisega toimetasin siis nii hästi kui oskasin.

vürtsine lambapada, sobib ka wrapi sisse

ise arvan, et tulemus sai täitsa söödav, aga vabatahtlikult ma lammast siiski menüüsse ei vali.

P.S. õnnelik Nämmsatikas oli Pärnus romantilist nädalavahetust veetmas ja tuli enne tagasisõitu päälinna meile ka külla. nii hea meel ta pärast!

lupsti lugema!

on üks selline lugema-õppimise raamat "Lupsti lugema", mida väga kiidetakse. meie lastel seda raamatut ei ole, aga just see sõnapaar sobib iseloomustama minu emotsiooni eilsest õhtust, kui selgus, et poja veerib kirjatähti! trükitähtede õppimisega oleme me kodus teadlikult tegelenud ja neid veerib KD juba mõnda aega. kirjatähtedele pole ma üldse rõhku pannud, sest olen arvanud, et kooli minnes on oluline trükitähtede tundmine ja no midagi peaks ju jääma ikka õpetaja tööks ka. ja siis eile õhtul olin nagu puuga pähe saanud, kui poja unejuturaamatust loo pealkirja - kolme küüruga kaamel - kokku veeris. mismõttes??? super super lahe! tänase õhtuloo pealkiri oli "mutt Jojo suur reis", KD luges. lupsti! :)

laulud nüüd kõlagu

nädalavahetusel oli koorilaager, hooaja esimene. hammustasime esimese suutäie suurteosest, mis selleks korraks on Mendelsshoni sümfoonia nr 2. projektis lööb kaasa ka Estonia Seltsi Segakoor Tallinnast ja seetõttu oli laagri-nädalavahetus seekord rahvarikkam ja pisut teistmoodi (ikkagi palju võõraid inimesi...). huuuhhhh, hammustamiseks võetud suutäis on ikka pagana suur ja kaks päeva tundus kogu aeg, et misasi see on, mida me laulame??? aga võrreldes eelmise korraga ei ehmatanud kätte jagatud partituuri maht ja keerukus mind enam niiväga ära, abivahendid teose õppimiseks (loe: internetiavarustes olevad helifailid häälerühmade kaupa) on juba välja vaadatud ja veebruaris toimuva kontserti osa on pigem ootus ja põnevus, mitte hirm. kindlasti saab kogu protsess olema vahva ja väljakutseid pakkuv!

aga koorilaulust veelgi toredam oli laagrinädalavahetusel hoopis pühapäevahommikune kõne koju Kallile Kaasale, et uurida, kuidas neil lastega laupäev läks ja kas kõik on korras. ja siis sain ma taaskord kinnitust sellele, et mul on maailma parim mees! no ikka kõige kõige kõige parem! sest minu küsimusele kostus vastuseks, et kõik on hästi - lastega sai linnas turul ja mänguväljakul käidud, suur potitäis tomatisalatit on valmis keedetud, pesu on pestud ja juba peaaegu kuiv ka ja pühapäevahommikused pannkoogid lähevad kohe pannile... no millise naise süda ei sulaks sellist raportit kuulates? :) lisaks ootas pühapäeval koju jõudes ees koristatud köök ja värskelt pestud puhaste nõude virn. minu super mees!

õhtul jõudsime veel meie pere traditsioonilisele sügisesele perepildistamisele ka. eelneva viie aasta kogemus Stuudio 8-ga ja fotograaf Sigritiga on olnud super, aga kuna ideed ja stuudios olevad aksessuaarid hakkavad paratamatult korduma, siis otsustasime seekord midagi hoopis uut proovida. seetõttu võtsin ühendust hoopis poja rühmakaaslase emaga, kes ka fotograafina tegutseb ja seekordne pildistamine möödus hoopis vabas õhus. saime pilte nii pilviseid kui päikeselisi, lapsed tegid nii umbes 98% ulatuses koostööd (no natukene oli vaja ikka mossitada ka, see käib asja juurde) ning meeleolu oli loov ja lõbus. saaks need pildid juba rutem valmis!

kiire kokkuvõte

kuidagi väga kiire ja sigri-migri on olnud see aeg. töö juures on palju teha ja vägisi kipub ots käest kaduma, aga on nii oluline, et kõik ettevõetud asjad saaksid korrektselt ja läbimõeldult toimetatud. inimesed vahetuvad ja see ei aita just kaasa, et töörindel stabiilsus valitseks. üks uus inimene on mõned nädalad juba ametis olnud, teise isik selgub ehk lähinädalal (pöidlad pihus!). eelarvet on vaja hakata otsast kokku panema ja ilmselt tuleb mõned võitlusedki võidelda, et saada kõik see, mis valdkonna jaoks oluline ja hädavajalik on. lisaks üks rahvusvaheline projekt, mis oma aja võtab ja tegelikult miljon muud asja veel... ehh, õnneks on mõned positiivsed arengud ka, aga kuidagi nii keeruline on asjatada, kui endal kindel pind justkui jalge alt kaduma läinud...

kodusel rindel on lihtsalt nii kahju vaadata, kuidas Kallis Kaasa juba mitmendat nädalat vinduva külmetuse käes vaevleb. pea paks, tatt voolab, köha segab... oehhh. õnneks sai kaine mõistus võitu ja maratoni jooksma Kaasa ei läinud, kuigi nägin, kuidas kahjutunne meest piinas, aga õnneks (siinkohal võib tõesti öelda - õnneks) oli enesetunne siiski nii kehv, et spordipisik jäi haigusepisikule seekord alla. täna saab Kaasa arsti jutule ka, ehk selgub, mis seda vaeva põhjustab ja ehk saab ka asjakohase ravi peale.

koorilaulu hooaeg on taas alanud. see on tore. esimesed proovid juba selja taga, esimene ühisüritus, spordipäev ratastel, samuti juba peetud, nädalavahetusel ootab ees ühislaager Estonia Seltsi segakooriga, et hakata koos õppima Mendelsohni suurteost veebruaris toimuvateks kontserditeks. see vaheldus tööle ja pereelule on ikka nii oluline ja siiralt hea meel, et saan meie kooris osaline olla.

ja lõpetuseks kõige olulisem uudis - Kallis Kaasa alustas peale kümmet aastat uuel töökohal! esimene nädal hakkab läbi saama ning vähemalt kõrvalt vaadates ja asjaosalist kuulates tundub, et tehtud otsus on 100% õige. ja mis võiks mul selle vastu olla, kui tänu Kaasa tööpäeva hilisemale algusele saab ehk kogu pere hakata oma tööpäevi pool tunnikest hiljem alustama ja tänu asjaolule, et Kaasa töökoht on nüüd linnas, saame mõnikord ka koos lõunale minna. armas :)

segane nädal

kuidagi kummaline oli see möödunud nädal. ma vist ei olegi ennast kunagi varem töö juures nii sassis tundnud, või noh, ma isegi ei oska seda päris täpselt kirjeldada. igaljuhul oli läbi nädala selline olemine, et kogu aeg on justkui midagi teha, kogu aeg on kuskil kuklas teadmine, et veel midagi ja veel midagi ootab oma järge ja samas tundsin justkui pind kaoks jalge alt ja kogu aeg on hirm, et midagi olulist ununeb või saab valesti tehtud või... ühesõnaga väga segane ja sassis olemine oli. lisaks kimbutas mind päris mitu päeva vastik peavalu ja see on asi, millega ma ei ole üldse harjunud, sest mul ju ei ole peavalu!

kogu segaduse leevendamisele ei aidanud muidugi kaasa ka asjaolu, et uue lasteaia-hooaja esimesel päeval ehk 1.septembril jäi poja haigeks ja see tähendas nädala lõpuni tööelu ja lapsehoidmise kombineerimist. korraldatav, aga mõnevõrra kurnav.

nojah, haiguste trall on sel' sügisel üldse kuidagi esimesel võimalusel peale hakanud ehk et  lisaks pojale oli ka Kallis Kaasa paar päeva väga korralikult rivist väljas (kõige ebasobivamal võimalikul hetkel, sest oli ju tema viimane töönädal senises töökohas, palju asjatamist ja üleandmist ning lisaks kaks hooaja olulisemat jooksusüdmust - 2 silla jooks ja SEB maraton - ees ootamas...) ning töö juures jäid ka kolleegid järjest tõbiste lastega koju. ehk siis saab haiguste trall kiirelt hooaja alguses mööda ja rohkem pole vaja sellepärast muretseda. naiivne lootus vist...

vähemalt hetkel on olemine täiesti selge ja kindel ja armsalt soe ja hubane - Kaasa ja poja vaatavad allkorrusel jalgpalli, mina istun lastetoas, kus Piiga nukkudele ja mulle õhtueinet serveerib. ei  midagi ebakindlat ega segadusse ajavat, vaid mõnus rahulolu kalli pere seltsis. üldse oli tänane päev rahuldustpakkuvalt asjalik - avasin enda jaoks muruniitmishooaja, riisusin kogu selle 'silo' enne suurt vihma ka kokku, sorteerisin ära laste kapid ja riiulid ja saatsin kaks suurt kotitäit laste väikseksjäänud riideid Uuskasutuskeskusesse, plaaditäis viineripirukaid sai küpsetatud ja lastega (õetütar oli ka täna meil) väike jalutustiir koos kohustusliku jätsipausiga tehtud. mõnus.

ajalooarhiividesse talletamiseks - poja õppis peale ühte ettenäitamist kingapaelu siduma ja tal hakkas teine hammas loksuma. kui selle peale talle ütlesin, et sa kasvad nii ruttu suureks ja mis minu väikesest pojast nii saab, vastas KD(6) iseenesestmõistetavalt: koolipoiss. liiga ruttu juhtub see, kaugelt liiga ruttu...

muinasjutus

viimased 24 tundi olen veetnud romantilises talumuinasjutus! jah, tegin seal tööd ja väga intensiivselt tööd, aga ümbritsev keskkond oli lihtsalt ... no vaadake ise seda Nurka talu!

nüüd püüan välja mõelda põhjust, et sinna tagasi minna...

lapsepõlv

eile oli ideaalne suvine pühapäev - hiline hommikusöök õues, Kallis Kaasa tegi pannkoogid ja Tallinna-Ama oli ka külas, seejärel veidi mõnusat lebotamist suvises päikeses, siis ekspromt tekkinud idee mere äärde minna, mõnus solberdamine Valgerannas ja supervahva turnimine lastele sealsamas seikluspargis (lapsevanemad jätsid seekord maa-ja-taeva-vahel-kõlkumise vahele) ning päeva lõpetuseks õhtusöök "mäkis" ja lastele veel pisut möllamist koduhoovis. lapsed võtsid päeva kokku sõnadega "täna oli mere ääres vahva ja seikluspargis vahva ja kõik oli kõige vahvam!". imeline!

kui ma mõtlen möödunud suvepuhkuse peale ja seda eelkõige laste vaatevinklist, siis ma tahaksin ka jälle laps olla. ja mitte lihtsalt niisama laps, vaid meie pere laps. sest ausõna - meie põngerjatel on olnud elu suvepuhkus! (vähemalt lapsevanemate arvates :)

* esmalt nädal Ama-Asa juures lõunaosariikides, kus sai otse peenralt maasikaid noppida, järves ujumas käia, ratastega ringi rallida ja koos väikeste sugulastega vahvalt aega veeta.
* seejärel nädal teise vanaema juures päälinnas, kus kogu programmi üleslugemiseks jääb täheruumi väheks - teletorn, lennusadam, kahekordne ilma katuseta linnaekskursioonibuss, kuumaõhupall ja helikopter (tõsi, eemalt vaadates, lendamas seekord ei käidud), loomaaed ja energiakeskus. ilmselt midagi veel, mis mul kohe meelde ei tule (sest mina ju sellest lõbust osa ei saanud, kade kohe ... :).
* siis koos perega Kalli Kaasa sõpruskonna K.G.B. suvelaager, kus kümmekond last (loe: uut sõpra), kellega koos mängida ja batuudil möllata.
* perega reis Läti piiri äärde, naaberriigi mänguväljaku järgiproovimine, imeline pärastlõuna mere ääres ja uudistamine Kabli looduskeskuses.
* käisime ka Kalli Kaasa vanavanematel külas ja põikasime tema asutuse suvepäevadele, kus sai hiiglaslikke järvekarpe saiapalukestega toita ja taaskord niisama ringi möllata ja uusi sõpru leida.
* lisaks ju ka kaks sünnipäevapidu - poja sai 6 ja issi pidas ka pidu, taaskord hoov sugulasi-sõpru täis, kooki ja kinke ja õhupalle jagus vaat' et kõigile.
* ega siis ainult niisama mängida-möllata ka ei saanud, vaid vahepeal veetsime ka kultuurselt aega ja käisime vaatamas lastelavastust "Peeter Paan ja valge lind Wendy" Endlas. lapsed jäid täiega rahule, sest oli nii laulu kui tantsu kui püssipaugutamist, krokodillist ja lendamisest rääkimata.
* esimene vabaõhukontserdielamus sai laste jaoks tõeks Vallikäärus "Vallatute Vestide" suvetuuril, kus laste kaks lemmikut Padar ja Taukar isiklikult laval olid! nüüd on neil üks lemmik veel - Ott Lepland :)
* kirsiks tordil oli ilmselt Lottemaa külastus - viis tundi uudistamist, järgi proovimist, turnimist, vaatamist ja lihtsalt muinasjutus olemist.
* ja kuigi ametlikult on suvepuhkus juba läbi, jätkus suviseid ja vahvaid tegevusi ikka edasi - käisime jahtklubis avamerepurjetamise melu uudistamas, tädi G. jahti (no kui täpne olla, siis seda jahti, mille peal tädi G. meeskonnaliige on) vaatamas, augustiunetusel kulgemas ja nagu juba päris alguses kirja sai pandud ka seikluspargis ronimas.
* lisaks loomulikult ohtralt jäätist ja jäätist ja veelkord jäätist! :)

kui ma oleks laps, siis ma tahaksin küll sellist suvepuhkust!

rahvasuu

maailm jaguneb kaheks - pilulised ja tilulised.
pilulised omakorda jagunevad kolmeks: toorikud, noorikud ja hoorikud.
tilulised jagunevad ainult kaheks: väikesed ja ... päris väikesed.
väikest pesu pestakse teatavasti käsitsi.

... naiskollektiivi naljad ...

põhimõtteliselt läbi

täna on viimane puhkusepäev. no põhimõtteliselt, kuna kaks järgmist päeva on nädalavahetus, mis puhkusena enam arvesse ei lähe ja esmaspäeval tagasi tööle. nii et tehniliselt viimane puhkusepäev. ja kuigi natukene hirmutav on mõelda esmaspäeva hommiku peale, kui lapsed on vaja varahommikul enam-vähem mõistlikus meeleolus lasteaeda toimetada ja ise uuesti töömaailma sukelduda, on tegelikult meeleolu siiski suurepärane, sest viimased kolm nädalat on olnud tõeline PUHKUS selle sõna kõige paremas tähenduses!

ilmade poolest jõudis tõeline suvi kohale alles paar päeva tagasi ja homme-ülehomme loodame suvepuhkuse lõpetamiseks ühe korraliku rannapäeva ka teha, aga paarikümnese kraadiga enam-vähem suveilmasid siiski jagus ja kõik olulised ettevõtmised-peod möödusid täpselt sobiva ilmaga. ehk et mina küll ei kurda, et suvi on aegade halvima ilmaga olnud - tuleb ilma jaoks lihtsalt sobiv tegevus leida. niipalju siis kohustuslikku ilmajuttu, nüüd sisulise ülevaate juurde :)

poja sünnipäev möödus täpselt nii vahvalt, nagu üks 6-aastase poisipõngerja pidu mööduma peab - külalised, kingid, sünnipäevatort, mängulust ja päike!

Külaliste ühine panus kõige-kõige ägedamasse kinki - päris oma päris uus suure poisi ratas!

kuna eelmise aasta kogemus koos koeraga suvisel Eestimaal seiklemisest (loe: sobivate telkimiskohtade mitteleidmine) oli veel liiga elavalt meeles ja kuna ilmateade lubas vaid üksikuid ilusaid hetki, ei tundunud mõte paaripäevasest telkimisretkest just üleliia kutsuv. selle asemel tekkis Kallil Kaasal hoopis idee minna päevakeseks Läti piiri äärde, põigata korrks lähivälismaale ja seigelda piiriäärsel rannamaastikul (seekord ilma koerata). tagantjärele võib öelda, et see oli suurepärane idee ja veetsime imetoreda päeva!

Ainazi muul

Ainazi rannas

Krapi telkimisala rannas

laste esimene rannaskäik sel' suvel - ehe rõõm!

Kabli looduskeskuse linnuvaatlustornis

valik Kabli rannaniidu asukatest

paar päeva hiljem võtsime ette sõidu Kesk-Eestisse Kalli Kaasa vanavanemate juurde ja sealt edasi suundusime Toosikannu puhkekompleksi, kus Kaasa tööandja suvepäevi pidas. paduvihmadega pikitud päev selgines õhtuks ära, kuid läbilõikav tuul ei lasknud õhtul just üleliia suve nautida ja väga kauaks me "päevatama" ei jäänud, aga seikluslik päev oli jälle õhtusse saadetud :)

Tarbjal

Toosikannul

no ja siis oligi järg juba Kalli Kaasa sünnipäeva tähistamise juures - taaskord üks meeleolukas õhtu heade sõprade ja mõnusa meeleoluga! hoov oli autosid pungil täis,

chill ja grill käis läbi õhtu,

ja täpselt õigel hetkel said ka küünlad tordilt puhutud!

viimasesse puhkusnädalasse jäi kaks kultuuriüritust - Peeter Paani etendus Endlas ja Vallatute Vestide kontsert Vallikäärus, mõlemad olid vahvad ja lapsed nautisid nii etendust kui kontserti täiega - ning juba eelmisel aastal välja lubatud suvepuhkuse suursündmus - Lottemaa külastus! kõigile vingujatele ja vigisejatele vastukaaluks ütlen, et Lottemaa on iga eurot piletirahast väärt ja küsitud raha eest saab nii laps kui täiskasvanu uudistamisrõõmu ja mängulusti täispika päeva jagu.

 vaatamata viiele Lottemaal veedetud tunnile jäi nii mõnigi majake ja leiutis lõpuni avastamata, randa veemõnusid nautima me ei jõudnudki ja kui võimalus tekib, siis läheks tagasi küll. väga väga tore (ja lõpuks isegi pisut väsitav) oli!

ehk et kui nüüd alguses öeldud korrata, siis puhkusele tagasi vaadates võib 100% veendunult öelda, et on olnud üks ütlemata mõnus ja vahva ja lahe ja suvine puhkus! just nagu olema peab!