vaikne ja rahulik

selle-aastased jõulud on läbi. pikad-pikad pühad olid, tervelt viis vaba päeva järjest. ja see oli ütlemata mõnus! oli aega olla oma väikese perega ja ka suure perega nii minu kui Kalli Kaasa suguvõsa poolt. olin võtnud juba novembris aega kinke valida ja seetõttu ei olnud mingit "jõulu-paanikat" - enne pühade algust tuli lihtsalt kingivaru ette võtta, kaunilt ära pakkida ja õiged kingid õigele jõuluistumisele kaasa võtta.

esimest aastat oli meie peres ka kaks lasteaia jõulupidu. Piiga pidu oli üsna traditsiooniline, lühike ja lööv - jõuluvana, kingitused, piparkoogid ja koju ära. ega nii pisikeste puhul saagi miskit pikka pidu korraldada. aga jõuluvana oli muhe ja Piiga ise üritusega vist üsna rahul.

KD-i lasteaia jõulupidu oli stiilis "vana aja jõulud" ja see tähendas väljasõitu Kurgja talumuuseumisse. juba ühine minek suure bussiga oli laste jaoks elamus omaette, lisaks veel sõit reega, loomad laudas ja leivategu veskis. ja kui kinke tuli jagama jõuluvana asemel hoopis jõulusokk, siis see võttis mõne arglikuma tegelase päris sõnatuks. meie poja suutis siiski kingi eest vähemalt "aitäh!" öelda :)

kodus leidsid lapsed kingipakid hoopiski kuuse alt, kui olime tagasi jõudnud küla suure kuuse juurest, kus vallavanem neljanda advendi puhul jõulurahu välja kuulutas. poja kilkas juba ões, et tema nägi läbi terassi akna, et kuuse all on kingitused ja loomulikult ei olnud siis aega tuppa jõudes isegi riideid korralikult seljast võtta - vaja oli kohe kuuse alla uudistama tormata.

lapsed olid sel' aastal kogu selle jõulutralli keskel nii tublid ja toredad - KD luges salmi ja laulis laule igast asendist, Piiga laulud kõlasid küll peamiselt vaid "la-la-laaa", aga patsu sai löödud julgelt ning "aitäh!" öeldud väga selgelt ja kõlavalt. ja lihtsalt kirjeldamatult vahva oli näha poja reaktsioone paarile nn lemmik-kingitusele. kui koduse kuuse all saadud kingipaki paberi serva alt hakkas paistma puldiga mudelauto ja kui maal ukse taha toodud kingikotist tuli välja politsei-helikopter, siis poiss peaaegu värises erutusest, hääl ei tahtnud välja tulla ja "Vaata! Vaata, mis seeeeeeee on!!!!" kõlas ikka tõelise rõõmurõkatusena. sõnadega on seda väga keeruline kirjeldada, aga see pilt on mul meeles ja just sellepärast ongi jõulud taas väga erilised. oma lapse jõulurõõm on täiesti kirjeldamatult ainulaadne ja südantsoojendav kogemus. kuigi jah - eks see väikese lapse kingirõõm on vahva näha igale kingitegijale, nagu nt tädi Kaiale, kes oli sel' aastal pisikestele sugulastele eriti lahke jõuluvana (nii armas temast!) ja kes KD-i reaktsiooni kingiks saadud helikopterile samamoodi naerulsui jälgis :) aga emana on see tunne ilmselt siiski veel erilisem.

igaljuhul nautisin kõiki kolme jõuluõhtut - kodus, Paides ja Krootusel - täiel rinnal ning tundsin arvutivabadest ja peaaegu ka telekavabadest pühadest täiega rõõmu.  nüüd paar tööpäeva ja siis taaskord neli päeva pere ja sõpradega olemiseks, vana aasta ärasaatmiseks ja uue tervitamiseks. see toimub muidugi meie omas kodus, sest meie neljajalgne karvane pereliige kardab ju pauku ja seetõttu ei tule kõne allagi koera üksi koju jätmine vana-aasta ilutulestiku ajaks. aga oleme juba päris mitmed aastad isekeskis või sõpradega koos kodus olnud ja ka nii on väga mõnus.

olen viimasel ajal mõelnud, et hindan aina enam seda lihtsalt kodus olemist - koos perega, koos sõpradega. kui ei ole vaja kuhugi tormata, ei pea muretsema sellepärast, kuidas lapsed hakkama saavad ringisõitmise ja päevareziimi segadusega, kui saab oma käe järgi ettevalmistusi teha ja oma voodisse magama vajuda, ilma et peaks enne vaatama, kuidas koju jõuda. jah, vahel harva on hea ka kodunt välja saada ja ennast nn välja minemiseks sättida, aga olen üha enam seda meelt, et omas kodus on kõige parem. hakkan vist vanaks jääma... :)

liiga palju korraga

lähenev aastalõpp ei tule ju ükski aasta ootamatult ja samas olen ma täna, kaks nädalat enne järjekordset aastalõppu taaskord fakti ees, et nii palju on veel teha ja nii vähe on aega. kuidas küll töised asjaajamised kohe oskavad ennast nii sättida, et kusagil oktoobris-novembris on aega kõige jaoks ja natuke rohkemgi ja siis detsembri kaks viimast nädalat pole hoo ega hoobi vahet? oehhhh, väga väsitav, ma ütlen...

lastega koos on seda pühadeaja trilli-tralli muidugi vahvam üle elada ja nende emotsioonid ja kogemused on seda väärt, et ennast aeg-ajalt suisa ribadeks toimetada. näiteks kaks viimast nädalavahetust on kulgenud pipaarkookide küpsetamise tähe all. ma olen väga püüdnud ennast tagasi hoida, et mitte kõike laste eest ära teha, vaid lasta neil endil taigna ja jahu ja vormide ja ahjuplaadiga pusserdada, aga kohati on see ikka pagana keeruline. samas on nii lahe vaadata, kuidas kutt täiega asjalikult tainast mätsib ja taignarulli käsitseb ning kuidas Piiga täitsa vilunult piparkoogivormi taignale asetab (piparkoogi taignast välja lõikamiseks jääb tal esialgu siiski oskustest väheseks). isegi glasuuri kasutamisega sai poja teistkordsel katsetusel juba täitsa kenasti toime ja see on nii vahva!

lisaks piparkookidele sai eile ka kuusepuu tuppa toodud ja eks seegi oli lastele elamus missugune. enda jaoks hakkas seda kõike küll natuke liiga palju saama - piparkoogitegu, kuuse ehitimine ja seda kõike lastega koos, nende agarust ja enda emotsioone ohjates, aga põhimõtteliselt oli ju tore. kuusk on super kaunis (nagu Kalli Kaasa poolt valitud puu igal aastal on olnud)! sellel aastal tõime just laste pärast puu varem, sest õigete pühade ajal oleme me ju suurema aja kodunt ära - siin ja sealpool vanavanemate juures - ning siis polekski nagu seda jõulupuu rõõmu lastele väga jagunud. ja no eks endal on ka ikka hoopis teine tunne õhtul toas istuda, kui kaunis puu toanurgas särab ja kuuselõhn ninna tungib.

kui pühapäev oli erinevate tegemiste poolest väga rikkalik, siis laupäeval suutsid lapsed taaskord emme närvidel riskiviiulit mängida, kui me päälinnas väikese sugulase 1-aasta sünnipäeval käisime. esmalt keeldus KD kategooriliselt meie poolt pakutud unest ja veetis praktiliselt kogu pooleteisetunnise autosõidu pealinna ärkvel. tõe huvides olgu siiski öeldud, et sõidu viimased pool tundi ta ikkagi üleval püsida ei suutnud ja pisut lõunaund sai ka magatud. kohale jõudsime kenasti, vahetasime kinke ja ka Piiga sai oma osa, sest tema tähtsat päeva polnud Tallinna-Ama ja tädi G. ju veel meeles pidanud ja olemine oli väga kena. kuni selle hetkeni, kui KD väga loiuks muutus (panin selle magamata lõunaune arvele), diivanil kössitas ja lõpuks täiega nii enda kui teki-padjad täis oksendas. et siis selline sünnipäevapidu... loomulikult ei olnud mul kaasas mingeid vahetusriideid (nii suurele lapsele pole ju vaja!), aga õnneks olid pisikese sugulase jaoks ka mõned suuremad riided ootele varutud ja saime siis sealt ühe täitsa paraja kampsuni ja veidi kukekad püksid (talvesaabastega ei saanud peaaegu arugi, et sääred veidi napid). õnneks suutis poja järgmistel kordadel juba ette öelda, et olemine läheb halvaks ja seega sai järgmiste oksendamiste ajal abinõud tarvitusele võtta. kui aga mingil hetkel suutsid lapsed paari minuti jooksul: kõigepealt KD oksendada, siis Piiga ohtralt vahukoorese torditüki vaibale ajada ja seejärel KD punase veini pokaali laualt kildudeks lükata, nii et hele vaip ja hele tapeet tumedate veiniplekkidega "kaunistatud" said, siis tundsin küll, et seda kõike on minu jaoks kaugelt liiga palju... kusjuures jäädes ise sealjuures täiesti rahulikuks.

oli absoluutselt suurepärane, et Kallis Kaasa oli juba pealinna poole sõites otsustanud, et ta siiski ei hakka linnast koos sõpradega järgmisele üritusele (Järvamaa kandis) otse edasi sõitma ja tuleb koos meiega koju. ma olin siiralt tänulik keset kogu seda tohuvapohu, et ta just nii otsustas, sest üksi kahe lapsega, kellest üks on paar tundi ainult oksendanud, pimedas hilisõhtus kodu poole tagasi sõita poleks üldse lõbus olnud. mul lihtsalt on Maailma Parim Mees, täiesti kindel!

ja nüüd pakin kohe tööasjad kokku ja lähen Piiga lastehoiu jõulupeole. Piiga päris esimesele jõulupeole. pühadeaeg on ikka tore ka :)

lumevalge

... lumevalge maailm magab vastu talve, vastu ööd...

üks luuletus, mis mul talve ajal ikka meelde tuleb, lõpeb nende ridadega ja see sobib nii hästi praegusesse aega. sest lund on palju, väga väga palju. isegi natukene nagu liiga palju juba, kuigi põhimõtteliselt ei ole mul valge talve vastu midagi. aga kui reedel oli päev läbi sadanud valget laia "jõululund", siis tundsin küll, et seda on liiga palju. samas ei saa ma ise ka päris täpselt aru, mis mind siis vinguma paneb - temperatuur on mõistlik (vähem kui miinus kümme), kodu on soe, maailm on puhas ja valge, lapsed saavad karges värskes õhus talverõõme nautida ... ehhhh, minugusel soojalembesel vanainimesel on vist lihtsalt vastunäidustus kauem kui kaks nädalat kestva külma ja lume suhtes (kuigi ma tunnistan, et pori ja vihm ja kolerõske sügisilm on veel hullemad).

tegelikult oli nädalavahetus soe ja mõnus ja rõõmu täis. tähistasime juba ette õige natukene Piiga sünnipäeva (mis tegelikult alles homme kätte jõuab) ja see tähendas, et ema-isa tulid nädalavahetuseks meile ning lisaks käis tädi M. koos tütrega Piigale õnne soovimas. hästi tore oli.

laste kirjeldamatu üllatus ja siiras rõõm, kui selgus, et Ama-Asa tulid külla (igaks juhuks me ette ei reklaaminud, kuna tuisu ja lumesaju korral poleks vanemad hakanud seda pikka sõitu ette võtma); Piiga kohmetunud ja samas rõõmus olek, kui kõik see seltskond ringis ümber tema sünnipäevalaulu laulis; kingitused, tort ja pidukleidis sünnipäevalaps. õhkasin oma imelist tütrekest silmitsedes, et üks tütar peab naisel ikka olema, sest poeg pole ikka kellegi tütar :) jajaaa, ma armastan oma lapsi absoluutselt võrdselt ja KD on kõige kallim poeg, aga isegi sotsiaalmeedias sattusin just paar päeva tagasi lugema mõttetera, et kui jumal tahab naisele oma õnnistust näidata, siis saadab ta naise ellu tütre. tabavalt öeldud mu meelest.

taaskord pidin ma nädalavahetusel tõdema, kuiväga on mul oma perega vedanud. ema-isa tulek ja meiega oldud aeg oli minu jaoks nii lõõgastav ja kosutav. teadmine, et Kallis Kaasa hindab ämma-äia seltskonda väga kõrgelt, muudab kõik kolm tegelast mulle veelgi kallimaks. telefoni teel suhtlemine on tänapäeva maailmas muidugi tänuväärne võimalus kaugel olevate kallite inimestega kontakti hoida, aga koos emaga diivanil ennast mõnusalt "kerra kerida" ja lihtsalt rääkida - maailma asjadest ja elust ja olemisest - see oli niiväga mõnus ja eriline ja imeliselt hea. olen õnnelik ja tänulik oma pere eest!

kui nüüd veel veidi kroonika tarbeks sündmusi üles tähendada, siis tundub, et lapsed on vahepealsest keerulisest perioodist välja kasvamas või üle saamas ja elu on jälle kuidagi rahulikum ja rõõmsam. Piiga on aru saanud, et õhtul ei ole vaja voodis tsirkust teha, vaid ka niisama magama jääda on täitsa mõistlik ning KD-iga ette võetud käitumis-kool on vist samuti tulemusi andnud, vähemalt ei ole issil vaja enam igal õhtul pojale lasteaeda järgi minnes kuulata õpetajate ettekannet sellest, millega poiss taaskord hakkama sai. Piiga on jätkuvalt väga tubli poti kasutaja ja kulu mähkmetele on seetõttu praktiliselt null, mis emme-issi rahakotile muidugi rõõmu teeb. jõulusagin on ka vaikselt hoogu sisse saamas, esimesed kingid ootavad pakkimist ja esimesed peodki juba peetud, aga kuna sel' aastal tähendavad pühad tervelt viit järjestikust vaba päeva, siis tundub, et jääb aega nii ringi sõita, pidusid pidada kui ka jõulurõõmu nautida. rahulikult ja kiirustamata.

kõige tähtsam on praegu aga siiski see, et homme saab Piiga 2-aastaseks! sünnipäevalaul ja sünnipäevakink on homse hommiku tarbeks juba ootel :)