kodukontor+distantsõpe - kolmas nädal algas

distantsõppe esimesed kaks nädalat on läbi. esialgu, kui koolid distantsõppele pandi, oligi juttu kahest nädalast ehk optimistlik vaade tähendanuks tänasest tavarežiimile naasmist. no eks tegelikult sai juba esimese nädalaga selgeks, et kahe nädalaga see olukord küll ei normaliseeru ning pea peale pööratud elukorraldusega hakkama saamiseks tuleb valmis olla hoopis kauema perioodi vältel. ja mis on kõige selle juures päris ootamatu - iga päevaga on järjest lihtsamaks läinud. vähemalt selles osas, mis puudutab laste distantsõppe juhtimist.

kui esimesel nädalal oli päris mitmel päeval see seis, et täpselt ei saanud aru, kus on info ja mida tegema peab ja kuidas lapsi motiveerida ja õppetöö venis ka pärastlõunastesse tundidesse, siis juba eelmise nädala lõpuks olime sellise rütmi saavutanud, et eriolukorra päevakavas planeeritud nelja akadeemilise õpetunni asemel saavad lapsed on päevased õppetunnid enamasti tehtud kolme ja paremal juhul isegi kahe õppetunni jooksul. mis omakorda tähendab seda, et neil ei ole tekkinud tüdimust ja vastumeelsust koduse õppekorralduse vastu, ülesanded saavad tehtud kohe hommikul ja juba ca 11-st alates on vaba aeg - õues möllamiseks, raamatu lugemiseks ja erinevate ekraanide ees oma lemmik-kanalite jälgimiseks või mängimiseks.

kodukontoris töötamist toetab selline distantsõppe toimimine samuti ja olen teadlikult püüdnud koosolekuid sättida pealelõunasesse aega, et saaksin hommikul lastele õppimise juures toeks olla. kuna minu põhitöö ülesanded ei ole hetkel väga ajakriitilised ja pigem on eriolukord mitmeid arutelusid ja kohtumisi teadmata aega edasi lükanud, pole töörindel seni väga suurt koormust olnud. tänasest see siiski muutub ja päris oluliselt, kuna sain just pool tundi tagasi toimunud kohtumisel teada, et mind on nimetatud SKA esindajana PA lõuna regiooni kriisistaapi. kriisistaap on siis KOV ja PA ühine võrgustik, mille ülesandeks kohaliku omavalitsuse toetamine ning ühtses infos hoidmine, regiooni murede kaardistamine ning nende lahendamine. kuna igasugune kriisiga seotud info ja kommunikatsioon on pidevas muutumises, siis esialgselt saadud vähese info põhjal peaks mulle pandud roll tähendama ca kord nädalas videosilla kaudu regiooni staabikoosolekul osalemist, KOVide jagatud info ja murede kogumist ja oma maja info jagamist.

olin just paaril viimasel päeval mõtisklenud selle üle, et olen päris tänulik, et ei ole praeguses olukorras enam KOVis sotsiaalosakonna juhataja, kuna see tähendaks ilmselt 24/7 toimetamist, töökorralduse muudatusi, inimeste toetamist ja kõige laiemas plaanis linna hoolekande valdkonnas kriisijuhtimist. ausalt - eesliinil hetkel olla ei tahaks ... regionaalse kriisistaabi töös osalemine ilmselgelt päris eesliini töö ei ole ka ja samas on ju hea teada, et minu kompetentsi ja teadmisi hinnatakse juhtkonna tasandil sedavõrd, et panna mulle asutuse esindamise ülesanne kriisireguleerimise masinavärgis. eks paistab, mis saama hakkab ja kui palju see tänaseks väljakujunenud kodukontor+distantsõpe elukorraldust taaskord muudab.

kahe kriisinädala järel tundus seekordne kohustustevaba nädalavahetus kuidagi eriti lõõgastav ja pikk ja mõnus. laupäeval oli korralikult kevadine ilm (isegi +12!) ja suutsin ennast niipalju motiveerida, et õunapuude lõikamine lõpuni viia. oi kui hea tunne on teada, et see tüütu kohustus on selleks aastaks tehtud! pärastlõunal tegime selle aasta esimese grilli ja kuigi õhtuks muutus tuul üsna jahedaks ja pikaks veninud varjude all jahtus ka õhk, sai esimene eine värskes õhus söödud. selleks nädalaks ilmaennustuse järgi kevadsooja vist ei jagu, aga loodetavasti on piisavalt sellist ilma, et lapsed saaksid igal päeval ka õues möllata ja vähekenegi füüsiliselt aktiivsed olla. eelmised nädalad oleme selles osas päris tublid suutnud olla.

ega see iga päev kahekesi koos nelja seina vahel olemine neilegi üleliia kerge ei ole, aga nad sellele vaatamata täitsa tublid ja mõistlikud.
püsime terved ja hoidume paanikast :)

kodukontor+distantsõpe - esimene nädal möödas

täna algas siis teine nädal kodukontoris koos kahe distantsõppel oleva lapsega. ütleme nii, et oleme veel elus ja terve mõistuse juures :)

jah, oli meilgi hetki, kus keeruline oli nii lastel kui minul, aga suures plaanis on ilmselt ikka päris hästi läinud - õppetöö võtab laste päevast keskmiselt 4 tundi ja pealelõunane aeg jääb mängudeks-puhkamiseks, ükski ülesanne tegemata pole jäänud ja õpetajatelt saadud tagasiside/hinded seni vaid kiitvad ja positiivsed, ka aktiivseks liikumiseks oleme aega ja võimalusi leidnud ning õppimistahe pole veel nulli langenud.

Piiga tennisetrenn - servi saab harjutada ka discgolfi korviga

kehalise kasvatuse tund Pärnu jõe ääres discgolfi rajal

liikumisminutid õppetundide vahel õpetaja saadetud videojuhiste järgi

samas kui lugeda sotsiaalmeedia postitusi erinevatelt lapsevanematelt võib aru saada, et väga paljude perede jaoks on see sunnitud distantsõpe ikka väga-väga keeruline, õppimine võtab lastel 8-9 tundi päevast, vanematel jääb oma töö tegemine hoopis öötundidesse ja pisarad on tihti kaaslaseks nii lastel kui vanematel...

keeruliseks teeb minu jaoks kogu olukorra hoopis teadmatus ja määramatus, et kaua sellisel eriolukorra-režiimil nüüd siis toimetama peab? esialgselt välja öeldud kaks nädalat ei ole ilmselgelt piisav tekkinud kriisi ohjamiseks ja pigem näitavad kõik märgid seda, et sellel õppeaastal lapsed enam nö päris kooli tagasi ei lähe ja suvevaheajale minnakse distantsõppe olukorrast. see on ikka päris hirmutav väljavaade olla rohkem kui kaks kuud koduõpetaja rollis ja veel kogu kaasnev sotsiaalne isolatsioon... ühe nädala on lapsed ka ainult oma pere ringis täitsa tublilt toime tulnud ning oleme ühiseid mänge ja tegevusi leidnud, aga olla kaks kuud olukorras, kus sõpradega kokku ei saa ja ainsateks kaaslasteks on õde/vend ja ema-isa võib ikka väga plahvatusohtlikuks kujuneda. ega muud üle ei jää, kui loota parimat ja hoida rahulikku meelt.

vähemalt on ilmad iga päevaga järjest kevadisemad ja nädalavahetuselgi saime kaks mõnusat koduaias toimetamise päeva teha. muru sai riisutud, pooled õunapuud lõigatud, Kallis Kaasa võttis laste puumaja, mis juba eelmise suve lõpus ohtlikult viltu vajus, puu otsast alla ja paigutas hoopis kindlamale alusele aianurka ning lapsed on saanud nii koju soetatud discgolfi varustusega harjutada kui jõudumööda ka aiatöödel abiks olla.

kuna ka Kallis Kaasa saab tööpäevi jagada kodu ja kontori vahel, siis ilmselt püüame lisaks palgatöö tegemisele ja koduõpetaja rolli täitmisele võimalikult palju just koduaias toimetada, et kõik see, mis eelmisel hooajal ehitustööde tõttu aias tegemata jäi või mida nüüd ehituse järgselt toimetada vaja, saaks lõpuks tehtud ja aed saaks jälle kenasti korda. ma ei ole küll kunagi mingi aiandusaktivist olnud, aga praegu tunnen tõesti, et tahaks kõik asjad korraga ära teha, et lõpuks ometi kõik jälle ilus ja korras oleks :)
eesootava nädala ilmaprognoos tõotab õnneks aktiivset õuesliikumist soosida, nii et vähemalt mingisugune võimalus "mahalaadimiseks" on värskes õhus garanteeritud. püsime kodus ja oleme terved!

kodukontor+distantsõpe - esimene päev

esimene teistmoodi kooli- ja tööpäev eriolukorras on põhimõtteliselt üle elatud. lapsed on tänasest kehtiva distantsõppe olukorras mingid ülesanded tehtud saanud, mõned homsed tööd ka juba teada, ise olen saanud ühe skype'i koosoleku peetud ja vahepeal sai ka lõunapausi-amps lastele korraldatud. aga väga keeruline on, ikka väga.

esiteks jooksis distantsõppe üheks alustalaks mõeldud e-kooli platvorm kohe hommikul totaalselt kinni ja jooksvat infot laste tänaste õppeülesannete kohta polnud esialgu justkui kuskilt saada. eks seda oli arvata ka, et kui kasutajaid kümneid ja kümneid kordi rohkem, siis paneb see süsteemi töökindluse proovile, aga ebameeldiv üllatus oli ikkagi. õnneks poisi õpetaja ja klassikaaslased olid jõudnud luua 'klassi õppimise grupi' WhatsApp'i keskkonda ja operatiivne infovahetus toimus seal, Piiga kodused ülesanded olime jõudnud eile õhtul e-koolist järgi vaadata ja päevikusse kirjutada, nii et ka tema sai mingeid asju ikkagi hommikul tegema hakata ja päeva jooksul käis suhtlus õpetajaga e-posti vahendusel.

esmane tunne oli aga ikkagi saamatus ja teadmatus, et kuidas täita ära kogu hommikupoolne aeg õppetegevusega, kui tunniplaan kui selline ikkagi ei toimi ja kõikides õppeainetes pole õpetajad ülesandeid tegemiseks andnud? paratamatult kipub laste jaoks alternatiiviks olema kohe nutiekraan, isegi kui olime eelmisel õhtul ühise pere-koosoleku käigus kokku leppinud meie eriolukorra ajakava: millal toimub õppimine ja millal on pausid, millal on nutiaeg ja kuna õuesolek, millal sööme ja mis ajal magama minnakse. kuidas teha lastele selgeks, et suhtumine 'ma praegu ei viitsi' või 'mulle see ei meeldi' ei tule kõne alla, kuigi klassiruumi asemel toimuvad tegevused kodus ja õpetaja asemel annab ülesandeid lapsevanem. olen täna kaugelt rohkem kui paar korda pidanud ikka ja uuesti selgitama, et see ongi teistmoodi olukord ja et meie tavapärased tegevused ei pruugi toimida ja et ühiselt kokku lepitud reeglitest kinnipidamine on väga-väga oluline, et me kõik hakkama saaksime.

õnneks liigub netis päris palju soovitusi ja teiste vanemate kogemusi, kuidas nemad on üht või teist olukorda lahendanud ja sellest on uskumatult palju abi. nii sain näiteks tänu netist leitud ideele täna mõlemale lapsele ka kehalise liikumise tunni korraldada - Piiga tegi lastejoogat selle juhendamise järgi: https://youtu.be/QWSp5d3ck-s ja kuna KD asus seisukohale, et jooga pole tema jaoks, siis tegi ta üldkehalist treeningut selle juhendamise järgi: https://youtu.be/IgX6g_bDaD4 .

aga see on ju ainult üks päev ja ma ei oska tõesti arvata, kuidas on võimalik seda ootamatult täitmiseks pandud eriolukorda mitu nädalat mõistlikult toimimas hoida... ja kui niimoodi tunnen mina, kellel on peaaegu ideaalsed võimalused kodukontori ja distantsõppe korraldamiseks, siis kuidas saavad hakkama need pered, kus toetavaid eeldusi vähem või üldse mitte?? vaadates,mis võimalused ja eeldused meie kodus olemas on, võiks ju arvata, et kõik on parimas korras, sest:

• saan olla igapäevaselt kodukontoris, ilma et töötegemine kannataks ja skype'i teel koosolekute pidamine on nagunii tavaline tööpraktika;
• kodus on internet ja tööandja poolt kasutamiseks korralik läpakas, mis tähendab, et kodune sülearvuti on võimalik rakendada laste õppetegevuste jaoks;
• mõlemal lapsel on oma tuba ja enda kodukontori sain üles sättida teise korruse vabasse toanurka, nii et laste erinevaid õppetegevusi ja enda tööasju saab teha üsna üksteist segamata; 
• 3. ja 4.klassi ülesannetest on (enamasti) võimalik aru saada ja last vajadusel suunata ja juhendada ka siis, kui ei ole väljaõppinud pedagoog;
• oma hoov ja aed annavad võimaluse lapsed vähegi mõistliku ilmaga õue suunata, ilma et peaks kohe kartma rahvamasse ja lendlevaid viiruseosakesi.

ja sellele vaatamata ei tunne ma üldse, et kõik on parimas korras ja et küll me sellega hakkama saame. või nojah - kindlasti saame hakkama, aga mil' viisil ja kui suure hulga närvirakkude hinnaga, vot seda ei oska küll üldse arvata... aga eks püüame võtta päev korraga ja ehk oleme nädala pärast juba nii profid, et teistmoodi ei kujutaks ettegi :) 

aasta uut elu ja muud erilist ka

täna, 13.märtsil, täpselt aasta tagasi, algas minu uus elu - tööalaselt siis. maha jäi maailma kõige ägedam kollektiiv, minu DreamTeam, aga maha jäi ka murdumiseni viiv stressikoorem ja viimaste aegadega tekkinud vastumeelsus töö osas, mida ma tegelikult ju väga nautisin ja armastasin. ja kuigi oma sotsiaalosakonna inimestest oli väga väga raske lahkuda, siis ütlen ikkagi, et see möödunud aasta SKA-s on olnud täiesti eriline ja olen nii nii väga rahul, et selle kannapöörde tegin ja uutele väljakutsetele vastu astusin. ma pole pidanud seda otsust hetkekski kahetsema! niipalju vähem stressi, niipalju võimalust ise oma töötegemist suunata ja juhtida, niipalju paindlikkust kaugtöö ja kodukontori kombineerimisel - sobib mulle suurepäraselt! loomulikult ka palju vastutust ja enesedistsipliini, et mitte mugavaks muutuda ja ära unustada, mis minu ülesanne selles suures organisatsioonis on, aga tunnen, et olen vabaduse ja tööülesannete vahel suutnud päris kenasti tasakaalu hoida. olen ka uute kolleegide (ja juhtide) silmis juba tunnustust ja tuge leidnud ja see on eriti hea tunne - et mitte ainult ma ise ei arva, et saan oma valdkonnas täitsa hästi hakkama, vaid teised näevad seda ka :)

aga minu isikliku elu keerdkäikude kõrval on hoopis olulisemaid teemasid  - esimest korda kuulutas Vabariigi Valitsus Eestis välja eriolukorra seoses üle maailma leviva ja pandeemia mõõtmed saavutanud koroonaviirusega COVID-19. alates 26.veebruarist, kui Eestis tuvastati esimene nakatunu, kuni tänaseni ehk siis kahe nädala ja kahe päeva jooksul on Eestis viirus diagnoositud juba 41 inimesel, kusjuures viimase kahe päevaga on lisandunud nendest üle poole. kõik see tähendab, et uue nädala esmaspäevast on suletud kõik koolid, sh huvikoolid ja lapsed peavad õppetööga hakkama saama e-vahendite teel koduõppel, kinni on muuseumid, kinod ja teatrid (pidime just kogu perega laupäeval Endlasse "Onu Remuse" etendust minema vaatama - ei saa!), keelatud on rahvakogunemised (ka täna toimuma pidanud SKA Häkaton vol 2.0 jääb ära), peatatud on Rootsi kruiisid, taastatud piirikontroll, soovitatakse ära jätta/edasi lükata välisreisid jne. karm.

päris karantiini veel kogu riiki pandud ei ole, kuigi mujalt maailmast on ka neid näiteid, kus terved linnad on nö lukku pandud. vot siis, kuidas on arenenud Hiinast alguse saanud olukord, mis esialgu tähendas isiklikult minu ja meie pere jaoks vaid seda, et plaanitud koorireis Hiina jääb ära/lükkub edasi. niimoodi hakka juba arvama, et kas oktoobriks broneeritud koolivaheajareis Türgimaale ikka saab toimuda ... samas on Hiina näitel näha, et eelmise aasta lõpus alguse saanud viirusepuhang hakkab sealkandis juba vaikselt taanduma, nii et lootus jääb, et suveks on kogu see koroona-paanika ehk läbi ja sügisest saab tavapärane elurütm (sh reisimine) edasi minna.

seniks ootame täpsemaid juhiseid, kuidas konkreetsemalt laste koduõpe välja hakkab nägema, mis saab aprilli koolivaheajast, kuidas erinevate asutuste töökorraldus välja hakkab nägema ja kas lähiajal koorilauluga saame jätkata, kui ainult mõned vastuseid vajavad küsimused kirja panna. kauplused pidid kuivainetest juba üsna tühjaks olema ostetud, nii et püüan nüüd veel kohalikust poest üht-teist juurde varuda ja püüame ilma paanikata edasi toimetada :)

aga veel enne, kui eriolukord kehtima hakkas, käisime eelmisel nädalavahetusel lastega jõe ääres kevadet otsimas-uudistamas ja koju tagasi jõudes oli KD veendunud, et tema tahab pannkooke küpsetada - no mis mul selle vastu sai olla!