suve suurim sündmus - no mis see jaanipäev eestlaste jaoks muud ikka on - on selleks aastaks selja taga. väga mõnus oli! peaaegu kogu mu suur pere (va hiidlased) olid meie juures, lapsed lustisid pea südaööni, sai täiega lõõgastuda ja hommik oli sellele vaatamata helge ja reibas. parim!
aga veel enne, kui suur jaanik pihta algas, läbi Kallis Kaasa endale seatud eesmärgi - võidupüha poolmaraton. arvestades raja pikkust ja suvist kuumust oli see ikka üks üsna hullumeelne ettevõtmine, aga kui Kaasa midagi pähe võtab, siis ta selle ka ellu viib. ja seda suurepärase tulemusega! endale püstitatud aega võitis ta kolm minutit, koht nii üldjärjestuses kui meeste arvestuses oli samuti seatud eesmärgile vastav ja üleüldse - joosta rohkem kui 20km suvises palavuses - ta on nii nii nii tubli! meie rõõmuks lastega jäi issile finišisirgel plaksutada ja väsinud, aga õnneliku (pool)maratoonari medalit imetleda.
ühe suure asjaga saime veel enne jaanipühade algust ühele poole - elamise ümberkorraldamine. ehk et lastel on nüüd päris oma tuba ülemisel korrusel ja meil Kalli Kaasaga päris oma magamisnurk (tuba on selle pisikese punkri kohta siiski palju öelda :) alumisel korrusel. elutuba on taas vaid istumiseks ja teleka vaatamiseks ja seal ei ole enam ühtegi mänguasja! kõik asjaosalised on ümberkorraldustega väga rahul ning ainuke, kes päris täpselt aru ei saa, mis toimub, on meie koer, kuna tema magamispesa jäi endiselt ülemisele korrusele, aga peremehed magavad ju nüüd hoopis alumisel korrusel... nii ongi meie ustav sõber juba mitmendat õhtut suures segaduses ja ei oska välja mõelda, kus see magamine küll toimuma peaks. aga mina olen küll 100% rahul ja uni on uues privaatses lastevabas magamistoas ka suurepärane.
nüüd tuleb veel vaid kolm töö- ja lasteaiapäeva üle elada (poisi jaoks on need küll hirmrasked, tänane hommik möödus taaskord röökides ja issi külge klammerdudes, sest vastumeelsus hommikuse rühmajäämise osas on nii suur... :( ja siis ootab ees "Snegurotška juubel" ning seejärel kaks lastevaba nädalat ja siis juba kauaoodatud puhkus. suvi on mõnus!
Tuesday, June 25, 2013
Wednesday, June 19, 2013
õnnelikult abielus
tabasin ennast eile õhtul mõttelt, et ei ole mingi kunst olla õnnelikult abielus, kui kõrval on selline mees. selline mees, nagu minu Kallis Kaasa. viimasel ajal tundub mulle suisa, et ta loeb mu mõtteid (või blogi? :)
tulen töölt, peas keerlevad juba mõtted, et kohe on vaja hakata õhtusöögi ettevalmistusi tegema ja siis leian Kalli Kaasa köögipõrandal, kausid-ämbrid jalge ees, kartuleid koorimas. ausõna, tunne oli selline, nagu oleks sületäie lilli saanud! see tähendas mulle poolt tundi köögivaba lisaaega ja see pool tundi on hindamatu.
õhtune laste magamapaneku aeg, tuju on tegelaste mürgeldamisest jubna üsna närviline ja ainuüksi mõte järgmisest tunnikesest mitte-magamajäävate-laste (eelkõige Piiga) voodi ääres korra tagamisest tekitab miljoni närviraku hävimise, kui Kallis Kaasa pakub, et võiksin minna rattaga sõitma, ta paneb ise lapsed magama. lihtsalt uskumatu! või noh, tegelikult ei ole uskumatu, ma ju tean, kui hea abikaasa ja isa on minu kõrval olev mees, aga ikkagi.
sellised pisiasjad, mis tähendavad nii tohutult palju, teevadki imelihtsaks õnnelikus abielus olemise. ka siis, kui sellised žestid ei ole päris igapäevased, sest vahel harva saadud tähelepanu on seda hinnatavam. jah, ma olen iga sellise pisiasja eest ka kõva häälega ja siiralt "aitäh!" öelnud. et ka Kaasa teaks, kui tänulik ja õnnelik ma koos temaga olen. m.a.s.
tulen töölt, peas keerlevad juba mõtted, et kohe on vaja hakata õhtusöögi ettevalmistusi tegema ja siis leian Kalli Kaasa köögipõrandal, kausid-ämbrid jalge ees, kartuleid koorimas. ausõna, tunne oli selline, nagu oleks sületäie lilli saanud! see tähendas mulle poolt tundi köögivaba lisaaega ja see pool tundi on hindamatu.
õhtune laste magamapaneku aeg, tuju on tegelaste mürgeldamisest jubna üsna närviline ja ainuüksi mõte järgmisest tunnikesest mitte-magamajäävate-laste (eelkõige Piiga) voodi ääres korra tagamisest tekitab miljoni närviraku hävimise, kui Kallis Kaasa pakub, et võiksin minna rattaga sõitma, ta paneb ise lapsed magama. lihtsalt uskumatu! või noh, tegelikult ei ole uskumatu, ma ju tean, kui hea abikaasa ja isa on minu kõrval olev mees, aga ikkagi.
sellised pisiasjad, mis tähendavad nii tohutult palju, teevadki imelihtsaks õnnelikus abielus olemise. ka siis, kui sellised žestid ei ole päris igapäevased, sest vahel harva saadud tähelepanu on seda hinnatavam. jah, ma olen iga sellise pisiasja eest ka kõva häälega ja siiralt "aitäh!" öelnud. et ka Kaasa teaks, kui tänulik ja õnnelik ma koos temaga olen. m.a.s.
Monday, June 17, 2013
rõõmud ja mured
suvi on ja soe on (suurema osa ajast) ja aed lokkab ja nädalavahetus oli taaskord mõnus - kodused toimetused, pealinnas väikesel õel soolaleival ja tagantjärgi sünnipäeva tähistamas, traditsiooniline lõõgastav pühapäevaõhtusaun. Piiga on õigeaegsele potile küsimisele vist lõpuks ometi pihta saanud ning laste (eelkõige siiski Piiga) õhtused magamaminekud on muutunud rahulikumaks ja vähemaeganõudvamaks. see on rõõmude pool.
poiss elab endale kohaselt raskelt üle suveks kokku pandud liitrühma ja õpetajate vahetumist. see on murede pool.
eelmisel nädalal oli siis asi nii hull, et teisipäeva õhtul anti lasteaiast teada, et poisil üle 38 palavik, kõhuvalu, vaja järgi tulla. kuna ise olin pealinnas koolitusel, siis Kallis Kaasa, kes oli just Piigat linnast ära toomas, suundus ühest lasteaiast planeeritust kiiremini järgmisesse. selleks ajaks, kui issi kohale jõudis, oli poiss üsna rõõmus, kodus sai igaks juhuks palavikualandajat, aga muid probleeme polnud. hommikul viisime seega kuti lasteaeda, aga rühma jäämine osutus tõeliseks proovikiviks - KD oli issil jala ümbert kinni hoidnud, nutnud ja seega sai ta lubaduse, et peab lasteaias olema ainult lõunani ja issi tuleb juba enne lõunaund talle järgi (kuna Kallis Kaasa pidi nagunii lõunast koju tulema). aga juba enne lõunat tuli lasteaiast taaskord kõne, et poiss on loid, viril, kaebab kõhuvalu... Kallis Kaasa läks siis lubatust veelgi varem lapsele järgi ja oh imet - imeline muutumine toimus hetkedega - piisas vaid koju jõuda, kui laps oli rõõsa ja rõõmus ja kõik kaebused olid hetkega kadunud.
igaks juhuks jätsime poisi nädala kaheks viimaseks tööpäevaks koju ja laps oli rõõmus ja terve ja ei mingeid kaebusi. pühapäeva õhtu saabus aga valjude protestidega "ei taha lasteaeda" ja "emme, palun, ma ei taha minna!". tänane hommik oli päris hull olnud - kutt oli rühmas täitsa hüsteeriasse läinud, keeldunud issil jala ümbert lahti laskmast, nutnud.... oehhh, kui raske on ikka väikese lapse elu.
juba eelmisel aastal oli näha, et sellised suured muutused mõjuvad meie lapsele raskelt - kui tavapärane rutiin muutub, elab KD seda väga raskelt üle. eelmisel suvel tõi kuu aega suverühmas (mitu rühma koos, õpetajad kogu aeg vahetumas) kaasa tõsise kokutamise, sellel aastal siis kehalised süpmtomid nagu kõhuvalu ja palavik (vastumeelsus lasteaia suhtes nagunii). õnneks on lasteaia õpetajad väga mõistvad ja Kaasa selgitas veel täna hommikul üle, mis jama selle meie poisiga on ja et muutused põhjustavad tal selliseid psühhosomaatilisi kaebusi. ohh jah, lapsest on nii kahju...
õnneks algab lastel kahe nädala pärast suvepuhkus ja ees ootab kvaliteetaeg Tallina-Ama'ga ja maal Ama-Asa'ga ja kodus oma pere ringis. ehk see veidi leevendab ning august, kui on ka veel suverühmad, möödub veidi rahulikumalt. ja lootus ju jääb, et mingil hetkel kasvab ta sellest välja ka.
poiss elab endale kohaselt raskelt üle suveks kokku pandud liitrühma ja õpetajate vahetumist. see on murede pool.
eelmisel nädalal oli siis asi nii hull, et teisipäeva õhtul anti lasteaiast teada, et poisil üle 38 palavik, kõhuvalu, vaja järgi tulla. kuna ise olin pealinnas koolitusel, siis Kallis Kaasa, kes oli just Piigat linnast ära toomas, suundus ühest lasteaiast planeeritust kiiremini järgmisesse. selleks ajaks, kui issi kohale jõudis, oli poiss üsna rõõmus, kodus sai igaks juhuks palavikualandajat, aga muid probleeme polnud. hommikul viisime seega kuti lasteaeda, aga rühma jäämine osutus tõeliseks proovikiviks - KD oli issil jala ümbert kinni hoidnud, nutnud ja seega sai ta lubaduse, et peab lasteaias olema ainult lõunani ja issi tuleb juba enne lõunaund talle järgi (kuna Kallis Kaasa pidi nagunii lõunast koju tulema). aga juba enne lõunat tuli lasteaiast taaskord kõne, et poiss on loid, viril, kaebab kõhuvalu... Kallis Kaasa läks siis lubatust veelgi varem lapsele järgi ja oh imet - imeline muutumine toimus hetkedega - piisas vaid koju jõuda, kui laps oli rõõsa ja rõõmus ja kõik kaebused olid hetkega kadunud.
igaks juhuks jätsime poisi nädala kaheks viimaseks tööpäevaks koju ja laps oli rõõmus ja terve ja ei mingeid kaebusi. pühapäeva õhtu saabus aga valjude protestidega "ei taha lasteaeda" ja "emme, palun, ma ei taha minna!". tänane hommik oli päris hull olnud - kutt oli rühmas täitsa hüsteeriasse läinud, keeldunud issil jala ümbert lahti laskmast, nutnud.... oehhh, kui raske on ikka väikese lapse elu.
juba eelmisel aastal oli näha, et sellised suured muutused mõjuvad meie lapsele raskelt - kui tavapärane rutiin muutub, elab KD seda väga raskelt üle. eelmisel suvel tõi kuu aega suverühmas (mitu rühma koos, õpetajad kogu aeg vahetumas) kaasa tõsise kokutamise, sellel aastal siis kehalised süpmtomid nagu kõhuvalu ja palavik (vastumeelsus lasteaia suhtes nagunii). õnneks on lasteaia õpetajad väga mõistvad ja Kaasa selgitas veel täna hommikul üle, mis jama selle meie poisiga on ja et muutused põhjustavad tal selliseid psühhosomaatilisi kaebusi. ohh jah, lapsest on nii kahju...
õnneks algab lastel kahe nädala pärast suvepuhkus ja ees ootab kvaliteetaeg Tallina-Ama'ga ja maal Ama-Asa'ga ja kodus oma pere ringis. ehk see veidi leevendab ning august, kui on ka veel suverühmad, möödub veidi rahulikumalt. ja lootus ju jääb, et mingil hetkel kasvab ta sellest välja ka.
Wednesday, June 5, 2013
spordijuttu
soojade ilmade saabumisega (tegelikult küll juba mõnevõrra varem) hakkasin jälle lõunapause kasutama pikemate jalutuskäikude tegemiseks. kui tavapäraselt lülitan teekonna- ja ajakulu jälgiva äpp'i sisse alles pärast lõunasupi söömist, siis täna otsustasin, et jäädvustan kogu jalutuskäigu kontoriuksest kontoriukseni.
tulemuseks teadmine, et võin igale senisele lõunapausi-jalutuskäigule, mis "porta" eest alguse saanud, 700 m otsa arvestada, sest just niipalju on minu tavapärane teejupike kontorist supi-buffe'ni, mida ma seni oma "treeningute" arvestuses üles tähendanud ei olnud. seda ei olegi nii vähe ja kontorirotile on ju iga liigutatud minut kasulik. olen tubli! :) pärnu kesklinna- ja rannarajoonis on jalutamine muidugi ka täitsa meeldiv tegevus, kui just kõik tänavad üles kaevatud ei ole (mida nad praegu suures osas on, aga küll saavad needki kaevetööd ükskord otsa).
tulemuseks teadmine, et võin igale senisele lõunapausi-jalutuskäigule, mis "porta" eest alguse saanud, 700 m otsa arvestada, sest just niipalju on minu tavapärane teejupike kontorist supi-buffe'ni, mida ma seni oma "treeningute" arvestuses üles tähendanud ei olnud. seda ei olegi nii vähe ja kontorirotile on ju iga liigutatud minut kasulik. olen tubli! :) pärnu kesklinna- ja rannarajoonis on jalutamine muidugi ka täitsa meeldiv tegevus, kui just kõik tänavad üles kaevatud ei ole (mida nad praegu suures osas on, aga küll saavad needki kaevetööd ükskord otsa).
Monday, June 3, 2013
leiunurk
tänane päev tõotas kujuneda üsna vastikuks. just nii pahasti tahangi öelda, sest töö juures ajas üks kiire teist taga, sekka totaalselt närvidele käiv kollane ajakirjandus ning mõned teiste korraldatud jamad, mis otseselt ka minu osakonna tegemisi puudutavad. lisaks avastasin lõunale jalutades vahetult enne oma supiportsu nõutamist, et pangakaart on laupäevasest ostlemisest Kalli Kaasa kätte jäänud ning näljane inimene ei ole teadupoolest kuigi rõõmus ega sõbralik.
päeva lõpp kujunes aga üle ootuste mõnusaks ja positiivseks. märksõnaks on leiunurk. ehk siis kõigepealt leidis Kallis Kaasa "rahapaja" ja mina hakkasin peaaegu et muinasjuttudesse uskuma :) siis leidsin kotitäie lasteriietega (headelt sõpradelt saadud), mille ma olin kunagi kõrvale tõstnud õiget aega ootama ja mis oli loomulikult täiesti ununenud, aga kust tulid välja just sellised lühikese varrukaga suvepluusid, millest Piigal karjuv puudus oli (pluss veel nipet-näpet, mis vägagi ära kulub). ja leiunurka võib vist panna ka kolleegi poolt tagasi makstud vana võla, mis summaliselt ei olnud küll suur, aga kui arvestada, et pangakaarti mul täna kaasas ei olnud ja sularaha mul tavaliselt rahakotis ei leidu, siis oli ka see veidi rohkem kui pool eurot tõeline leid :)
kuigi koju jõudsime Piigaga alles pool kuus, misjärel ootas ees õhtusöögi tegemine ja nö koos-perega-olemise-aega jäi enne laste ööune algust vaid tunnikene, otsustasime peale kehakinnitust siiski linna sõita - randa jalutama ja jäätisega maiustama. väga õige otsus! närvirakke kulus sada korda vähem, võrreldes õhtutega, kui lapsed kodus omavahel "maid jagavad" ja kui nende magamapanek röövib enamuse minu õhtusest kvaliteetajast iseenda ja Kalli Kaasaga. jalutuskäigu ajal polnud ju lastel mahti üksteise kallal võtta ning ööune saabumisele aitas tunnikene õhtust rannaõhku ka suurepäraselt kaasa. selle idee tõstan ka leiunurka - kuni soe suvi kestab, tuleb neid õhtuseid linnatuure jätkata.
päeva lõpp kujunes aga üle ootuste mõnusaks ja positiivseks. märksõnaks on leiunurk. ehk siis kõigepealt leidis Kallis Kaasa "rahapaja" ja mina hakkasin peaaegu et muinasjuttudesse uskuma :) siis leidsin kotitäie lasteriietega (headelt sõpradelt saadud), mille ma olin kunagi kõrvale tõstnud õiget aega ootama ja mis oli loomulikult täiesti ununenud, aga kust tulid välja just sellised lühikese varrukaga suvepluusid, millest Piigal karjuv puudus oli (pluss veel nipet-näpet, mis vägagi ära kulub). ja leiunurka võib vist panna ka kolleegi poolt tagasi makstud vana võla, mis summaliselt ei olnud küll suur, aga kui arvestada, et pangakaarti mul täna kaasas ei olnud ja sularaha mul tavaliselt rahakotis ei leidu, siis oli ka see veidi rohkem kui pool eurot tõeline leid :)
kuigi koju jõudsime Piigaga alles pool kuus, misjärel ootas ees õhtusöögi tegemine ja nö koos-perega-olemise-aega jäi enne laste ööune algust vaid tunnikene, otsustasime peale kehakinnitust siiski linna sõita - randa jalutama ja jäätisega maiustama. väga õige otsus! närvirakke kulus sada korda vähem, võrreldes õhtutega, kui lapsed kodus omavahel "maid jagavad" ja kui nende magamapanek röövib enamuse minu õhtusest kvaliteetajast iseenda ja Kalli Kaasaga. jalutuskäigu ajal polnud ju lastel mahti üksteise kallal võtta ning ööune saabumisele aitas tunnikene õhtust rannaõhku ka suurepäraselt kaasa. selle idee tõstan ka leiunurka - kuni soe suvi kestab, tuleb neid õhtuseid linnatuure jätkata.
Subscribe to:
Posts (Atom)