pühadetrall

eile õhtul toimus poisi lasteaia jõulupidu, mis möödus täpselt nii dramaatiliselt nagu karta oli. sest eks see oli ju ette teada, et KD ei talu avalikke esinemisi silmaotsastki ja rühma poolt ettevalmistatud näidendis hundi osatäitmise kohta olen ma viimased poolteist kuud kodus kuulnud halamist teemal "mina ei taha hunt olla!". vaatamata lapse igakülgsele motiveerimisele hommikul, et kui hea meel emmel-issil ikka oleks seda vahvat näidendit vaadata ja et issi filmib kaameraga, et saaks pärast kodus telekast vaadata ja et ta on ju ometi nii tubli ja vahva poiss, ei tulnud KD-i näitlejadebüüdist siiski midagi head...

edasiminek oli muidugi see, et poiss oli üldse nõus teiste lastega koos lavale jääma ja ei tormanud kohe saali meie juurde nagu varasematel pidudel, aga tagantjärgi ei ole ma üldse kindel, kas see oligi nii hea lahendus. sest niipea, kui oli vaja esimest korda suu lahti teha (ja seda üldse mitte üksinda, vaid kõigi teistega koos), hakkas minu väike poja nutma... käed näo ees, pisarad voolamas, ise meeleheitlikult püüdes vaikselt olla. mida aeg edasi, seda lohutamatuks KD-i olek muutus ja lõpuks oli lava peal teiste laste selja taga üks väike kössis nutu käes luksuv õnnetusehunnik :(

hiljem kolleegidega oma emotsioone jagades avaldas nii mõnigi neist arvamust, et õpetaja oleks võinud lapse lavalt ära saata, aga ... mine võtta kinni, mis õigem oleks.

poiss rahunes mõnevõrra alles siis, kui jõuluvana saali astus - siis pühkis poja pisarad ära ja ka nutt katkes hetkeks, aga kui vana paki saamiseks tema nime välja hõikas, hakkasid pisarad taas voolama, nägu kadus käte taha peitu ja issi pidi lapse süles taadi ette viima ja lõpuks lapse eest ka ise kingi vastu võtma. kuna ilmselgelt polnud mõtet poissi seejärel enam teiste laste hulka istuma jätta, siis tõi Kallis Kaasa meie õnnetusehunniku pealtvaatajate hulka ära ning kinki vaadates hakkas laps lõpuks ka rahunema. draamat tekitas veel asjaolu, et KD tahtis kohe minna rühma riideid vahetama, mis minu hinnangul ei olnud üldse hea mõte, aga kuna ilmselgelt oli kõik etenduse ja esinemisega seonduv (sealhulgas kostüüm) lapse jaoks täiesti vastunäidustatud, siis käisid nad issiga rühmas, vahetasid riided ära ning tagasi saali tuli juba täiesti rahulik ja rõõmus laps, kes hiljem koos rühmakaaslastega mööda saali ja koridori ringi trallis ning eelnevast paanikast polnud jälgegi.

oehh, mul oli mingil hetkel oma lapsest nii kahju, et endal olid pisarad silmas... ühelt poolt olime õpetajalt kuulnud, et proovides on poiss energiat täis, teeb kõik kaasa, laulud-salmid on peas ja ei mingit probleemi ning teiselt poolt lapse täiesti paaniline, peaaegu hüsteeriline hirm ja vastumeelsus avaliku esinemise ees, mis oli alanud juba hommikul peaproovi ajal KD-i keeldumisega kostüümi selga panemise osas ja kurtmisega, et tal kõht valutab ja süda on paha. ja ma täitsa usun, et ongi, sest kui psühholoogiliselt on nii tugev vastumeelsus, siis see avaldubki kehaliste vaevustena. ohh jahhh... ainuke lootus on, et ehk kasvab ta sellest paanilisest hirmust mingil hetkel välja.

täna õhtul ootab ees jõulupidu Piiga lasteaias ja see peaks kõigi eelduste kohaselt hoopis rõõmsamalt ja rahumeelsemalt mööduma, sest Piiga on üldiselt üsna julge ja esineda täitsa meeldib. igal juhul rühma jõululaulu oleme viimase paari nädala jooksul kuulnud söögi alla ja söögi peale :)