klassikuid tsiteerides, siis et kõik ausalt ära rääkida, pean alustama sellest, et nägin sotsiaalmeedias ühte vahvat videot, kuidas keegi oli käinud perega rabas. rmk-matkarajal kuskil üsna pärapõrgus läti piiri ääres, kus vahva metsaonn, natuke laudteed ja uhke vaatetorn ka. vaatasin, meeldis, mõtteisse pidama ei jäänud. ja siis keset laupäevast päeva torkas äkki pähe, et see oleks suurepärane võimalus nautida viimaseid sooje vananaistesuve õhtuid, peaaegu et täita lastele antud suvelubadus telkimise kohta (ikkagi öösel ja metsas ja no-mis-siis, et mitte telgis vaid metsaonnis) ning lihtsalt teha midagi koos ja uisapäisa :) no mitte muidugi päris uisapäisa, kahe väikelapsega ikka ettevalmistusi tegemata ööseks metsa ei lähe, seega uurisin rmk kodulehelt vajalikku infot ja mõtlesin läbi, mis kõik oleks vaja kaasa pakkida, et olemine vaatamata tsivilisatsioonist eemaldumisele siiski tsiviliseeritult kulgeks.
kui Kallis Kaasa oma tavapäraselt jooksutreeningult tagasi jõudis ja minu ekspromt-ideest kuulis, ei olnud ta küll esimesel hetkel ülemäära vaimustunud, aga ei vaielnud ka kategoorilist vastu ning paari tunni pärast, mille jooksul ma ei olnud metsaretke-mõtet üleliia peale surunud, aga siiski veidi päevakorras hoidnud, arvas ka Kaasa, et mõte väärib teostust. kahjuks ei olnud ühelgi heal sõbraperel, kellel sobivas vanuses lapsed, õhtu enam vaba ja seega ei saanud me endale seltsilisi, aga see ei vähendanud meie nüüd juba kasvavat elevust sohu sõitmise osas.
asjad pakitud (uskumatu, kui palju kraami kogunes!) ja reisiseltskond autos, alustasime umbes tunnipikkuseks kujunema pidanud sõitu. tegelikkuses kulus päris märgatavalt rohkem aega, sest väikestel metsateedel ekslemine, kui pole täpselt teada, milline on "järve tee" ja kas "kaasiku tee" ikka viib õigesse kohta, on üsna aeganõudev. lisaks ka närvesööv, nii et poja oli juba enne kohale jõudmist arvamusel, et ta ei taha matkata, ei taha metsaonni ja üleüldse võiks koju ära minna... õnneks suutsime vahetult peale päikeseloojangut siiski õige koha üles leida ja see oli kogu ekslemist väärt. nagu metsamuinasjutt - väike metsamajake pisikese ahjuga, küpsetusrestiga lõkkease, tikud ja tualettpaber, küttematerjal ja soe tekk, kirves ja töökindad metsamatkajat ootamas. lastel olid silmad rõõmsat ärevust ja uudishimu täis ja kui mitte arvestada Piiga tavapärast jantimist magamajäämisel (isegi metsas!) ning poja väsimusest tingitud mõningast jonnijoru, oli õhtu suurepärane. hommikul oli tavapärane varane äratus ja peale kiiret kosutavat hommikuampsu läksime ka rabarajale, mille lõpus seisis vaatetorn. mõnus, lihtsalt mõnus!
kuna seekord polnud plaanis pikemalt kohapeale jääda, siis startisime juba peale 9-t kodu poole ning pühapäevaseid koduseid toimetusi (koristamine, pesupesemine, muruniitmine jms) saime alustada peaaegu tavapärasel ajal. küll selle erinevusega, et traditsioonilised pühapäeva-hommikused-pannkoogid valmisid seekord lõunaks, aga Kallil Kaasal polnud mõtetki, et metsaretke tõttu võiks need tegemata jääda.
jah, olen rõõsa ja rahul :)
No comments:
Post a Comment