eile oli tavapärasele kiirele nädalakeskpaiga õhtule vastupidiselt üks väga muhe ja rahulik õhtupoolik. ja kindlasti oli selles suur osa Kallil Kaasal, kes suurema osa õhtusest ajast lastega tegeles.
kõigepealt olid lapsed koos issiga tööhoos õues õunapuude all, et mahakukkunud õunad kokku korjata. no tõesõna, see oli ütlemata armas ja isegi heldimapanev vaatepilt, kui kaks tähtsat tegelast, kummalgi suured kollased ämbrid käes, õunapuude all koos issiga ringi tuterdasid ja õunu korjasid. minu jaoks tähendas see ootamatult süllekukkunud võimalust tuba koristada, kuna kedagi polnud jalus sebimas. kuna meie elamises võiks põhimõtteliselt kogu aeg koristada, sest koerakarvad katavad igasuguseid pindu püsivalt (jah, ma koristan ka, aga mitte iga päev, tänan väga), siis kasutasin selle võimaluse muidugi ära.
kui külm tuul ja kergelt tibama hakanud jäine sügisvihm õues toimetajad tuppa ajas, järgnes minu jaoks teine tavapärasest erinev võimalus õhtut veeta. nimelt sättis Kallis Kaasa ennast lastega koos teisele korrusele lastetuppa mängima ning mina leidsin ennast alumiselt korruselt õndsas rahus ja vaikuses. kuna ka õhtusöögi tegemisega ei olnud vaja mässata, sest eelmisel õhtul valmis keedetud suur potitäis suppi ootas vaid soojaks ajamist, siis saingi lihtsalt niisama olla. natukene siit ja sealt asju paika sättida, natukene diivanil istuda ja natukene lehti lugeda. väga harjumatu... ja väga mõnus :)
No comments:
Post a Comment