murphy

kui Kallis Kaasa on üle mere seminaril, perekonna auto on tema käes, hommikune laste transport lasteaeda on minu õlul ja järgmine tööpäev tähendab ettekannet u 70 rootsi külalisele, siis jääb KD õhtul totaalselt haigeks. täielik murphy.

kuidas leida lapsele järgmiseks hommikupoolikuks hoidja, kui vanaemad on sadade kilomeetrite kaugusel, head sõbrannad kõik tööinimesed, kellel praktiliselt võimatu nii lühikese etteteatamise ajaga ennast vabaks saada ja ühtegi sellist naabritädi, keda lapsehoidjaks kutsuda, ka ei ole? (tõe huvides tuleb küll öelda, et mõlemad naabrid on just sellised tädid, keda võiks lapsehoidjana ette kujutada, aga miskipärast pole nii lähedasi suhteid tekkinud, et võiks helistada ja paluda, et aita hädast välja ja ole paar tundi laste juures...)

täiesti uskumatu, et fb oli ka seekord kõikvõimas - piisas mul vaid oma frustratsiooni lahendamatu olukorra pärast välja elada, kui ettepanekuid lahendusteks hakkas sadama kui oavarrest. mõni rohkem reaalne, mõni vähem, aga juba see teadmine, et keegi mõtleb minu mures kaasa ja otsib lahendust, oli väga südantsoojendav.

ja kõige uskumatum oli see lahendus, mis võimaldas mul siiski Piiga hommikul lasteaeda viia, rootslastele ettekanne ära pidada, töö juures kiireimad toimetamised ära toimetada ja siis tagasi koju haige lapse juurde tormata. no kes muu kui KD-i suurim sõber tädi M. pakkus välja, et tuleb hommikul paariks tunniks meile ja teeb hiljem töö juurest ära oldud tunnid tagasi. mul polnud lihtsalt sõnu, kui ta selle välja pakkus... olen väga õnnelik inimene, et minu ümber on nii erilised inimesed!

nii et eile õhtul täieliku kriisiolukorrana tundunud ennelõuna on edukalt möödas ja loodetavasti saab homme juba rohkem tavarutiinis päeva mööda saata.

lõpetuseks üks armas emotsioon eilsest päevast (kui poja veel haige polnud) - kuna laste lasteaiast toomine oli eile minu korraldada, siis sõitsime Piiga lasteaiast edasi KD-ile järgi ning kuna otseselt kuhugi kiiret ei olnud, jäid lapsed mõneks hetkeks veel lasteaia õuealale mängima. ja see, kuidas KD suure vennana väikest õekest hoidis, suunas, juhtis ja veidi pealetükkivate rühmakaaslaste eest kaitses, oli minu jaoks täiesti uus kogemus! kodus nad ju reeglina kas lihtsalt mängivad koos või pigem kraaklevad ning sellist olen-suur-vend-mina-kaitsen-sind käitumist ei näe. aga eile siis nägin ja see oli üks imearmas vaatepilt!