hullumaja

kas põhjuseks on järjest suurenev täiskuu või miski muu, aga praegu on hullumeelsed ajad...

probleemse töötajaga seotud teemad ja sinna juurde poliitiliste tõmbetuulte keerisesse sattumine - see kõik on olnud emotsionaalselt väga kurnav. kohe kuidagi väga ootamatult tühjaks-pigistatud-tunne. samas on minul hea sirge seljaga seda asja ajada, sest teen seda tõesti ainult sisulistel põhjustel, mitte poliitiliste ambitsioonide või isiklike suhete taustal. nii et jah - vähemalt südametunnistus on puhas.

kogu selle virr-varri juures oli nii tore, et kui eile õhtul peale kahte erinevat töist ja vähemtöist koosolekut täpselt laste magamajäämise ajaks koju jõudsin, siis Kallis Kaasa korraldas põngerjate tuttuminekut ise ja pärast rääkis, et lapsed olid nii tublid olnud terve õhtu ja et tal oli väga väga mõnus aeg lastega. puhas rõõm minu südames! kuigi üsna suur osa õhtust oli kulunud tõsisele isa ja poja vestlusele teemal "kuidas hästi käituda", kuna poisi rühma õpetaja oli eile tõstatanud teema KD-i probleemsest käitumisest.

ja kummalisel kombel tekitas Kalli Kaasa kuulamine, kui ta kirjeldas oma pikka ja selgitavat ja tõsist jutuajamist pojaga, minus sellise rammestava rahutunde. see teadmine, et minu mees seisab meie pere ja meie laste eest ja oskab ka selliste ebameeldivate situatsioonidega hakkama saada - ma lihtsalt sulan selle teadmise käes... :) olen vist liiga kinni traditsioonilises mõtteviisis, et lastekasvatamine on naiste ja emade töö, aga seda õnnelikumaks teeb mind teadmine, et mina ei pea seda tööd meie peres üksi tegema ja et minu kõrval on mees, kes sellega suurepäraselt hakkama saab.

eile oli üks väga tore õhtu.