möödunud hetkede kütkeis

ja ongi meie poja 4-aastane! suuremad pidustused said peetud maa-vanaema ja vanaisa juures, aga õige päeva hommikul ootas KD-i voodi ees kingitus, mille saamisest ta oli juba poolteist kuud igaühele, kes vaevus kuulama, kuulutanud - tõukeratas! teeb motika häält, tuled vilguvad ja signaali laseb ka - ülivinge! et Piiga ennast kõrvalejäetuna ei tunneks ja eelkõige siiski ühe tõukerattaga paratamatult kaasnevate jagelemiste ennetamiseks sai ka tema endale tõukeratta - veidi väiksema ja vähemate lisadega, aga pisipiigale sobivalt roosa. rahul on igaljuhul mõlemad värsked rattaomanikud ja rattatiire jagub nii tuppa kui hoovi peale.

kas poja sünnipäeva tõttu või mingil muul ajel sattusin sirvima tema beebi-aja albumit. seejärel tegelesin arvutis piltide organiseerimisega ja ette sattusid ka 8-9 aasta vanused fotomeenutused. oh jah, laste lõunaune aeg möödus seetõttu uskumatult kiiresti. kirjapandud meenutused poja beebi-albumist võtsid mõnes kohas peaaegu pisara silma (no nii armas oli...), seevastu pildid meist Kaasaga aastaid tagasi tõid küll muige suule - olid ajad.

laste lõunaunega seoses mainin siin ära ka fakti, et põngerjad suutsid mind lõunaunne jäämisega täna totaalselt positiivselt šokeerida - pissil käidud, riided vahetatud, unelaul kuulatud, võeti kaisuloomad kaissu ja jäädi magama. niisama lihtsalt, kohe, tavapärase sahkerdamiseta. ma lihtsalt ei suutnud seda uskuda... huvitav, kas asjaolu, et laste ülipositiivne käitumine mind niivõrd šokeerib, viitab sellele, et tegelikult on tegemist on täiesti kasvatamatute lastega? ma ise loodan siiski, et tänane meeldiv kogemus kinnitab vaid seda, et tegelikult oskavad mu lapsed käituda küll. kui tahavad :)

kaks nädalat puhkust on veel ees. elu on ilus.