perepilt

septembri alguses käisime fotostuudios pildistamas. juba neljandat aastat järjest. poja esimese sünnipäeva kingiks saadud fotostuudio kinkekaart pani aluse väga vahvale peretraditsioonile, mille tulemused olid taaskord väga ilusad. ei kiitle, no tõesti olid ilusad pildid, aga siin blogis neid ei jaga, kes tahab näha, tuleb külla.

kuu aega peale stuudios käimist on meil lisaks stuudiopiltidele veel üks vahva perepilt. KD-i joonistatud.

pildi joonistamise idee pakkusin välja küll mina, kuid teostus on 100% poja töö. kuna joonistamine on meie laste jaoks viimsel ajal väga pop teema (ilmselt mängib selles oma osa ka lastetuppa tekkinud kirjutuslaud), siis arvasin, et võiks seda loomepuhangut veidi suunata. poja haaras väljapakutud ideest õhinaga kinni ja pühendus eesmärgi saavutamisel märkimisväärse usinusega.

esmalt ilmus pildi keskele emme ja joonistamist saatis kommentaar: "ma joonistan juuksed ka". minu küsimuse peale, kas juuksed tulevad ikka punased, vastas poja, et ei, kollased. andsin siis väikese suunava vihje, et emme juuksed on ikka punased ja poja nõustus: "hea küll, teen siis punased juuksed".
järgmisena teatas töösse süvenenud autor, et teeb emmele kleidi ka, ilusa kollase. no mis sai minul selle vastu olla. valminud kleidiga ei jäänud noor kunstnik ise küll väga rahule, arvates, et see ei ole üldse kleidi moodi, kuid lohutasin teda, et sellised ümarad kleidid ongi praegu väga moes.

järgemööda ilmusid pildile KD ise ja issi ning seejärel oli kord noorema õe jäädvustamise käes. selleks hetkeks leidis poja, et paber on kauni kunstiga juba sedavõrd kaetud ja teatas: "Piiga teen teise paberi peale!". suutsin ta siiski ümber venda, et õeke on ju väiksem ja mahub kindlasti selle paberi peale ka ja ei üksinda teise paberi peal oleks joonistatud Piigal ju kurb. see oli ilmselt piisavalt mõjus argment ning ka pisike Piiga leidis endale koha emme ja issi vahel.

siin sekkusin veelkord pildi valmimisse, kuna märkasin, et pildil olevatel kujudel puudusid käed ja küsisin, et kas poja käed ka joonistab. kunstnikul ei olnud midagi selle ettepaneku vastu ja nii said kõik pereliikmed endale ka käed. nüüd oli jäänud veel vaid meie pere karvase tegelase joonistamine ja kui aus olla, siis minu arvates on koer pildil kõige rohkem enda moodi ... :)