ohvri rollis?

elan teistele, muretsen lähedaste heaolu pärast, aega iseendale ei jagu, see tekitab viha ja enda sisse kogutud viha avaldub valuna.

umbes sellise "diagnoosi" sain täna hommikul massaazi-seansi järel. nimelt on tööandja võimaldanud kõigile soovijatele soodsalt otse töökohal (no mitte päris oma kabinetis, aga sobivalt kohandatud hubases toakeses) kasutada massaazi-teenust. ei ole tavaline seljamudimine, hoopis jaapani shiatsu-massaaz, mida massööritädi teeb klienti varvastega(!) mudides. huviliste rohkuse tõttu on massööril jalad tööd täis ja seansile saab iga paari-kolme nädala järel. täna oli mul kolmas kord.

et siis ohver. nojah... üks-ühele võttes ei tunne ma ennast küll ohvrina ja olen oma elu-oluga päris rahul. võin kohe päris julgelt välja öelda, et olen õnnelik. aga... valud teevad liiga ja massööri-tädi kinnitas, et energia liikumise kanalid on kinni, viha on sügavale sisse maetud ja keha annab sellest valuga märku. et siis põgus idamaade teooriast lähtuv eneseanalüüs ja ohhooo - kui nii mõelda, siis on neid hetki küll, kui ennast ohvriks toon. ja päris tihti on...

hästi tihti (tegelikult võib öelda, et peaaegu kogu aeg) tunnen ennast väsinuna. aga ei saa ju lihtsalt niisama lebotada, kui peale palgatööd on vaja süüa teha, nõusid pesta, lapsi kantseldada, nädalavahetusel lisaks pesu pesta ja kodu kraamida... jajah, see ongi korraliku abikaasa ja armastava ema ülesanne, tuletab kohusetundlik ja korralik naisterahavas minu sees meelde. on küll, aga... ilmselt kõlab see "aga" enamasti nii vaikselt, et enda soovid ja vajadused lükkan kolikambrisse sobivamat aega ootama ja toongi ennast "ohvriks" pere ja kodu ees, mõeldes, et küll ma öösel puhkan.

jah, tunnistan ausalt, et on küll sisemuses kihvatanud, kui peale väsitavat tööpäeva Piigaga lasteaiast jõudes näen Kallist Kaasat juba diivanil lemmik-ajakirja lugemas või telekast lõbusat komöödiasarja vaatamas ja tean, et mina pean samal ajal kiiresti aitama lapsel riided ära vahetada ja juba ootabki kodotööde-karusell köögis, millele järgneb üsna pea laste magama-mineku rutiin ja siis tahakski ise ka ainult voodisse vajuda. aga millal mina saan diivanil lebotada? millal mina saan lihtsalt niisama telekat vaadata?

ma annan endale täiesti aru, et mul pole mingit põhjust oma Kalli Kaasa peale kade või kuri olla sellepärast, et tema oskab ka enda jaoks aega leida. mehel ei ole majapidamises üldsegi vähem toimetusi teha - külmal ajal puud saagida, puukorv kuurist tuppa, ahi kütta, suvel muru niita, aiatööd (meie peres on aednik meespool), kõikvõimalikud remondi- ja parandusööd, mida ikka majapidamises ette tuleb. lisaks tegeleb Kallis Kaasa iga päev ka lastega ja on igal juhul suurepärane isa. miks mul siis ikkagi on tunne, et mina raban kogu aeg, toon oma vajadused pere ees "ohvriks", aga tema loeb  j ä l l e  oma pagana autoajakirja? ma ei tea...

usun, et olen pereinimese elu elades õppinud natukesehaaval ka ennast esiplaanile seadma ja olen aeg-ajalt palunud Kaasal mõned köögitoimetused teha või mõnel konkreetsel hetkel, kui ma tõesti üldse ei taha ja ei saa ja ei jõua, temal lastekantseldamine üle võtta. olen võtnud aega koos parimate sõbrannadega olemiseks ja niisama üksi puhkamiseks. ju siis tuleb veel kaugemale seda teed edasi minna ja veelgi rohkem endale meelde tuletada, et kui "ema on haige, siis on varsti ka lapsed ja ülejäänud pere haige" (tsitaat massööri-tädilt).

õnneks ootab meid kahe nädala pärast koos Kalli Kaasaga kahekesi-olemise-nädalalõpp. lasteta, koduste toimetusteta, argipäevarutiinita. ehk hakkab peale seda lõõgastust ka energia mööda kanaleid lahedamalt liikuma :)