on midagi hirmutavat ja samas abitukstegevat, kui väikese inmese seest tuleb välja nii suur JONN, et maailm on ümberringi must. kui päeva lõpuks on väsimus nii suur, et iga keeld või korraldus, mis lapse tujuga ei klapi, tekitab suuuuuuure protesti ja see protest väljendub kõrvulukustava jonnina. kui pisikese tegelase oskus protestiga hakkama saada väljendub selliselt, et protestist saab viha ja viha saab välja elada ainult lüües...
päris ootamatu oli poja eileõhtune jonni-hoog, kuna enne seda olin just saanud ääretult vahva üllatuse osaliseks, kui selgus, et KD oskab oma nime kirjutada! kiitisin last ja harjutasime veel koos ja kõik oli väga rahulik ja tore. ja siis piisas pisikesest detailist, kui mänguasju kokku panema hakates selgus, et lego-autolt on üks jupp puudu ja kui ütlesin, et ehita see homme valmis, täna on juba magamise-aeg, siis vallanduski ootamatult suur ja peaaegu kontrollimatu JONN. seni, kuni mina Piiga hambapesuga tegelesin, võttis poja siiski oma lego-karbi ette ja lõpetas auto-ehituse ära ja jonn oli selleks hetkeks möödas, aga kui oli tema aeg hambaid pesta, põhjustas uue suure jonnihoo pasta harjale saamine (tuub juba üsna tühi ja no tõesti ei tulnud kiirelt ja kergelt see pasta sinna harjale). hambahari lendas kraanikaussi, emme leebeid aga jõulisi võtteid jonniva lapse hambaid pestes saatis lakkamatu kisa, vannitoast "pääsedes" visati ennast lastetoa põrandale demonstratiivse kolinaga maha, seejärel ei sobinud hetk varem lapse enda poolt valitud pidžaamapüksid...
viha, protest, meeleheide - kõik see vallandumas solvunud väikese inimese seest sellise jõuga, et ainuke viis kõige sellega toime tulla on lüüa. peaaegu sai seda löömist pidada kontrollimatuks vehkimiseks või tõmblemiseks, millel siiski oli teatud suund emme pihta. ja kogu selle draama põhjuseks ilmselt lihtlabane väsimus.
mul oli eile oma väikesest väsinud jonnivast pojast nii kahju.
No comments:
Post a Comment