kuna ma pole ju teema-pidu sellisel kujul varem korraldanud, siis oli tegemist paraja ettevõtmisega, aga ilmselt oli mul teatud sorti kinnis-idee, et vähemalt kord elus peab väike tüdruk saama ühe printsessipeo ja seetõttu ma vähemalt püüdsin. kogu see aeg, mis kulus netist ideede ja vihjete otsimisele, toidusedelite kujundamisele ja printimisele-lõikamisele-kleepimisele, temaatiliste toitude (Elsa lumepallid, külmunud südamed, Olafi ninad, sulalumi jne) ja toidunõude leidmisele kohalikust kaubandusest, tasus ennast lõpp-kokkuvõttes kuhjaga ära (kulusid ei ole ma igaks juhuks kokku löönud, summa tuleks ilmselt üsna 'uhke'...), sest pidu sujus kenasti ja kolm tundi Kriipsujuku mängutoas (mis on vaieldamatult parim mängutuba siinkandis) möödus uskumatult kiiresti.
kuna aga elus peab valitsema tasakaal, siis töörindel ei ole asjalood sugugi nii roosilised kui pereringis. karussell personaliotsingu rindel jätkub täie hooga ja isegi kohalik kobruleht tundis huvi, et mis teil seal sünnib, inimesed lahkuvad mitmekaupa? mõtetu mulli puhumine, aga tuleb ju selgitada ja seletada, et midagi harukordset ei sünni, inimesed valivad kõrgema palga ja vähema stressiga töökoha, muud midagi. ja tegelikult on see inimeste pidev äraminek viimase aasta jooksul ju täiega jama, jama, jama...
saabuva aastalõpu valguses olen pisut selle aasta peale tagasi mõelnud ja meenub aasta alguse horoskoopides välja hõigatud ennustus, et tuleb väga raske ja keeruline aasta. jah, kogu see pagulaste teema ja maailma raputavad konfliktid ja katastroofid näivad seda ennustust nüüd tagantjärgi tark olles kinnitavat küll. aasta alguses mõtlesin, et sotsiaalvaldkonnas on kogu aeg keeruline, pole 2015. aastagi ilmselt keerulisem või raskem kui muidu. nüüd tunnen aga, et see on olnud täiesti hullumeelne aasta. jah, on keerulisi hetki, mis sai ise ellu kutsutud, et muutusi luua ja edasi liikuda, aga on olnud ka kaugelt liiga palju hetki ja olukordi, kui tekkis tahtmine maailm peatada ja maha minna. ei oskagi arvata, kas järgmise, 2016. aasta puhul peaks lootma, et enam hullem ikka olla ei saa või kartma, et alati saab veel hullemaks minna...
kui positiivsema poole peale tagasi tulla, siis vähemalt on kõigis nendes lähema ja kaugema maailma keeristormides minu kallis väike perekond olnud minu ümber ja minu jaoks (mida meie kaasaegses ühiskonnas tuleb ka hakata varsti juba väikestviisi imeks pidama), jõulukingid on otsitud ja leitud, pühadestress pole mind kätte saanud ja kui töine seis kõrvale jätte, võin täiesti veendunult öelda, et olen väga õnnelik inimene. no ja tegelikult tuleb ju ka selle üle tänulik olla, et üldse on töö, mis tööstressi tekitab, nii et jah - olen tänulik ja õnnelik :)
No comments:
Post a Comment