üle nädalate oli ometigi töö juures rahulikum päev, kus üks tegemine ei ajanud teist taga ja oli võimalus pisut (nii pool tunnikest) lühem päev teha. plaanisin lapsed lasteaiast ära tuua ja piisava ajavaruga õhtusööki valmistada, ilma, et kiire-kiire-kiire kogu aeg kuklas trummeldaks.
õhtu hakkas pisut kiiva vedama kohe, kui lasteaaeda jõudsin. jah, mina võin ju arvata, et on hea mõte, kui tulen pisut varem lastele järgi ja saan lisa-aega õhtuste köögitoimingute jaoks, aga kui emme astub lasteaiaväravaat sisse just siis, kui Piiga rühm õue on jõudnud, siis on lapse ainuke mõte - Sa tulid liiga vara!!! minu rõõmsa käeviipe peale kangestus keset hoovi jooksnud Piiga hetkega, krokodillipisarad hakkasid lahinal voolama ja kostus südantlõhestav "ma tahan veel mängida!". õpetaja oskusliku tegevuse tulemusel (kiirelt organiseeritud lennuki-mäng, mis lõuna ajal oli väga popp olnud) rahunes hingepõhjani solvunud Piiga pisut ja nii umbes nelja minuti möödudes oli siiski nõus koos minu ja vennaga koju tulema. kuna mõlemad lapsed olid juba õues (ja seega riides) ning hommikul tulid nad ilma lasteaia-kottideta, polnud justkui põhjust rühma minna, hõikasime õpetajatele "head aega!" ja minek.
koduväravasse jõudes sai hästi planeeritud õhtu järgmise hoobi - Piiga kaisukaru oli lasteaeda jäänud... juba niigi solvunud meeleolus Piiga jaoks oli sellega maailmalõpp kätte jõudnud ja seega igasugused varem tehtud plaanid emme jaoks kadunud. tagantjärele tark olles - nii juhtub, kui oled kinni oma rahuliku õhtu mõtetes ja jätad tavapärase õhtu-rutiini kõrvale. nojah, kiire plaanide ümbermängimine, lubadus Piigale koos temaga jalutuskäik lasteaeda teha ja kaisukas ära tuua (sest eks see oli ju mõnevõrra emme süü ja emme plaanid olid nagunii lapse õhtu "ära rikkunud" ja emme peab järelikult ka asja heastama), mõttes kalkuleerimine, kui palju aega selle kõige peale kulub ning nukker leppimine teadmisega, et piisava ajavaruga õhtust sai vaid unistus ja õhtusöök valmib ikkagi kunagi teadmata hilisel ajal.
juba kodus olnud Kallis Kaasa proovis Piigat veenda, et tegelikult on päris põnev vahepeal kaisukaks hoopis mõni teine mõmm võtta, aga need kavalad plaanid vilja ei kandnud, mis tähendas minu jaoks kiiret riiete vahetust ja üle ukse veel Kaasale hõikamist, ei kui ta vähegi viitsib, siis ta võiks kartulid ära koorida, et natukene õhtusöögi valmistamise aega kokku hoida. Kaasa vastus oli, et tema nagunii kodus süüa ei jõua (õigus, mälumängu-kolmapäev!) ja seega arvasin, et küllap lapsed jõuavad õhtusööki pool tunnikest kauem ka oodata. kui kunagi lasteaia-tiirult tagasi oleme.
uskumatul kombel hakkas sellest hetkest õhtu taas ilusaks minema. jalutuskäik Piigaga oli vahva - kekslev laps tundmas siirast ja ehedat rõõmu sügilehtedes sahistamisest ning põnevil ootusest, kas õpetaja ikka on üllatunud, kui ta õhtul uuesti lasteaeda tuleb. tee läks kiirelt, mõmmi saime kätte, õpetaja oli üllatunud ja tagasitee koju möödus maailmaasja arutades. ühe 4-aastasega on see arutamine ütlemata armas :) koju jõudsime just sel' hetkel, kui Kallis Kaasa lõpetas õhtusöögiks kartulite koorimise ja seega oli peaaegu untsu läinud rahulik õhtu taaskord täesti imeline ja armas. ma olen üks väga õnnelik ema ja naine ning minu lapsed ja mees on maailma parimad - vähimagi kahtluseta!
No comments:
Post a Comment