raamid vs iseolemine

kuna Kallis Kaasas võitles nädalavahtusel Orkaaniga (loe:osales KL suurõppusel), siis olin üksikema. üksikema, kes pidi laupäeval osalema kooriga esimesel jõulukontserdil. plaani oli hästi läbi mõeldud - võtan olude sunnil mõlemad lapsed kaasa, loen sõnad peale, selgitan, kuidas kontserdil käituda ja väga hea käitumise eest on preemiaks 'mäki' külastus.

väikeste laste puhul ei kipu plaanid väga tihti tegelikkusega kokku minema ja kahjuks nii ka seekord. KD, kes juba oma olemuselt on rahulikum, suutis küll koorilaualu täitsa mõistlikult kuulata, aga Piiga, kellele ühe koha peal kauem kui 10 sekundit paigal istumine on vastunäidustatud, suutis ringi joosta, trampida, naerda ja teha kõike, mida kontserdil tegema ei peaks.

nojah, 'mäkki' me küll läksime, aga peamiselt KD'i pärast ja Piiga jäi karistuseks ebamõistliku käitumise eest lasteeinest ilma. ja nii nagu ikka, kui laps peale rääkimist ka tegelikult saab aru, mida ta valesti tegi ja miks karistus määratakse, ei protesteerinud ka Piiga kasutusele võetud meetmete vastu ja kandis oma karistust üsna vaikselt ja leplikult.

ja kui ma teda seal vaatasin, siis pidin paratamatult mõtlema, et tegelikult oli seekordses ebaõnnestunud kontserdi-elamuses süüdi hoopiski minu ebakompetentsus lapsevanemana. sest laps oli ju lihtsalt laps! ja mina panin ühe 4-aastase õlgadele liigse vastutuse, oodates, et ta suudab käituda nagu täiskasvanu. aga ta on ju kõigest laps! laps, kes on elav ja energiline ja rõõmus ja kes ei peagi mõistma, miks on vaja ühe koha peal paigal istuda, kui toolirea kõrval on ju ometi nii vahvad astmed, mida mööda üles ja alla joosta. laps, kes ei pea ise aru saama, et mööda astmeid jooksmine tekitab müra, mis segab kontserdikuulajaid. see oli minu kui täiskasvanu ülesanne, aga ma jäin lootma lapsele...

Piiga sai oma õppetunni sellega, et jäi lasteeinest ilma. ja vaevalt, et ta järgmisel kontserdil suudaks perfektselt käituda, kui mina ei õpiks oma õppetunnist - vastutuse peab võtma ikkagi täiskasvanu! järgmine kord tean, et panen Piiga istuma kasvõi võhivõõra täiskasvanu kõrvale ja palun lapsel silma peal hoida, et ta käituks korralikult. nii, nagu täiskasvanute maailma raamid seda eeldavad. sest vastasel juhul ei saa ma kuidagi talle pahaks panna seda, et ta on tema ise - laps :)