segane nädal

kuidagi kummaline oli see möödunud nädal. ma vist ei olegi ennast kunagi varem töö juures nii sassis tundnud, või noh, ma isegi ei oska seda päris täpselt kirjeldada. igaljuhul oli läbi nädala selline olemine, et kogu aeg on justkui midagi teha, kogu aeg on kuskil kuklas teadmine, et veel midagi ja veel midagi ootab oma järge ja samas tundsin justkui pind kaoks jalge alt ja kogu aeg on hirm, et midagi olulist ununeb või saab valesti tehtud või... ühesõnaga väga segane ja sassis olemine oli. lisaks kimbutas mind päris mitu päeva vastik peavalu ja see on asi, millega ma ei ole üldse harjunud, sest mul ju ei ole peavalu!

kogu segaduse leevendamisele ei aidanud muidugi kaasa ka asjaolu, et uue lasteaia-hooaja esimesel päeval ehk 1.septembril jäi poja haigeks ja see tähendas nädala lõpuni tööelu ja lapsehoidmise kombineerimist. korraldatav, aga mõnevõrra kurnav.

nojah, haiguste trall on sel' sügisel üldse kuidagi esimesel võimalusel peale hakanud ehk et  lisaks pojale oli ka Kallis Kaasa paar päeva väga korralikult rivist väljas (kõige ebasobivamal võimalikul hetkel, sest oli ju tema viimane töönädal senises töökohas, palju asjatamist ja üleandmist ning lisaks kaks hooaja olulisemat jooksusüdmust - 2 silla jooks ja SEB maraton - ees ootamas...) ning töö juures jäid ka kolleegid järjest tõbiste lastega koju. ehk siis saab haiguste trall kiirelt hooaja alguses mööda ja rohkem pole vaja sellepärast muretseda. naiivne lootus vist...

vähemalt hetkel on olemine täiesti selge ja kindel ja armsalt soe ja hubane - Kaasa ja poja vaatavad allkorrusel jalgpalli, mina istun lastetoas, kus Piiga nukkudele ja mulle õhtueinet serveerib. ei  midagi ebakindlat ega segadusse ajavat, vaid mõnus rahulolu kalli pere seltsis. üldse oli tänane päev rahuldustpakkuvalt asjalik - avasin enda jaoks muruniitmishooaja, riisusin kogu selle 'silo' enne suurt vihma ka kokku, sorteerisin ära laste kapid ja riiulid ja saatsin kaks suurt kotitäit laste väikseksjäänud riideid Uuskasutuskeskusesse, plaaditäis viineripirukaid sai küpsetatud ja lastega (õetütar oli ka täna meil) väike jalutustiir koos kohustusliku jätsipausiga tehtud. mõnus.

ajalooarhiividesse talletamiseks - poja õppis peale ühte ettenäitamist kingapaelu siduma ja tal hakkas teine hammas loksuma. kui selle peale talle ütlesin, et sa kasvad nii ruttu suureks ja mis minu väikesest pojast nii saab, vastas KD(6) iseenesestmõistetavalt: koolipoiss. liiga ruttu juhtub see, kaugelt liiga ruttu...