poja murdis jõulureedel maha ilmselt juba mõnda aega oma hetke oodanud nohu, millest kujunes lõpuks kõrvapõletik - kõrge palaviku, valutava kõrva ja hinge matva nohuga. põhimõtteliselt veetis laps oma selleaastased jõulud palavikualandaja ja valuvaigisti mõju all. no vähemalt kingid sai kätte ja jõulurõõmu ka. vähemalt natukene.
Kallis Kaasa kustus ära jõululapäeva õhtul, kui olime maale minu vanemate juurde jõudnud ja järgmised 32 tundi oli tema kaaslaseks ligi 40-kraadine palavik. päris hirmus, kui kõige kallim inimene lamab voodis, vaevu hingab ja kuumab nagu äsja köetud ahi...
seega olin mina jõulude ajal justkui walking-talking apteek, kraadiklaas kogu aeg käepärast, taskuräti karp haardeulatuses ja vähemalt neli erinevat ravimit doseerimisvalmis. väga närvesööv. väga hirmutav, väga kurb.
kui see hirmus haiguste-trall kõrvale jätta, olid tegelikult jõulud just nii armsad nagu igal aastal koos oma kallitega - rõõmutoovate kinkidega (meie peres olid küll kõik väga head lapsed olnud ja kingisoovid said täidetud just ootustele vastavalt ja rohkemgi veel!), maitsva jõulusöögi ja mõnusa seltskonnaga. Kallis Kaasa suguseltsi jõuluistumisele jõudsime seekord küll ainult meie Piigaga, kuna mehed jäid koju tervist kosutama, mistõttu jäi neil nägemata ka vahva Jõulumees, kes seekord päris ise kohale tuli kinke jagama, aga pildi pealt näitasime neilegi muhedat taati ja kingid tõime ka korralikult koju kohale.
õnneks on nüüd mõlemad tõbised arstidele üle näidatud, ravi määratud (pojale AB, Kaasale puhkus :) ja arvestades, et väljas senini laiutanud kevadisest +10-kraadisest õhutemperatuurist on väga äkitselt saanud peaaegu -10, siis jääb loota, et vastikud viirused saavad selle talvise külmaga hukka ja haiged saavad võimaluse täiel rinnal tervenema hakata. vähemalt järgmised nädal aega aga on veel mõlemal kodune ravirežiim.
uueks aastaks soovin juba ette ära - meelerahu ja tervist!
No comments:
Post a Comment