eelmisel nädalal oli tegelikult päris tore, sest võtsin aega külastada Estonia terme ja enne seda veeta üks mõnus lõunatund parima sõbrannaga elust ja inimestest rääkides. ja selle järel juba ettevalmistused eesootavaks spa-nädalavahetuseks - asjad-lapsed-koer autosse ja maale sõit. enne Värskasse sõitu käisin ka emaga koos vanaema juures ja see oli selline isemoodi kogemus... nagu oli vanaema ja nagu ei olnud ka... kurb oli. ema on nii tubli, et ta tahab ja jõuab vanaema soovidele vastu tulla ja ta haiglast ikkagi koju tõi ja öösiti tema juures isegi magamas on käinud ja oma elu vanaema vajaduste järgi sätib... loodan väga, et emal sellepärast omad tegemised tegemata ja oma elu elamata ei jää ja seda ütlesin talle välja ka. loomulikult on tema jaoks väga oluline pakkuda oma emale parimat võimalikku taastumist ja igapäevaeluga uuesti harjumist, aga kui see peaks siiski hakkama üle jõu käima, siis ei pea ta ennast kuidagi halvasti tundma, kui ostab teenust, mis just sellisteks olukordadeks ju mõeldud ongi. oehhh, ega neil kerge ei ole - ei emal ega vanemal, aga ehk kõik siiski sujub.
aga puhkuse juurde tagasi tulles siis spa-nädalavahetus Värskas oli iseenesest ju väga tore. lapsed jäid minu vanemate juurde tervete ja rõõmsatena ning meie saime Kalli Kaasaga kaks päeva olla väljaspool lapsevanema rolli. kulub vägagi ära, ei saa salata. sanatoorium oli esmapilgul ehk veidi kulunud ilmega, aga tuppa astudes lõi sõna otseses mõttes aknast avanev vaade peaaegu et hingetuks - otse päikeseloojangus järvele!
tuba oli neljandal korrusel, avar ja vaibaga ning ainsaks miinuseks võib pidada imepisikest ikka väga vanakooli telekat (nojah, läbikostvad seinad olid ka ikka päris õhukesed - esimesel õhtul kuulsime isegi naabertoast kostvat norskamist), kuigi üldist mõnusat olemist see siiski ei rikkunud. toidud olid koduselt lihtsad, aga maitsvad ja kuna valik polnud ehk teiste spa-de buffe-laudadega võrreldes samavõrra rikkalik, siis ei tekkinud mul ka kordagi tunnet, et söögiga liiale läksin (mida väga meeldivalt kinnitas koju jõudes ka kaalunäit). veekeskus ja saunade valik oli väga hea, erilisust lisasid loodusliku mineraalveega mullivannid, sest kus siis veel, kui mitte Värskas. vaatamata sellele, et teisel pärastlõunal oli veekeskuses väga palju rahvast, ei tekkinud siiski tunnet, et ruumi poleks olnud või sauna poleks mahtunud (nagu nt Laulasmaal), seega lihtsalt niisama mulistamise kogemus oli tõeliselt hea. ka
tegime tiiru ka hotelli ümbruses, kus oli isegi oma laululava, kuigi kahjuks ühtegi ehedat setu leelokoori kavas polnud...
kuna sanatooriumi ümber on kaunid männimetsad, siis otsustasin laupäeval ka ümbruses oleval loodusrajal jalutada (samal ajal kui Kallis Kaasa käis oma jooksutrenni tegemas), aga see kogemus küll meeldivaks ei osutunud. ilmselt oli viga minus ja minu ootuses, milline üks loodusrada olema peaks, aga esmalt ei suutnud ma kuidagi õiget rada üles leida, sest no ma tõesti ei osanud arvata, et loodusrada kulgeb esimese kilomeetri lihtsalt mööda külavaheteed! seega suutsin paarkümmend meetrit enne teist suunaviita tagasi keerata ja ekslesin mõnda aega spa ümbruses, lootes mingit korralikult tähistatud loodusrada leida. kui olin enda arvates õige teeotsa lõpuks leidnud, jõudsin peagi mingi raielangi servale, turnisin suurte metsamasinate jäetud rööbastes, pidin peaaegu mingisse karjääri ära eksima (taaskord täiesti ebapädevad suunaviidad!), jõudsin otsaga mingile järgmisele külavaheteele ja olles juba täiesti välja vihastatud, jõudsin siiski lõpuks ka sanatooriumi juurde tagasi. kogu läbitud 5 kilomeetrist kulges mööda kaunist metsarada võib-olla vaid 1/5, seega sellele rajale mind tagasi ei kutsu. aga vähemalt märtsikuu kilometraaž sai avatud, kui nüüd ikkagi positiivseks jääda :)
sarnaselt eelmise spa-puhkuse järel tundsin ka seekord tagasi sõites, et olen tohutult väsinud, seega leidis kinnitust fakt, et puhkamine on üks väga väsitav tegevus. Kallis Kaasa suutis hotelli ja veekeskuse vahele jääval 300-meetrisel jalutuskäigul ka külma saad, nii et tagasi koju jõudes olin mina täiega väsinud ja Kaasa täiega haige. õnneks kulges laste tänahommikune lasteaeda minek olusid arvestades täitsa mõistlikult (peale nelja päeva puhkust oleks võinud toimuda ka oluliselt suurem draama) ja nüüd olemegi siis Kalli Kaasaga oma ühist puhkust veetnud lihtsalt kodus, lebotades, telekat vaadates ja netis surfates. ma kujutasin meie ühist pisikest puhkust küll kuidagi teistmoodi (ma isegi ei oska öelda, et kuidas täpselt) ette, aga eks kulub ka see niisama vedelemine ära.
No comments:
Post a Comment