esmalt üle pika aja kokkusaamine Naisteklubiga, mille parim osa oli taaskord ühekoos maailma asjade üle arutamine ja naermine, südamest ja palju. sellel järgnenud klubiõhtu polnud pooltki nii tore, hakkan vist vanaks jääma ...
nojah, järgmisel päeval oli järgmine pidu - peresõbra D. juubel. nagu nende peres kombeks, siis pidu ikka stiilselt ja seekord oli teemaks kübarad-pärlid naistel ja kaabu meestel. päris tore oli peoks ettevalmistusi tehes sobivaid aksessuaare otsida, teatri kostüümilaenutuses ringi vaadata ja linna teise-ringi-poode läbi kammida (isegi Kallis Kaasa panustas täiega ja nõudis kõikide võimalike keldripoodide läbituulamist). oma saagiga (kübar kostüümilaenutusest, kingad-kott teiselt ringilt, kogukulu 10€) jäin ma väga rahule
ja võin uhkustamata öelda, et nägin täiskomplektis väga hea välja! ka Kaasa leidis lõpuks ühe väga laheda ja soliidse musta veluurkaabu (teiselt ringilt, kulu 3€), mis minu arvates oli õhtu kõige stiilsem kaabu üldse. mina oma mustas valgetäpilises kleidis laia äärega mustas kübaras, aksessuaarideks punased kingad, punane ridikül ja punane roos kübaral ning Kallis Kaasa klassikalises triiksärk-viigipüks-tume king komplektis, aksessuaarideks säravpunane lips, punased mansetinööbid ja šikk must kaabu - jep, olen 100% veendunud, et nägime koos välja selle õhtu parimad!
kuigi juubelipidu oli väga tore, seltskond suurepärne ja laud hõrgutiste all lookas, jäi õige peotuju puudu. miskipärast tundsin juba peopaiga poole sõites, et olemine on kuidagi turris ja torssis ning järgmisel hommikul oli selline meeletu igatsus laste ja kodu järgi, et tahtsin hakata ära sõitma esimesel võimalusel. ennast teades oleksin pigem arvanud, et naudin perenaise- ja lapsevanemakohustustest vaba õhtut täiel rinnal, aga tegelikkus oli seekord hoopis midagi muud...
ei saagi aru, mis selle taga siis on, et pole viimasel ajal millegagi rahul ja ei oska millestki täiel rinnal rõõmu tunda. kauaoodatud puhkus, mõnus istumine Naisteklubiga, suurepärane stiilipidu heade sõpradega, aga tunne on selline, nagu midagi oleks puudu ja justkui hing valutaks kogu aeg... kas tõesti võib kevadväsimus ka sellisel kujul avalduda? ometi ju piirdus talv sel' aastal vaid kolme nädalaga, juba veebruaris oli õhus kevadet tunda, lumi on läinud ja päike särab. lapsedki on tublid ja asjalikud olnud, õhtused magamajäämised kulgevad rahulikumalt ning siirast rõõmu ja armastust saan oma väikestelt tegelastelt iga päev kuhjaga. seega peaks ju justkui rahul ja rõõsa ja rõõmus olema ... aga vot ei ole. ja isegi analüüsida ei oska, mis on ikka päris jama, nii et aitab tänaseks sõnade ritta seadmisest ja mõtete paika lokustamisest.
vähemalt on kodus hea olla ja Kalli Kaasa kaisus kaob see rusuv tunne ka tavaliselt ära. ja ehk on see "midagi", mis praegu justkui kõigest puudu on, varsti jälle olemas.
No comments:
Post a Comment