esiteks on ta kohe päris mitmel päeval veendunult teatanud, et: "mina olen tark ja venna on tark ja emme on tark ja issi on tark ja Krambu on tark. me oleme targast perest". nojah, ei hakka ju vastu vaidlema.
teiseks sain eelmisel nädalal Piiga lasteaia-õpetajalt kuulda, et meie laps on nii tark, oskab nii hästi vestelda, sõnavara on 3-aastase kohta uskumatu ja kohe hea on temaga rääkida, et kohe võrdväärne vestluspartner, muidu teiste lastega ainult mingi tite-jutt päev läbi... no ei hakanud ka vastu vaidlema, süda laulis rõõmust ja suunurgad venisid ülespoole.
kolmandaks viljeles tüdruk kaks päeva järjest väga konkreetset kunsti-stiili, mille kohta mul pole aimugi, kust ta sellise idee on saanud või mis mõtted tema pisikeses peas neid pilte tehes liikusid. igal juhul ootas mind kahel õhtul lasteaeda lapsele järgi minnes ees vaatepilt, kus Piiga on paberile joonistanud ringi (no tegelikult pigem ovaali), jaganud selle ristuvate sirgjoontega neljaks ja süvenenud iga neljandiku eraldi värvimisse.
teadmine, et ta suudab juba päris hästi etteantud piirjoonte sees püsida, oli mul varemgi olemas ja eks ma tegelikult tean ju sedagi, kui sihikindel ja püsiv ta suudab olla kui vaid tahab, aga üllatasid need kunstitaiesed mind sellegipoolest. ikka heas mõttes.
neljandaks teatas Piiga iseenesestmõistetavusega, kui telekast mingi saate käigus vilksamisi rannapargis olevat Raimond Valgre kuju näidati, et "see on Raimond Valgre". niisama lihtsalt, fakti konstateerides. ma võin ju arvata, et küllap nad on lasteaiarühmaga piisavalt palju rannapargis jalutanud ja küllap õpetaja on tuntud heliloojast rääkinud, aga ikkagi... see avaldas mulle muljet.
No comments:
Post a Comment